Pealkirjastamata pühapäevast

Kui laupäeval tööl käia, siis tuleb igasugune kodu’oid ja meelejahutus pühapäeva peale lükata. Nii ärkasingi kell 11 vastu tahtmist üles selle peale, et naabrid ketrasid automakist hindi poppi ja mõtlesin, et päev on juba nii palju küll peal, et peaks midagi asjalikku ette võtma.
Viskasin pesu masinasse, värskelõhnalist vedelikku ämbrisse, kerisin jalad diivani peale ja panin Bharadi põrandat mopitama. Ilus on see printsessielu. Vastutasuks tegin meile rõõmsa potitäie kondenspiim-magusat kaerahelbeputru. Pesu puhas, riputasin seda kuivama ja siis hakkas tüüpiline pühapäeva tiksumine, mille jooksul peast, telefonist ja internetist kõikvõimalikke ettevõtmisi püüan leida.

Tulutult.

Peale hindikeelse teatrietenduse Ranga Shankaras, liigkalli näidendi Kyra restoran-teatris ja paari ostufestivali ei paistnud midagi toimuvat. Nagu ei olekski mingi äge suurlinn.

-Lähme, ütlesin Bharadile. Pane riidesse.
-Kuhu?
-Lal Baghi.

Kes mäletab siis Lal Bagh on suur ja ilus botaanikaaed-park Bangalore kesklinnas, kus võib tunde tiigi ümber ja puude vahel ringi jalutada, piknikku pidada, jäätist süüa, oravaid vaadata ja niisama päeva õhtusse veeretada.
Mõeldud-tehtud. Maandusime pargiväravas ja jalutasime hoogsas tempos pärastlõunases päikesepaistes. Sõime jäätist, ronisime mäkke ja uudistasime inimesi. Muuhulgas nägin ka kogu banaani-kasvamise protsessi ära. Banaanipuid olen nüüdseks juba eristama ja pilguga otsima hakanud, aga õit ja viljakobarat ei ole siiani õnnestunud tabada. Nüüd on siis see ka tehtud. Aga banaani-eri tuleb millalgi tulevikus pikemalt…
Kui otsaga teise pargi otsa olime jõudnud hakkas pimenema. Aegamööda tõmbus taevas lillakamaks ja palmid muutusid karvasteks siluettideks. Kõndisime mööda tiigiäärt ja vaatasime taamal süttivaid valgusteid.
Mõtisklesin võõristavalt öisele loodusele.
-Kas nüüd tulevad maod välja? küsisin muiates, oodates vastuseks midagi “jajah, eriti sul siin kesklinnas madusid on”-liinides.
-Kusjuures jaa… ütles Bharad mõtlikult. Nagu näiteks see seal. Bharad osutas sõrmega ehk kümnekonna meetri kaugusele vette.

Tiigi siledat pinda lõhestas vonklev tume kuju, pisike pea uhkelt veest väljas. Kiirelt end edasi lükates liikus madu kalda poole ja taipasin alles siis, et see ei ole mingi loomaaed. Kui madu ikka tahab üle tee minna, siis ta lähebki ja ma parem jalutan oma plätudes varbad sealt kaugemale. Tiigi kaldal poosetasid kaks poolpurjakil noormeest, kes rämedalt üksteise fotode peale naersid.
-Mehed, olge ettevaatlikud, nägime just vees madu, arvas Bharad paremaks neid hoiatada.
Tüübid kõõksatasid hetkeks vait, vaatasid teineteist ja naersid edasi.

Ettevaatlikult veel tumedat veepinda piiludes liikusime väljapääsu poole. Vahetult enne väravaid sahistas keegi loom veel pea kohale kaarduvas bambusesalus – nägin vaid suurt ümmargust silma ja pikka saba, enne kui Bharad mu minema lohistas. Nii et tea ma kas tegu oli lihtsalt ahvikese, kentsaka kaslase või koguni suure kameeleoniga, kes samuti peika sõnul siin üsna tavalised on. Oo, püha müstika.

Sõitsime siis Indiranagari poole tagasi, peatudes Oasise kaubamajas, kus imehead lähis-ida toitu sõime. Ampsude nimesid ei mäleta, aga söök oli hää.
Kui me lauast tõusime lähenes meile paarike ja minut hiljem sikutas Bharad mind varrukast.
-Kuule, see poiss palus mult just väga imelikku asja. Seesamune et… Kas ta pruut võiks su ogalist jakki proovida?
Vaatasin jahmunult Bharadit ja tema taga ootusärevalt ootavat noormeest ja punastavat neiut.
-Ee… Ikka, jah.
Ajasin jaki maha ja neiu puges sinna kuulekalt sisse. Ta noormees klõpsutas tast mobiiliga paar pilti ja andsid siis ohtralt tänades jaki tagasi.

Ma teadsin et see jakk on ostmist väärt!

5 responses

  1. Muidugi. Ma m6tlen ainult seda, et kui mitteteadlik see saab olla, kui mul siuke jakk ikkagi on. Vaata seda ometi. See ju lausa kisendab fallilisusest!

  2. uss:)

    Jakk oli liiga Annika. Nagu moepolitseinik Zenja omal ajal täheldas, siis Annikale meeldib omapärane olla:) Igatahes mina kavatsen oma poseerimise ka sellega ära teha. Tead siis ette;)

  3. Minu meelest sümboliseerib see armas jakk Annika siili moodi kaitset vajavat hinge ja alateadvust. Selline leebelt väljendatud palve ja andekspalumine esialgsel suhtlemisel natuke tõrjuva hoiaku ja mõningaste turtsatuste eest. See annab Annikale ajavaru vastasseisja ohutuks takseerimiseks ja järeldusteni jõudmiseks: tasub suhelda… ei tasu suhelda…

  4. Oi, siiliteema! Väga hea analüüs…ja Liisbet lisab nüüd et mul on siilisilmad. :P Aga muidu…ma arvan et see tädi Marika võrdlus on on toredam ja õigem kui -kadedus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s