Kolmabä-kokkuvõtted. Boonusena kastmeretsept.

Nädala selgroog on jõhkra raksatusega pooleks murtud, natuke veel ja juba ongi laupäev. Ja advent. Ja sutike töönädalat ja veekord advent. Ja siis – jõul. Aga selleni me veel jõuame.

Mida toimekat olen korda saatnud?

1. Kõikide asjaajamiskrattide kiuste sain paki ja kaardid lõpuks posti. Lohutab ainult see, et ei pea seda tihemini kui kord-paar aastas tegema. Pakkisin ja mässisin kingakarpi teibi ja mingi paberi ja tekstiili sümbioosiga, kuni see täielik muumia oli, siis lisasin inglise- ja prantsuskeelsete küsimustega tollipaberi, siis lisasin suure valge paberi, kuhu pulmapeo istumiskorralduse täpsusega mõõtsime välja kuhu ja kui suurelt panna minu kui saatja andmed ja kuhu saaja, ehk minu väikese ema nimi ja aadress.
Psshuuu, ma arvasin, et nad ei saadagi seda kunagi ära.
Ja siis see pisike nipsakas naispostikana teatas, et kiirpost jõuab 8 päevaga Eestisse.
My ass.
Eelmine kord kui öeldi 10 päeva, siis võttis 3 nädalat… Kui jõuluvana saan ja põdrad haltuurat teevad, siis veel usuks. Aga näis.

2. Punased sipelgad kolisid tagasi. Lisaks pisikestele mustadele ja hiiglaslikele pruunidele, kes öösiti välja nuuskima tulevad. Tulid ja hakkasid mind valusasti hammustama! Keetmine, tolmuimejaga uhamine, ükshaaval tapmine ning kaneeli ja kohvipulbriga katmine ei aidanud kauaks. Ostsime vängelt parfümeeritud aerosoolmürgi “majapidamismutukate” vastu ja lasime seda julmalt pragudesse ja nende matkaradadele. Vaatame kui kaua see toimib.

3. Tõime kuuse tuppa! Kuusk on paras tuustakas, traadist ja plastmassist, käib kokku nagu vihmavari ja värv on ka kaheldav, aga subtroopikas annab kuuse mõõdu välja küll.
Panime täna viisnurgad ka külge! Hõbedased sellised. Ilus on. Paar-kolm paksu pisikest jõuluvana ka ja väga meeleolukas on.
Nüüd peab mõnest peenemast poest piparkooke ka leidma ja oleks nagu päris.

4. Ostsime täna arvutilaua. Lõpp kott-toolis kössitamisel ja plastikust aiatooli lauana kasutamisel. Laud on asjalik ja pruun, sahtli ja riiulikesega. Meie lisatuba hakkab juba toa moodi välja nägema, ei ole enam lihtsalt lahtipakkimata – jah, meil ON veel lahtipakkimata kaste (2), asjadega millele kohta ei ole [leidnud] – kastide, Bharadi riiete ja trussikute kuivatamise ruum.

5. Avastasin suure ehmatuse ja hurraaga, et minu surnuks peetud tomat Algusest.
Avastasin ju sutt aega tagasi, et kogu kausitäis tomatitaimekesi oli hingusele läinud. Lihtsalt kuivasid ühe päevaga täiesti ära. Küll ma neid siis katsin ja niisutasin ja elustasin, aga ei. Mis läinud see läinud. Muserdatult matsin paar suuremat taime ikkagi nendesse pottidesse, mis ma nende jaoks valmis olin säädnud, muld sees ja puha.
Ja mis ma siis eile leian. Leian, et neljast matusepotist kahes keeb elu. Üks elujõuline tomatipõngerjas on omale juba kõva viis lehte kasvatanud ja ärpleb seal suures potis üksipäini.
Tead see on juba nagu mingi köögivilja-reality show, et lõpus on ainult üks elus alles!
Ja seda siis kui ma olen kaks päeva ta kastmata jätnud ja suurest kurvastusest oma rohenäpu peaaegu otsast ära saaginud! Missugune jõuline taim sellest küll võib kasvada.
Nüüd leotan teda aga hoolega ja näitan talle päikest ja puhast pesu – loodame, et rohkem ehmatusi ja draamat ei tule.

.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

.

BOONUSretsept!

Lihtne seenekaste ajal kui seeni ei ole

Varu:
-šampinjone (meil on siin vist 200g pakid, kasutasin 2 pakki)
-võid
-kaks suurt tomatit
-sibul
-kõrgeaulist Santa Maria köögiviljapuljongimaitseainet
(issand nad peaks mu oma reklaamnäoks palkama pärast kõike seda propagandat ja kiitust, mis ma sellele jagan!)

Lõika sibul imepisikesteks tükkideks, sest sa ei ole ikka veel kindel, kas sa sööd sibulat või ei. Aga et mees majas virises, et ei ole sibulat ega küüslauku tema vahemerelises menüüs, siis peab kuidagi teda lepitama.
Pisukese võiga aja sibul pannil läbipaistvaks. Seejärel lisa võid, ohtralt ja rohkesti võid, sest nagu ütles Julie filmis “Julie ja Julia” – “Võid ei saa iial olla liiga palju.” ja “Või teeb kõik paremaks!” (Butter makes everything better.)
Lisa viilutatud seened võisse, kuni nad, sunnikud, seal pisut kokku tõmbuvad, aga kõik võiseks ja mõnusaks saavad.
Seejärel lisa hakitud tomat ning raputa rõõmsalt puljongimaitseainet kõigele peale.
Las kogu see krempel podiseb mõnda aega, lisa siis aeglaselt silma järgi pisut rohkem kui pisut piima – sõltuvalt sellest kui peenikese sa kastme tahad teha. Ja jahu, naa-a-a-a-a-aatukene jahu, mis omakorda ajab kastme paksuks. Niimoodi tuleb reguleerida kuni on paras ja hää.

Juurde otse loomalikult kartuliputru, mis hakkab meil siin stamm-toiduks saama. Ma vist ei söönud Eestis elades eluilmaski niipalju kartuliputru kui siin.
Bon appétit!