26/11 ehk India nukrast neljapäevast

Täna on see päev, mil aasta tagasi Pakistani kaltsupead Mumbais pomme plahvatama panid.

Eelmise aasta tänase Eesti Päevalehe kirjeldus toimunust oli järgmine:

India politsei andmeil on kohaliku aja järgi kell 22.30 /—/ alanud rünnakuis tapetud vähemalt 78 inimest. Kohalikud võimud süüdistavad rünnakutes moslemiaktiviste, kes tegutsevat Pakistani valitsuse korraldusel.
BBC andmeil on mässajad /—/ võtnud pantvange kahe kohaliku luksushotelli elanike seast. Kui palju inimesi pantvangis on, ei ole veel selge. /—/ Haavatud on oletatavasti kuni 250 inimest. Kohapealt tuleb teateid nii tulevahetusest kui ka pommiplahvatustest, CNN-i teatel on rünnatud ka lennujaama. /—/ Rünnatud on hotelle Taj Mahal ja Oberoi, populaarset kohvikut Cafe Leopold ja ajaloolist Chhatrapati Shivaji Terminuse raudteejaama. Hotell Taj Mahal on leekides, kas ja kui paljui inimesi hotellist evakueerida jõuti, on teadmata. Samuti ründasid terroristid Cama haiglat.
Mumbai politsei teatel tulistasid kurjategijad automaattulirelvadest rahva sekka, kuuldud on ka pommiplahvatusi. Oletatakse, et mõrtsukad sihtisid meelega objekte, kus teadaolevalt kogunevad välismaalased.
Telejaamu konsulteerinud eksperdid peavad üllatavaks asjaolu, et tegu ei ole enesetapurünnakutega.

Kurb ja hirmus ja ebavajalik, nagu need numbrisündmused ikka olema kipuvad.

Mingit kõrgendatud julgeolekut ma täna täheldanud ei ole, samas ei viibi ma ka Mumbais. Inimestel on see liiga värskelt meeles, et mitte sellest rääkida. Ja sellal, kui üle leinava maa toimuvad erinevad mälestusteenistused ja sõnavõtud, toetamaks, julgustamaks ja rahustamaks inimesi kes on kaotanud ja kes kardavad…

…sööb India peaminister Manmohan Obamaga USAs õhtust.


Kõik kuulid mehed poliitikas teevad näppudega nii!