Anoushka: 14. tund – (d)ruttu, (d)ruttu!

Küll uuest kodust ikka on pikk maa. 50 minutit kui veab. See on juba nagu Raplast Tallinnasse. Ulme.

Igatahes, harjutanud ma muidugi nootigi ei olnud, läksin kõrvad lontis nagu keskmine koolilaps, kellel kodutöö tegemata…aga sellest polnud midagi. Natuke näpuharjutusi ja läksimegi uue osa juurde.
Oleme kiires tempos ehk drut osa ragast peaaegu läbi võtnud – täna siis viimane ots ehk jhala.
Kiire-kiire-oi kui kiire see on. Chikariga tinistades ja noote raiudes on peaaegu selline tunne, et kui niipalju vehin, tõusen maast õhku. Ja õpetaja muidugi laseb ka valguskiirusel ees. Mingi ajani rebin kaasa, noote vahele jättes ja õhku näppides, aga siis annan alla ja vaatan suurte silmadega kuidas ta silmad kinni jhalat mängib, nii et kogu põrand ja tuba ja avatud uksest avanev õue helisid täis saab ja…

Oeh.
Mina pean oma kiirust ja mängutugevust parandama. Ma mängivat liiga õrnalt, näe neitsikest. Pole midagi, pole midagi. Küll ma paranen.

Senikaua leidke teie variante kuidas mu õpetajale kontserteid saaks. Täna jäi tee kõrvale aetud jutust mulje, et ta on üks nendest romantiliste aegade virelevatest muusikutest…mis ilmselt päris elus üldse nii romantiline ei ole. Selgus, et sitaritunnid ja kontsertid ongi tema ainus elatusallikas ja viimastega on kehvasti.
Niisiis, folk ja pärimusmuusika ait ja idamaiste kunstide keskused – palun teile ülimalt andekas ja meeldiv talent. Jõulud on tulemas ja suvised festivalid ka kaugel ei ole. Jacksonit sitaril kaverdav Sanjeev tuleks üksi või kogu ansambliga – tabla, veena, sitarid… Andke teada!
:)