Anoushka: 13. tund – kadunud

Nii pikk vahe on sisse jäänud…kaks nädalat ei olnud haiguse ja kolimise ja muu mürgli kõrvalt aega ega jaksamist sinna sattuda. Kodus harjutamise distsipliin on mul ka nõrguke – ei ole ma üks nendest muusikakooli lastest, kes kohusetundlikult tundide viisi poognat kääksutavad, hoolimata sellest kas naabrimutt harjavarrega radiaatori vastu koputab või mitte. Natuke näpin ja siis panen jälle kõrvale.
Ja siis oli muidugi tulemus käes. Suure vaevaga kasvatatud paks nahk vasaku käe nimetissõrme otsas on kadunud ja õrn siidinäpsus on taastunud, ergo keelte vajutamine on taaskord valus. Aga hambad ristis kordasin eile õpetaja järel kiireid-kergeid trillereid ja mõtlesin, et selline muusikaõppimine on kordi metalim kui mistahes Cannibal Corpse’i-kaveribänd.

Ilmselt on selline mentaliteet ka minu unedesse tilkunud, sest täna öösel vähkresin hirmu-une küüsis, kus pidin Bharadi bändi ridades laval tühja kohta täitma. Nende kitarrist ei saanud tulla ja nii antigi mulle pill kätte. Öeldi ka, et see on sisse lülitatud, nii et ära keelte vastu mine, lihtsalt seisa seal ja ole kitarristi moodi.
See ei olnud õudne osa. Õudne oli see, et mul oli palutud Adelaide kaasa võtta ja minu kitarridebüüdi ajal varastas keegi ta ära. Peale seda käisin silmad vees mööda kontsertipaika ja otsisin Adelaide’i, kuni selleni et ronisin lavale ja kisendasin muserdatult mikrofoni, et annan ka leiutasu välja – tooge lihtsalt pill tagasi!

Karm on see sitarimängija elu.

5 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s