Puhtuse paradoks

Hügieen ja puhtusehoid siin maal on ääretult kummaline. See on ju üks peamisi asju, mis inimestel India kohta tavaliselt öelda on – et “jah, jah, tore küll ja Taj Mahal, särki-värki, aga et see raisk nii räpane peab olema…” Ja siis mina kohe ajan kulmu kortsu ja tahaks räusata, et tegelikult on siin inimesed puhtamad kui mujal, aga… Ja siis see vaidlus võib kesta mitu tundi ja ajada teisi naerma, aga siin elades harjub selle vastuoksliku puhtuse presumptsiooniga ära, nii et tähelegi ei pane.

Kuni ühel päeval miski sellele tähelepanu tõmbab ja siis kirjutadki sellest pika postituse.

Tähelepanu tõmbas nimelt see, et naabritädi on pannud kookospähkli tükid kuivama. Aga selle asemel, et tükkideks murtud valge puine viljaliha kuskile aknalauale või rõdule sokutada, on ta ajalehepaberi maja ette sõiduteele asetanud, kookose sinna peale ladunud ja niimoodi see toredus seal päikese käes kuivab – kärbsed söövad, sipelgad söövad, tolm lendab ja mööduv lehmgi võibolla nuusib… Et miks siis nii?
Küsisin Bharadilt, et miks nii. Et mis hea pärast ta neid üldse kuivatab. Bharad ütles, et noh, kuivatad ära ja siis jahvatad ja siis kasutad söögi sees. Seda ma olin ise ka arvanud, kookoshelbed on ju toredad. Aga, küsisin mina, kas see siis niimoodi tänaval kuivades ikka väga puhas on?
Muidugi ei ole, ühmas Bharad vastu, aga eriti need inimesed sul sellest midagi teavad.
Ja siis ma hakkasingi mõtlema.

Puhtuse kontseptsioon tuleb peamiselt koduse kasvatusega. Ja kogemustega – kui pinginaaber või kolleeg hambaid ja kaenlaauke pesnud on, on hea, kui ei ole… Ja ilmselt edaspidi kogu see batsillide ja pisikute kammaijaa seletatakse kuidagipidi koolis lahti. Aga baas taandub ikkagi koduseinte vahele. Ja koduseinad on kultuuriti ja riigiti äärmiselt erinevad. Seda et peale kempsus käimist käsi pestakse või kui tihti voodilinu vahetatakse on midagi sellist, mida keskmise eesti kodu emad ja isad võiksid järelkasvule kõrvade vahele taguda. Isiklik hügieen samuti. Aga juba siin tulevad käärid aspektide vahel, mida inimesed ühes või teises maailma paigas elementaarseks hügieeniks peavad.

India kempsuteema

Kes Indias on käinud, teab, et tualetikultuur on siin hoopis midagi muud kui kodumaal.
1)Endiselt leidub siin arvukalt “india stiilis” tualette ehk selliseid kükilaid, kus potti ei ole. On auk ja üldjuhul mingi veenõu. Tasakaalu hoidmiseks tuleb mingi eriti vinge joogapoos võtta või suurest varbast kinni hoida.
Alati võib ka edasi otsida – moodsamates kohvikutes ja hotellides on läänelik kemps üldjuhul täiesti olemas. Maakohtades aga sellist luksust taga ei tasu ajada, nii et tuleb leppida.

2)India tualettides ei leidu peaaegu kunagi paberit. Olgugi, et mõte sellest meile esialgu õõvastav tundub, on nende lahendus tegelikult vaat et hügieenilisemgi. Igas tualettruumis on veenõu, modernsemates sisseehitatud dušike – ei mingit paberiga nühkimist, vaid korralik altpesu. Tuska tekitavad kohe kaks küsimust – kas ma pean nüüd siis käega pesema sealt ja kuidas ma siis märja tagumikuga edasi tegutsen.
Siinkohal kultuuriline notabene – samamoodi nagu eesti emme õpetab last pühkima ja vett tõmbama, õpetavad siinsed emmed lapsi vasaku käega altpesu teostama. Vasak käsi on räpasteks toimetusteks, mistõttu sellega ei sööda ega ulatata teistele midagi – sellist teguviisi võidakse pidada solvavaks ja ebaviisakaks.
Märja tagumikuga edasitegutsemise osas võin öelda, et soe kliima tuleb siinkohal kasuks. Eesti jaheduses selline asi ilma põiepõletikuta ei toimiks, siin võib aga säärane jahutus ajuti isegi teretulnud olla. Kodustes tingimustes on aga üldjuhul käepärast isiklik rätipoiss. :)

(S)öök-jook

Esimese asjana toidu ja joogi tarbimises hakkab kohalikke jälgides silma pentsik joomisviis: indialased ei aseta (vee)pudelit ega klaasi huultele, vaid kallavad vedeliku suhu ilma anumat suule toetamata. Selline vilumus, millega suurtest veepudelitest ja klaasidest rüübatakse, saab tulla vaid maast-madalast harjutades. Need mõned äpardunud korrad, kui mina olen seda üritanud, saab märjaks kogu rinnaesine, lõug ja jupp püksigi.
Ent see on üks olulisemaid reegleid, millest nad siin kinni peavad. Olgugi, et peamiselt kehtib see joogianumate puhul, mida mitu inimest kasutavad, jääb see siiski külge ja nii kallavad nad vett kurku ka isiklikest veelähkritest ja kodustest klaasidest. Kummalisel kombel ei ole ma seda täheldanud soojade jookide puhul…

