Kolmapäevane kokandus e. “Julie ja Julia” radadel

Läheme täna Dahliaga “Juliet ja Juliat” vaatama. Kes näinud ei ole PEAB ära nägema, sest see on lihtsalt nii viimase peal film. Kokandushuviliste( naiste) meeste puhul ka kohustuslik!
Mina ja Dahlia oleme seda tööl kahe peale umbes-täpselt 8-10 korda näinud ja nüüd võtame kätte ja läheme kinno ka veel!

Aga kinominutid ei päästa mind tõsiasjast, et täna on minu kord süüa teha. Oleme juba mitu nädalat edukalt kodutoitu kaasa tassinud – esmaspäevad ja kolmapäevad mina ja teisipäevad-neljapäevad Dahlia (sest siis on minul sitaritunnid ja kokata aega ei ole, simpel). Reede on vaba ja siis tellime midagi.
Kaks korda nädalas pead valutada teemal “mida siis täna peaks valmistama” on täielik košmaar. Mõnikord tuleb imehea mõte – pannkoogid, kartulipuder – teinekord mõtlen juba esmaspäeva õhtust alates ja ei tule midagi toredat. Siis läheb midagi kordusesse.

Täna on kolmapäev ja kuna me läheme kokkamise filmi vaatama, ei saa ma mingi lihtsa klimbiga välja ilmuda. Nii kaevusin juurtesse ja leidsin mälusopist vanade ilusate aegade kõige pidulikuma roa, mille perenaine võis pidupäeva puhul lauale tõsta, nelgid vaasis ja morss kannus.

Kartulisalat!

Ja te ei oskaks ette ka kujutada missugune Houdini kübaratrikk on siinmail vajalikke koostisaineid leida.

-Kartuleid ikka leiab. Võrkudesse pakitud ja pealtnäha ilusad – keenud peast koorima hakates on iga teine seest must nagu öö. Fail! Pealegi keetsin ma nad üle, nii et kartul on rohkem nagu puder, kui korralikud kuubikud…
-Kurgid on siin imelikud – suured justnagu aiamaa omade mutantvennad, aga pehmed siuksed. Ja tihedalt seemneid täis, nii et kasutada annab tegelikult ainult vaid otseselt koorealust osa.
-Purgiherneid ei leidnud üldse.
-Kasutasin õuna ka, sest see annab hea krõmpsu – õunad on siin aga roppkallid.
-Lastevorsti siin otse loomulikult ei ole…vorsti nägin üldse esmakordselt alles siia kolides maja lähedases Spencer’si poes. Ja see on rohkem nagu delikatesskanasink…kallis ja kentsakas.
-Hapukoort siin maal ei ole!!! Ausõna. Täiesti müstika. On see loll tükiline teema nimega curd ja siis midagi, mille ma muidugi hapukoore pähe võtsin… Liitrine pure-pakk ütles Fresh Cream. Okei siis, pakist tuli välja küll koore konsistentsiga valge mass, mis maitses (kui üldse siis) magusalt. Fail! See on see lugu, mida nad puuviljasalati ja muude maiuste peale panevad.
Aga et ma olin selle peale 110 ruupiat kulutanud, siis ei hakanud ma seda minema ka viskama. Hoopis segasin sinna hulka võikollast ja tugevat majoneesi, mille olin ka kuskilt riiulinurgast avastanud ja sain kokku sellise pehmemaitselise koore. Rõõm! Segasin korralikult köögiviljapuljongimaitseainet hulka ja voila!

Ja kartulisalat tuli HEA! Mitte küll nagu õige nõuka-värk, aga ütleme, et olukorda arvestades ikka väga viis tulemus.

Magustoitu tegin ka. Nõnna:
-pudistasin kaussi Digestive küpsiseid.
-segasin hulka sulatatud võid, et puru kokku hakkaks.
-surusin selle massi väikeste kausside põhja. Ilmselt oleks pidanud sellel kauem taheneda laskma, aga mul ei olnud aega, nii et panin kohe kogu headuse sinna peale – granaatõunaseemned ja maasikad. (Ja ma ei pea lisama, et maasikad on täielik eksootika, eksootikahinnaga…)
-üle kogu selle toreduse kallasin rohelist õunatarretist!
-kokku sai kaussidesse sellise värvilise ja kihilise magustoidu, mis nüüd külmkapis väriseb ja söömist ootab.

Head isu ja head filmielamust meile. Kõigest pikemalt juba siis kui toit seeditud saab.

Bon appetite!