“Teise pagariäri rünnak” (H. Murakami)

Lugesin millalgi eelmisel aastal Haruki Murakami jutukogu The Elephant Vanishes. Palju kentsakaid ja kummastavaid lugusin, mille peale Murakamil ikka nuppu on olnud. Üks lugu, “Teise pagariäri rünnak” (Second Bakery Attack), kirjeldab noort abielupaari, kellel ühel ööl nii kohutav nälg tuli, et ei teadnud mida ette võtta. Kuna kodus mitte midagi süüa ei olnud ja ükski pood enam avatud ei olnud, olid nad tõepoolest nälja tõttu lausa sunnitud McDonaldsit röövima…

Eile öösel tuli mulle see lugu meelde.
Millalgi kahe või kolme paiku öösel pugesin voodisse, visklesin pisut aega ja segasin Bharadit, aga und ei tulnud. Ühtäkki avastasin, et mul on kõht tühi. Ei olnud mingi kohutav õõnes tunne, et koriseb ja müriseb ega lase magada, lihtsalt – et võiks midagi ampsata. Olin kella 9 paiku tugeva õhtusöögi söönud, nii et asi ei saanud olla väheses toidus. Tüütasin Bharadit veel sutikese, kes arvas et öösel söömine ei ole väga mõistlik, aga kui see mul magada laseks, siis lasku ma käia.
Kolistasin natuke aega köögis, kaevasin kapist juustu ja saia välja, ühe tomati ka ja panin leivagrilli sooja.

Selleks hetkeks kui juustupakki lahti hakkasin tegema, märkasin, et käed värisevad pisut.

Mõne minuti pärast värisesid käed juba nii hirmsasti, et ei saanud korralikult juustugi lõigata, nüsisin mingeid ebaühtlasi kamakaid ja ladusin neid kohmakalt saiale. Tomativiilud said ka konarlikud ja paksud, aga selleks hetkeks oli oluline, et üldse midagi tehtud saaks. Surusin leivapoolikud grilli lõugade vahele ja jäin ärevalt ootama, silmad meeleheitlikult tulukesel, mis pidi näitama, et asi on valmis. Järsku oli mind haaranud nälg millesarnast iial tundnud ei ole. Toppisin suu kuiva saia täis ja vaatasin, mida veel kohe leiaks. Olin juba apelsini haaramas, kui grill klõpsu tegi ja tuluke kustus.
Haarasin sõrmedega tulised võileivad, mille vahelt sulajuustu venis ja loopisin need taldrikule. Suurema tseremooniata lõpetasin need kuumalt ja kiirelt…

…ja olin endiselt näljane!

Käte värinal kallasin suure kausi hommikusöögihelbeid täis, piima peale ja kihutasin ka selle omale sisse. Kummitav näljatunne ja kätevärin hakkas järele andma ja kõht oli natuke rohkem punnis kui enne.
Otsustasin, et lähen proovin nüüd magada – ise vaimusilmas kujutledes kuidas ma metsloomana kõik olemasoleva toidu öösel ära söön ja hommikul midagi ei mäleta…
Keerasin end ägisedes magama ja uinusin pea silmapilkselt.

Mõtteid?

9 responses

  1. Mul oli kunagi sarnane juhtum, aga mul oli siis suur mure ja see oli pigem selline kentsakas plaan tühja tunnet endas täita… Emotsionaalne nälg.

  2. hähähää, see on nii tore, kuidas teatavas vanuses naised ei saa mitte kunagi rahulikult öösel õgida või niisama iiveldada ilma, et kellelgi tekiks silmagi pilgutamata kahtlusi raseduse kohta :P

  3. Käte värisemine ja ebaloomulikuna tunduv näljatunne võib tulla liiga madalale tasemele langenud veresuhkrust. Oled söönud midagi, mis on eelnevalt veresuhrutaseme naksti kõrgele löönud ning mõne aja pärast langeb see kolinal alla normi. Igasugused pikad nälgimisvahed on kah sarnaselt kiiretele tasemetõstjatele halvad. On toiduaineid, mis hoiavad veresuhkrutaseme pikka aega stabiilsena (näiteks needsamad hommikusöögihelbed või puder või korralik mitmekülgne taldrikureegleid järgiv toit). Kui käed järgmine kord värisema hakkavad, hauka sedasama banaani, millest kirjutasid, aga seda küpsemat ja magusamat. Ka kirutud coca-coka klaasitäis käib arstirohu eest (mitte see suhkruvaba, kus suhkur on asendatud tõelise mürgiga). Klaasitäis korralikku piimast-koorest kakaod on hea. Siis veel pisike täisteraleib (-sai) sellele otsa ning keha ütleb – aitäh.

  4. see raseda värk on tõesti ikka üks nõme värk.
    ükskõik, mis häda mul ka poleks, on esimene reageering minu emalt (loe: minu perearstilt): “Ega sa rase ei ole?!”

    aga ma täiega tean seda tunnet, et sööks ära kõik, mis kätte juhtub, ja rohkemgi veel. see on alati mul teatud kindlal ajal (hull silmapilgutus seda lauset saatmas), if you know what i mean….

    aga muidu. kuula oma keha. ja mitte mõistust. nii olen mina saavutanud oma supermodellifiguuri (HAHAHAHAHAHA).

  5. See on nii kentsakas kuidas ma ÜLDSE ei tea, mis teid kommenteerima ja mõtlema paneb. Need postitused mis rohkem omale on, ajavad kõik kohe asja kallale ja need mis on rohkem lugejale mõeldud jäävad tühjalt kuskile riiulisse… Tore igatahes.

    Tädi Marika, see oli väga väga hea põhjendus asjale. Veresuhkur ilmselt on siuke asi jah mis mul võib kukkuda ja tõusta ja tekitada siukesi nähtusi (MITTE RASEDUS!!!). See elustiil ja kentsakad ärkveloleku ajad ja söögikorrad ja mitte alati nii tervislik toit—

    Liisbet, parim lain nagu. Jea.

    Haidi, väga hea kokkuvõte. Murakami on parim!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s