Parema käe reeglist juba põgusalt rääkisime. Kuna pahatihti ei kasutata siin söögiriistu, vaid süüakse kätega, siis on puhtus äärmiselt oluline. Nii on ka kõige raagasema väljanägemisega toiduleti läheduses alati kätepesu võimalus – tünn veega, kraanikauss või tualettruum, käsi peab ja saab siin alati loputada.
Peenemates kohtades tuuakse peale einet lauda sõrmekauss, kus on soe vesi ja sidrunilõik, mis siis õlised näpud toredasti puhtaks aitab leotada.

Samal ajal peab aga mainima, et kui käed on puhtad, siis nõude kohta seda alati öelda ei saa. Olen näinud teeäärseid kohti, mahlaputkasid ja toidulette, kus kasutatud nõud rändavad leti alla veeämbrisse, kust need siis pisut aega ligunedes kohe järgmisele ringile lähevad. Kliendid ja nõud vahetuvad, vesi jääb samaks…
Jah, otse loomulikult on tegemist kohtadega, kuhu tervishoiunõuded ulatuda ei tihka ja kõrgema klassi näljased ei tiku, ent ometi on seal alati inimesi, keda see sugugi ei paista pelutavat.

Et vinti veel pisut üle keerata, mainiksin siinkohal ära ka pisut korralikumad kohad, kus kindlasti nõusid voolava vee all pestakse, ent kus toiduainete, -nõude ja toidu vahel sibavad ringi väiksemad ja suuremad mutukad. Eriti rõve on sööma hakates silmanurgast prussakat näha. Minul hiirte vastu midagi ei ole, aga on olnud juhtumeid, kus laudkondade kaupa naised järsku kiljuma hakkavad, sest laua alt on läbi jooksnud käsivarrepikkune rõõmus rott!

Teise nurga pealt aga mainin ära, et igas väiksemaski söögikohas on alati tegevuses vähemalt kaks poissi, kes nõud ära viivad, laudu pühivad ja puhtaid joogiklaase kannavad ning vähemalt üks luuaga tädi, kes põrandale kukkunud söögisodi kohe kokku pühib.
Kodudes ei ole midagi imelikku teenija või mitme pidamises, mistõttu ei saa küll kedagi räpasuses süüdistada.
Isegi tänavapildis näeb pidevalt prahikärude ja -kottidega ringisõeluvaid inimesi. Eriti palju kohtab neid varahommikutel, kui karget õhku täidab kirbe suits – siin-seal põleb praht teeäärsetes kraavides veel väikese tossava leegiga, ent enamik pühkmehunnikuid on öö jooksul juba tuhaks muutunud.

Prügimajandus

Kuidas siis India ikkagi räpase mulje jätab?
Kujutage nüüd ette kui palju prügi toodab Eesti rahvas. Nüüd korrutage rahvaarv tuhandega. Lisage soe kliima, milles kõik tolmuks kuivab, haisema kipub ja kiiresti roiskub. Nüüd mõelge variantidele, mida sellises olukorras ette võtta. Tuhandetest ja miljonitest kodudest ja elupaikadest eviv reovesi – ei ole võimalik seda ära hoida ega ära peita. Nii tunduski aegu tagasi kiireim ja kergeim lahendus suunata läbi linna reoveekraavid, mis kogu selle saasta endasse imevad ja ühtlase haisva paisuna seda seal hoiavad, kuni vihmavesi selle minema uhab.
Prügi, mida koguneb nii meeletult palju, et mitte üks äravedu sellega tempot ei jõua pidada – selle asemel, et laiskusest igaüks maja taha prügimäge hakkaks tekitama, luuakse tänavatepuntrasse teatud kohad, kuhu oma solk ja jäätmed jätta. Sealt saavad siis oma osa pudeli- ja plastikukorjajad, lehmad, koerad ja muidu sodisorteerijad.

Asi toimib, muidu see nii ei oleks. Ausalt.

Kokkuvõtteks

Räägitakse, et indialastel on maailma tugevaim immuunsüsteem. See peab nii olema, muidu ei saaks nad lapsepõlvestki läbi. Võrreldes hüperallergiliste skandinaaviamaalastega, kes on kõiksugused antibakteriaalsed seebid ja tundlikule nahale mõeldud kodukeemia täiesti uuele tasandile viinud, saavad siinsed asukad täiesti rahuliku südamega pea ees Gangesesse sukelduda, kus ujutatakse hobuseid, pissitatakse lapsi, loputatakse pesu ja kuhu uhutakse surnute tuhk. Kõik hirmutavad asjad – kahjurid ja närilised, putukad ja mustus, haigused ja kõike roiskuma ajav niiske kliima – hirmutavad ainult meid, sest kui see kõik tõesti nii kahjulik oleks, ei oleks Indias rahvastikuprobleemi, turismi ega aastatuhandete vanust vinget ja stiilipuhast kultuuripärandit.

P.S. Näppe ei tasu ikkagi siin suhu ajada.