Anoushka: 17. tund – lennult

Magasime sisse.
Selleks et Küpsetatud Ubade linna idakoridorist läänerindele jõuda, tuleb varuda töökorras ja tangitud tsikkel, tund aega aega ja peenraha võimalike teelnähtavate eunuhhide ja mädaste käppadega kodutute jaoks.

Tekstülesanne: Kui sitaritund algab 12:15 ning tore oleks minutit 10 varem kohal olla, et lähedalasuvast putkast teed osta ja üksteisele otsa naeratada, enne kui meespool tsikliga kuskile putkab ja minu— (Matemaatiliselt ebaoluline info.) Siis mis kell tuleks ärgata ja kodust lahkuda? Mainin ära, et kodust peaks lahkuma täies rõivas ja soovitatavalt pestud hammastega. Ja näoga. Kammima ei pea. Süüa oleks kena. Ja üldjuhul sutike sitaritki näppida, kas on hääles ja kas on meeles.
Saame ärkamisajaks hiljemalt kell 10 ja lahkumise ajaks hiljemalt 11:15. Hiljemalt tähendab, et teed ilmselt ei joo, süüa ostma minna aega ei ole – nägu saab pestud, kihvad ka ja heal juhul jõuan Adelaide’i kotist välja võtta.

Kell 10:57 ärkasin selle peale, et Bharad rullis ennast mulle otsa. Tegin kurja nägu, kuulasin õues räuskavaid linde ja vaatasin silmi vidutades kella.
-Kurask!
Tormasin noore orkaanina mööda tube, venitasin riideid selga ja ajasin hambaharja suhu ning aegajalt heitsin ikka veel voodis väänleva Bharadi suunas vihaseid pilke.

Lahkusime 11:20.
Liiklus oli leebe ja eunuhhe ei olnud. Taskus kolisev peenraha jäi alles. Aga vastassõidusuunas oli kommunistlik paraad. Ma arvan, et ma ei ole sirbi ja vasaraga punalippe peale— Ei suuda meenutada. Nii ammu ei ole näinud. Ja siin nad nüüd on, marsivad ka veel.

Jõudsime kiiresti teed ka juua ja tuiskasin siis treppidest üles õpetaja juurde, kes pilli timmis.

Harjutasime. Võtsime palta käsile. Ikka veel on ilus-ilus-nii-ilus see raga.

Enne tunni lõppu tulid tuppa kaks meest tuppa. Ühte ma ei jõudnudki vaadata, aga teine oli kummaline. Juuksed olid laubast ülespoole (või on see tahapoole..?) ära aetud, otsmikul ilutsesid punased triibud. Seljas oli lohvakas triiksärk ja see “seelik”. Ja oli sellise kurja ja natuke hirmsa olemisega.
Ja jäid mõlemad sinna passima. Sitariõpetaja viipas neid istuma ja siis nad istusid. Aga mulle ei öelnud keegi, et mine ära. Hoopis kästi mängida.
No ja siis ma seal nokkisin viimatiõpitud noodijadasid, õpetaja kannatlikult noote retsiteerimas. Tuli küll, mis sest et häbelik oli olla.
Lõpuks tegin ise pooliku naeratuse ja küsisin, et kas tund on läbi… Et siis neljapäevani.
Selle peale ütles õpetaja, et see hirmus mees on hoopis ka sitariõpilane (mitte mingi raga-revident), kes on juba aasta aega tunde võtnud.

Ja koju sõites rääkis Bharad, et nende näol oli ilmselt mingite templi preestritega tegemist, märgid näol ja see kentsakas juuksemood viitavat ühele kindlale hinduismi harule… Pole minu asi arvustada, aga ausalt, ma ei ole veel publikumiks valmis!

Jääge helilainele.

One response

  1. Kuule kuule, see jõhker lind ajas mind üles, kui ma pühap Sind oodates arvuti ees magama jäin. Keegi hakkas hullumeelselt räuskama ja ma ei saanud aru, kus ma olen;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s