Hällisurm ja sipelgad

Läksin täna hommikul rõdule ja… KÕIK MU TOMATIBEEBID OLID SURNUD! Karjusin hirmsa häälega nagu mumm Kiviräha “Rehepapis” ja katkusin juukseid. Just siis kui olin neile omaette kodud ostnud ja need ilusti niiske mudaga sisustanud, langesivad noored tomativõrsed hukule.
Piserdasin neile siiski pisut vett peale ja jäin kullipilgul valvama, et kas sellest hilinenud vannist on kasu. Tunni möödudes tundus justkui, et paar tugevamat taimepoissi olid varre sisse jõnksu ajanud. Justnagu oleks eluvaim veel sees.
Nüüd on kogu kauss intensiivravis, ämbri taga varjus ja korralikult kastetud. Loodetavasti veavad nad end sellest ehmatusest suurema traumata läbi ja kasvavad edasi.

Sipelgateemadel:
Sellised kahesugused lood. Taplen endiselt sipelgatega iga päev, pesen nende radasid seinte pealt ja keedan pesasid kuuma veega. Välisukse lävepaku ees on kaneelikoored ja köögirätik on sipelgalaipadest täpiline.
Sõnaga siis et kadunud nad ei ole, aga punaseid välisuksest enam sisse ei voori. Elutoast neid üldse ei paista läbi jalutavat, nii et võiks isegi arvata, et sealpool nagu asi toimis.
Aga ega asi siis nii lihtne ei saa olla.
Nad raisad rajavad uusi radu ja leiavad uusi kohti, mida vallutada. Prügiämber on igavaks muutunud, nüüd anastavad nad mu kuivainekappi. Põrsakari. Eile öösel koju tulles panin köögitule põlema ja nägin neid SUURI äkaseid tegelasi igal pool tuhnimas. Nad on ikka siuksed korraliku sõrmeküüne pikkused ja pruuni-mustakirjud. Ja siis need imepisikesed, mida pühid nagu tolmu…
Elame-näeme, kes enne alla annab – mina või nemad.

Ja lõpetuseks väike katseeksituse ülevaade teile.
Ostsin täna suure hurraaga  maja lähedalt juurviljaletist sellise looma:

Peenem rahvas nimetab vist seda baklažaaniks. On mis ta on, mina ei ole sellest eluilmaski midagi valmistanud. Aga julge hundi rind on haavleid täis, mistõttu võtsin esialgu prooviks ühe. Vaatasin seda mõnda aega heldinult ja lõin siis noa sisse. Pealt siiruviiruline, seest jumalast valge ja selliste kentsakate seemnetega…ja lõhnab nagu märg frotee. Mitte eriti delikatessi moodi, peaksin ütlema.
Mis ma sellega siis teha oskan. Täna on menüüs pasta, nii et mõtlesin, et kui hakiks õige selle looma tükkideks ja pruunistaks kergelt võis.
Mõeldud-tehtud.
Tulemus näeb kole välja ja maitsta ei ole ma seda julgenud. Sööme pastat tomati ja juustuga.

Kui kellelgi on baklažaaniretsepte või hirmsaid kogemusi, jagage neid julgelt kommentaariumis. :)