Okkaline pärastlõuna ja teatrisport

Käisin taaskord Dahlia juures piñatat putitamas. Dahlia on mehhiko kommete osas äärmiselt range – ei saa teha mingit suvalist muna, peab olema t ä h t. Kui on jõulupiñata, siis peavad olema ogad küljes. Selliselt:

Ja nendest ogadest peavad mingit asjad välja rippuma. Ja keskosa peab olema kaetud krepp-paberiga. Teate, selliseid asju siin nõuda on liig-mis-liig! See on nagu kartulisalati tegemine… Peab kompromisse tegema. Ohates siirdusime taaskord materjaliotsinguile.
Krepp-paberit ei leidnud, aga soovitasin, et võtame mingit pakkepaela – peaks sama efekti andma.
Aga millega me siis selle pauna katame.
Kuidas oleks karraga? pakkusin välja. Tuleb ka siuke karvane, aga metallik ja väga jõululik!
Dahlia plaksutas rõõmust käsi ja ostsime hunniku karda lisaks ning tumesinist linti.

Pildid tulevad…hiljem. :P

Kui piñata peaaegu valmis oli, tuli Bharad mu garderoobiga Dahlia juurde, vahetasin kiirelt riided ja läksime teatrisse. JC Roadi Ravindra Kalakshetra auditooriumis pidi olema impro-etendus nimega Teatrisport. Sisu võrreldi populaarse USA telesaatega Who’s Line Is It Anyway. Sõnaga, publik osaleb otseselt ja interaktiivselt etenduses toimuvast ja kogu laval toimuv sünnib kohapeal. Läbi erinevate kontseptsioonide, annab publik oma mõtetega näitlejatele rollid, situatsioonid ja teemad. Väga vahva.

Yours Truly teatritrupp koosnes seitsmest näitlejast, kaks naist ja viis meest – üks kandis ka ürituse läbiviija rolli. Pahaks võib kogu kahetunnise naerutamise ja improvisatsiooni juures panna vaid seda, et vahepeal mindi etenduses hindi keelele üle (millest ma endiselt aru ei saa), see läbiviija punnitas liiga palju, et humoorikas ja elav olla ning osa publikut arvas millegipärast et nemad on õhtu staarid ja ei suutnud vait jääda, isegi kui neilt midagi ei küsitud.
Iseenesest olid näitlejad üsna andekad ja esitasid lennult kiireid etüüde teha, kus näiteks iga lause pidi olema tähestikulises järjestuses… (Coca cola on kahjulik! Doh, kes seda siis ei tea? Ega mina seda välja ei mõelnud. Fanta on sama kahjulik või? jne) Või kandis üks näitleja teise taga seistes hoolt käte eest – torgates oma käed eesseisja külgedelt välja ja viibutades neid omatahtsi – eesseisja püüdis siis sellega sammu pidada ja sobivat teksti rääkida…ning vastupidi. Toredus ja 100 ruupia eest sai päris korralikult naerda. Soovitan soojalt selliseid üritusi.
(Ja panin ennast järgmisele teatri workshopile ka kirja!)