Unitõbi ja imelikud isud

Alates uude majja kolimisest magame me mõlemad Bharadiga ko-hu-ta-valt palju. Kaua. Pikalt.
Ei oskagi esimese pauguga arvata, mis seda tekitab: loomulikult hämaravõitu magamistuba, kodutunne, aafrika unitõbi, aastaaeg – on teine säherdune jahe ja pime, vitamiinipuudus või miski muu.
Igatahes on 9 tundi mitte norm vaid miinimum. 12 tundi on üldjuhul maksimum, aga saab ka kauem… Minusuguse unetu puhul on seda üleloomulikult ja kassilikult palju!

Lisaks on mind haaranud kõige kummalisemad isud.
-Isu piparkookide järele, glasuuriga ja pehmete kodus küpsetatud piparkookide järele… (Vihje inimestele, kellele meeldivad pehmed piparkoogid: lisage tainast rullides pisut pohlamoosi, keerake tainas kahekorra ja ärge liiga peenikeseks rullige!)
-Isu kontsi kanda. (Ei oska kommenteerida.)
-Isu juuksed lühikeseks lõigata.

India toitu praktiliselt ei söö – minu kodune või Dahlia kodune või ameerika kiire. Või midagi magusat. Ja kõik mu varbavahed lagunevad järjest ära ja kannangi oma peeneid tuttidega pidukingi iga jumala päev nagu mingi barbi ja tegelikult on hirmus ilus.
Ja koduigatsus on kukil nagu küür.