Poliitilisest ajakirjutamisest

Nädalat kolm tagasi tehti mulle ettepanek kirjutada artikkel Indiast – aktuaalsematest teemadest ja poliitikast ja põhimõtteliselt üldjoontes olukorrast riigis. Ühe kergelt poliitilise alatooniga ajakirja jaoks.
Ma ei tea kas ma olen kunagi ära öelnud kui on palutud kirjutada. Ilmselt mitte. Käib nagu põhimõtte vastu. Isegi Cosmosse kirjutaks, isegi telekava kirjutaks, esseid olen nagunii teistele kooliaegadel kirjutanud-joonistanud. Esitage ainult tellimus.

Paistab et seekord võtsin suti suurema ampsu kui olin oodanud.

Ma pean ausalt tunnistama, et sõna poliitika mõjub mulle umbes samamoodi nagu kedagi haigutamas näha. Minu seisukoht on , et las inimesed kellele see meeldib teevad seda, nii nagu kunstnikud sodivad taieseid täis ja korstnapühkija nühib korstnaid. Kingsepp ja liistud, või kuidas see nüüd täpselt… Valimas käin, isegi valimiskomisjonis töötasin paaril korral ja ema töö juures tavatsesin ka tähtsa näoga kõõlumas käia – juureks on ühe toreda Eesti erakonna kantselei -, aga sellega asi piirdub.
Ja siis ma elegantselt unustasin selle artikliasja tükiks ajaks ära, kuni kuupäev kukkuma hakkas. Kukub täpsemalt esmaspäeval, aga kui sa ikka midagi asjast ei tea, siis 8000 tähemärki korrapealt välja ei sülga. Nii ma siis nuiasin Bharadit, et ta mulle siukse linnulennu-vaate India olukorrast ja poliitvärgist annaks.

Andiski.

Poiss on mõnus muinasjutuvestja, teab täpselt mis minusugusele draamabeebile meeldib – ikka veri ja nutt ja tatt ja kardinatagused susinad, nagu korralikus seebikas. Rääkis kuidas Indira Gandhi ei ole Mahatma tütar, vaid Jawaharlal Nehru oma (mis mulle küll uudis ei olnud, aga tasub ikkagi siinkohal mainida) ja kuidas ta omale ise vee peale tõmbas – lasi sikhe maha nottida, omal sardarid (sikh teise sõnaga, need turbanite ja habemetega tegelased, kes juba varases nooruses vanake Hotabõtši meenutavad) ihukaitses. Noh ja eks siis neile muidugi läks siuke jama hinge ja lasivad ta close-range lihtsalt maha, peaminister või asi. Räägitass’ et tal oli 29 kuuli kehast opilaual välja kougitud enne kui ta viimast korda hinge tõmbas.

“Kas olen natuke Audrey Hepburni moodi? Või Elizabeth Taylori? Olen vä?”
(Indira Gandhi)

Ja siis muidugi saaga jätkus. Gandhid on siin sama legendaarsed ja traagilised tegelased kui Kennedys Ameerikas – mõrvad ja salapärased surmad ette ja taha. Indira kaks poega said ka otsa – üks lennuõnnetuses (milles arvati Indira käsi mängus olevat, vahi ema eksole) ja teine, Rajiv – ka peaminister -, terroristi käe läbi: tuli keegi naisterahvas tema jalgu suudlema ja kleidialune oli C4-ga vooderdatud… Pauh!
Rajiv oli aga omale Itaaliast toreda naise leidnud, kes kohe Indias asja hakkas ajama ja poleks ta ometi võõralt maalt, oleks ka temast peaminister saanud. Sonia Gandhi on praegu India Kongressi-nimelise partei juhtfiguur ja Forbes’i ajakirja kohaselt 3. mõjukaim naine maailmas.
Ma mõtlen, et kui neil see poliitika siin nagu märulifilm on, siis on peaaegu et põnev.

Igatahes, rääkis Bharad mulle sellest ja muust – Pakistani jamast ja tamili tiigritest ja sellest kuidas eelmise aasta Mumbai pommitamise tüüpidest üks kätte saadi ja teda siiani üles pole poodud… Ja ma pean kõigest sellest artikli kokku panema. Ja ma tahan olla õiglane. Aga huvitav. Ja me teame kõik Inno ja Irja blogi järgi, et kahte korraga ei ole lihtne saavutada – kui tahad, et pool miljonit inimest sind loeks, siis peab sisse pookima räppa ja skandaali – kui sul on siuke tore nummi reisiblogi nagu mul, saad aasta jooksul 40 000+ hitti ja need ka tänu otsisõnadele “depressioon”, “värvilised parukad”, “ükskulm” ja “india ajaarvamine”.
(Aga ma leidsin täna täiesti juhuslikult ühe armsa blogi, kus mind lausa tsiteeritud oli – väga soe tunne.)

Niimoodi ma siis olengi nädalajagu artiklit punninud. Päris valmis ei ole, aga paber tühi ka enam ei ole. Kati arvas, et on liiga asjalik. Selles mind veel süüdistatud ei ole, aga saame näha, mis sellest kõigest lõpuks saab.

Kuna ma ei ole päris kindel kuidas nende avaldamisõigustega on, siis postitan terve artikli millalgi hiljem, kui see tellija poolt ilmutatud on. Seniks teile jupp mustandit:

Külma sõja lõppedes India suhted Venemaaga jahenesid, üürikest aega puhusid India poliitikas teistsugused tuuled. Käesolevaks peaaegu lõppevaks aastaks on aga Kongress endiselt paigas, ning nende kestev jõude-istumine tekitab nooremas generatsioonis tugevat nurinat. Viimastel valimistel hoidis üks tuttav noormees tugevalt pöialt, et võimule saaks BJP, öeldes, et esimese asjana kuulutaks tugeva hinduistliku ideoloogiaga paremäärmuslik partei Pakistanile sõja, mis „paneks lõpuks asjad liikuma.“ Olin jahmunud, kes ometi praegusel ajal sõda tahaks?
„India on viimastel aastatel konfliktsituatsioonides näidanud, et nad midagi ei tee ja Pakistan muutub üha jultunumaks. Aktiivses sõjategevuses ei oleks neil aga võimalustki ja mõne aja pärast oleks jälle asjad korras.“
Viimane sõda Pakistaniga toimus 1991.aastal, mis lõppes Bangladeshi loomisega. Kuna territoriaalseid tüliküsimusi ei ole aga lõpuni lahendatud ja kaugel ajaloos võrsuma pandud viha hindude ja moslemite vahel ei paista raugevat, võib eeldada, et suhted käärivad edasi. Äsja möödus aasta sellest novembrikuu päevast, mil Mumbais hulk pommiplahvatusi ning huupi (?) inimeste pihta avatud tuli rahvarohketes kohtades ligi 100 elu nõudsid ning rahva hämmelduse, hirmu ja vihaga täitsid. Rünnakute eest võttis vastutuse Pakistani terrorirühmitus ning elusalt saadi kätte vaid üks liige. Tuska ei tekita aasta hiljem see, et otseselt ei ole riigitasandil midagi ette võetud, vaid see, et terrorist on endiselt elus, istub vangis, „sööb biriyanit ja pirtsutab veel maitse üle“. Mõnede andmete järgi kulutas India aasta jooksul ligi kolm miljonit ruupiat, et kurikaela elus hoida. Protsess venib ja paistab, et sellises tempos ei saa rahvas niipea õiglust.

Nõnna. Jääme siis kõik koos ootama kuidas minu esiüllitis noore ja naiivse jäälõhkujana poliit-ajakirjandust reformima hakkab. Jee beibi.