Emo(tsiooniderohke kolma)päev

Täiesti enneolematult emo(tsiooniderikas )päev on selja taga. Kuidagi vormitu tunne on, nagu oleks mind riivitud ja räsitud ja sulatatud ja segatud… Ja siis õhtuks kuidagi uuesti kokku pandud.
See öine söömine oli alles algus sellele rahutule päevale.

Varahommikust peale piinasid mind unenäod, mis olid nii tõelised, et siiani on imelik tunne sees, et midagi justkui—
Nägin (ilmselt) unes, et sain mitu sõnumit inimeselt, kellega viimasel ajal on segased suhted.
Kui Bharad hommikul üles tõusis ja välja läks, teatas ta, et mulle on kiri. Panin selle enda kõrvale ja jäin uuesti magama. Nägin unes, et tegin kirja lahti ja seal oli kaart emalt.

Ärgates hilisel pärastlõunal avastasin ümbrikku avades aga et seal on hoopis kiri ja kaart vanaemalt ja vanaisalt. Kaart oli väga tore, “sitariga” (hehehehee) ja kiri oli nii armas, et nutt tikkus silmast välja, tinti laiali ajama.
Sutike hiljem tuli aga Bharad järgmise ümbrikuga koju, mille postikana oli teise kohta jätnud. Ja selles oli kaart emalt…

Liiga väsinud ja hajevil et midagi kokata, tiksusingi  kodus ringi kuni oli aeg tööle minna.
Dahliat täna ei olnud, meie osakond oli vaikne ja kogu kontori kohal heljus mingi rusuv sunnitud usinus.
Hakkasin oma üksluise tööga pihta, et varakult valmis saada ja ülejäänud õhtuga midagi meeleolukamat teha. Mõned tunnid hiljem olingi valmis ja kuulasin netist muusikat.

Saabus üks nendest vastikutest kirjadest, mis kõik sassi lööb! “Kiire! Palume kolme tunni pärast juba faile ja see on see mida teilt ootame ja üldse, miks need failid juba selleks hetkeks valmis ei ole, kui ma Send vajutan? <sisesta hiina keelena kõlav tööülesanne>
Tormasin siis kohe selle tüübi poole, kellega vandeseltslaslikult seda koormat jagama peaksin, aga teda ei olnud.
-Ilmselt sööb õhtust, arvas tütarlaps tema kõrvallauast.
Ootasin. Ootasin pool tundi. Ootasin tunni. Kolmest olemasolevast tunnist sai kaks. Siis üks ja pool. Ja selleks hetkeks olin juba päris närviline. Kõnedele ta raip ei vastanud ja lõpuks kuulsin kuskilt kolmandast allikast, et ta oli pulma läinud ja pidi tegelikult 20 minutit tagasi tagasi olema.
Ta tuli pool tundi hiljem.
Selsamal hetkel saatis klient teise e-maili öeldes, et palun katkestage töö, meie juhendis oli viga. Oodake edasisi käsklusi.
Põrgusse.

Vajusin väsinult istmesse kui telefon laulma hakkas. Helistas isa. Goast. “Tere, kuidas läheb, ma ei saa su sõnumeid ja mis muidu uut ja huvitavat?” Kuuldavus oli halb ja isa oli isa. Goa päike võetud ja rumm maitstud. Et kas siis ikka jõulude paiku näeme?! Näeme ikka. A mis tal siis Bangalores teha on, et kas ikka peaks tulema.
-“Tule minu pärast,” ütlesin.
Ja tulebki. Pidi teada andma kui pilet olemas on.

Kõne lõppedes ootas mind juba kaks uut tööülesannet, mis sest et minu vahetus pidi 20 minuti pärast lõppema.

Kassilikult tippis meie laudade poole Pooja, ilus roheliste silmadega tüdruk, kellega viimase nädala jooksul sõbrunenud olen…ja kellel täna viimane tööpäev oli.
-“Mul on sulle midagi,” teatas ta vaikselt ja tõmbas kotist suure sooja ja kahevärvilise õlasalli välja.
Ma ei osanudki midagi öelda, kohmetult tänasin ja pomisesin mingeid klišeesid, et “poleks vaja olnud” ja “mis sa nüüd”. Aga et laupäeval ikkagi näeme! Hakkame Dahlia juures jõulupiñatat tegema ja kutsusime tema ka.
Vuristasin talle kiirelt oma päevasündmused ja ta naases oma laua juurde, et enne lahkumist veel üks film lõpuni vaadata.
Tegin siis tekkinud töö kiiresti ära, panin postkasti kinni, et rohkem tööd sisse ei sõidaks ja vaatasin House’i. Kummastav-kurblik osa, nagu kõik 5. hooaja omad.

Kontorist välja tulles avastasin, et fuajee näeb välja nagu oleks karrapomm plahvatanud! Ilus ja meeletult jõululik.

Ja siis tulingi koju aga lihtsalt ei suuda – ei saa – ei oska seda rahutust ja vormitut olekut endalt maha pühkida.

.

.

Midagi suurt on tulemas—

3 responses

  1. Annika, Sa oled niiiii armas. Kahju, et pead ennast aeg-ajalt tõestama seal, kus võiksid olla hoopis “nõrk ja väike”, aga Sinus on juba lapsena olnud sellist täpset, lühidat ja ahhetamapanevat täiskasvanulikku ütlemisoskust. Kallikene, usu mind – seekordsed unenäod – Su kaitseinglike tuli Sulle lihtsalt appi, aga ajas Su aitamise asemel hoopis segadusse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s