Kui inimesed lähevad ära

Püüan nüüd hoolega vältida melodramaatilist ja paatoslikku algust, mis ei ole sugugi lihtne. Vehkisin nimelt kella 5ni hommikul oma kirjutiste pakki kokku panna – muuhulgas kirjutasin pool näidendit, kõpitsesin servast kolletuma hakanud proosateost, et selle katkendki…
Oluline on see, et ma sain valmis ja suur samm on tehtud ja mul on hea meel.

Aga inimesed lähevad ikkagi ära.

Viimastel kuudel tundub inimesi meie kompaniist minema nirisevat nagu mingit rennimööda. Alguses paistis, et kuu lõikes kaob üks-kaks ära. Nüüd on asi traagilisem ja iga nädal võib leida e-kirja, et “oli tore ja parim tiim ja õppisin palju ja on aeg edasi liikuda.”
Paljud mind ei kõiguta. Lihtsalt lisavad tugevust asjaolule, et päevast päeva filmide vaatamine – nagu meie tööd ekslikult kirjeldatakse – ei hoia kedagi paigal. Tegelikkuses on muidugi põhjuseid palju, igaühel omad. Kes saab lapse, kes läheb alles meest otsima; mõned saavad ahvatlevama pakkumise ja mõnede jaoks ei ole paigalejäämine eriti ahvatlev.

Nagu öeldud, paljud mind ei kõiguta.
Eelmisel nädalal üks kõigutas.

Asi ei olegi nii palju selles, et ta ära läks. Tegemist ei olnud väga lähedase sõbraga või igapäevase vestluskaaslasega, aga see kuidas ta ära läks näitas kui vähe ta minust pidas. Või… Ma ei teagi.
Olime nimelt koos ühes treeningrühmas, kui liitusime. See on üks nendest pisikestest lülidest, mis kohe Digiga liitumise alguses sulle mingi kuulumistunde annab. Lisaks sulle on peotäis inimesi, kes samamoodi asjast midagi ei tea, kes samamoodi nagu sina, aeglaselt-aeglaselt subtiitriteadusest jagama hakkab. Ja lisaks oma meeskonnale ongi nemad eelkõige inimesed, kellega – vähemalt esialgu – enim suheldakse.
Ja me suhtlesime, naersime ja lõõpisime ja kirusime—

Ja eelmisel reedel tuli ta midagi Raikiga rääkima. Ja kui ma teda tervitasin, ütles ta kuidagi muuseas, et “aa, mul on täna viimane päev.”
Vaatasin teda üllatusest suurte silmadega – kuidas siis nii järsku.
Ütles, et jah, eile andis avalduse sisse ja ei suuda isegi vajalikku 30 päeva enam olla – las hoiavad palga kinni, ükskõik. Tahab lihtsalt ära. Ja kohe. Noh, head aega siis.
Mõned tunnid hiljem saime Dahliaga meile edastatud (FWD) e-maili temalt, “oli tore, parim tiim ja nii edasi ja tagasi”. Naersime, et lahe mees küll, miks ta meile kahele selle eraldi saatis, kas me ei tulnud alguses meelde..?

Ja siis ütles üks tema tiimikaaslane, et ei, hoopis tema edastas selle meile, kuna märkas, et meid ei olnud saajate loetelus…

Mõru maitse jäi suhu. Ta ei tulnud meile mulle isegi headaega ütlema, vaid ainult Raikile. Ja unustas täielikult oma viimase kirja saata. Tema, kes 6. novembri viimasel minutil saatis mulle sõnumi, “Palju õnne. Elasimegi 1 aasta siin üle. Me oleme vinged!” Tema, kes alati meenutas, kui naljakalt sarkastiline ma treeningu ajal olin olnud – lausa hirmutav.

Ja läinud ta ongi.

Täna on viimane päev siin tööposti otsas neiul, kellesse alguses väga vastuokslikult suhtusin – tema ja minu teise poole elulõngad on mingil hetkel minevikus…pusas olnud. Aga et temaga on lõbus ja lihtne suhelda, siis oleme kõigest sellest kuidagi üle libisenud ning paar kuud tagasi käisime üheskoos isegi reisil Idarannikule – Mahabalipuram ja Pondycherry

Läheb tema ja teisigi.

Oma esimesed triibulised äraminemiste valulikkusest sain juba EHIst, kust inimesi pidevalt kuskile Aasia kaugetesse nurkadesse tilkus – mõned tulid tagasi, mõned mitte. Olen piisavalt küüniline uskumaks, et inimesed ei pea ühendust, kui neid miski enam ei seo. Las nad siis lähevad.
Ilmselt seetõttu ongi minu jaoks see blogi nii oluline. Justkui käepikendus ja kinnitus – läksin ju minagi, aga mitte ära. Ja varahommikune kirjutamine-toimetamine oli samm, suur samm tagasi.

Sest tegelikult on kõige kurvem selle juures, kui inimesed lähevad ära see, et nad ei tule tagasi.

6 responses

  1. Mõnikord teevad inimesed asju, mis esmapilgul on vaid ühtviisi seletatavad, hiljem selgub aga, et see kõik polnud hoopiski nii.
    See oli nüüd selline kehvapoolne lohutus Sulle.

  2. Nii kahjuks ongi, et inimesed voorivad sinu elust läbi, annad neile osakese oma hingenatukesest ning läinud nad ongi: tuleb jälle keegi ja läheb. Töökollektiivides on see nii tavaline, et minnakse ega tulda enam tagasi. Kahju küll, aga sellega tuleb kui paratamatusega leppida. Kõige raskem ja haigettegevam on aga see, kui mõni nendest, kelle olemasolu oma elus võtad täiesti iseenesestmõistetavana (õde, vend, lähedane sugulane, abikaasa, laps jt), otsustab minna või on pidevalt sinu jaoks ära. Sellise minemisega on pagana raske leppida. Sina, Annika, olid Eestis olles minu jaoks natuke ära (ega ma ju tegelikult omalt poolt suurt midagi ei teinud, et see oleks teisiti), aga nüüd tänu Su netipäevikule oled hästi lähedal. Suur-suur aitäh Sulle selle eest.

  3. eks igasugu head-aega-ütlemised on tõesti rasked… ja minnalaskmine ilma kurvastamiseta on üks suur asi, mida elus õppida, vähemalt mul küll. sest ilma minnalaskmiseta ei saa ju päriselt kunagi vabaks :)
    a tegelikult on natuke isegi tore mõelda, et missugused imelikud ja põnevad inimesed on su elu(toa)st läbi astunud – mälestusi ei saa keegi kunagi ära võtta ja kui kord unustad, ju siis ongi aeg unustada :)
    uhhhhhhhhh, sihuke sisekaemuse hetk….

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s