Vantsid vabadusse!

Delfi ja Forte vahendusel saab lugeda uudist, mille kohaselt kõik India vangistuses elavad elevandid ümberasustatakse looduskaitsealadele ja nn. elevandilaagritesse. 

Kõik India loomaaedades ja tsirkustes elavad elevandid kolivad ära looduskaitsealadele, kus nad hakkavad elama palju vabamalt.
Otsus mõjutab umbes 140 elevanti, kes elavad 26 loomaaias ja 16 tsirkuses üle kogu maa. Käsk järgnes loomakaitse aktivistide murele vangistuses peetavate elevantide pärast, keda peetakse tundide kaupa keti külge aheldatuna /—/.
Loomaaedades ja tsirkustes elavad elevandid viiakse riigile kuuluvatesse niinimetatud elevandilaagritesse, mis asuvad kaitsealadele ja rahvusparkide läheduses. Elevandid võivad seal vabalt ringi liikuda, kuid hooldajad hoiavad neil siiski silma peal.
Mõned elevandieksperdid olid aga elevantide looduskaitsealadele kolimise suhtes skeptilised, sest paljusid kaitsealasid ähvardab üha enam inimasustuse pealetung. „Elevantidele oleks vaja luua spetsiaalsed kaitsealad, võib-olla isegi väljaspool praeguseid kaitsealasid, mis suurendaks veelgi asustuse survet praegustele looduslikele elupaikadele,” ütleb Bangalores asuva India teadusinstituudi ökoloogiaprofessor Raman Sukumar.
Üha uued uurimused näitavad, et looduses elavad elevandid oluliselt kauem kui vangistuses, lisaks on nad tervemad ning suudavad edukamalt paljuneda kui loomaaiaelevandid. Vangistuses peetavad elevandid surevad sageli noorelt või põevad erinevaid haigusi, sealhulgas ülekaalulisust või artriiti.
India rahvusparkides ja looduskaitsealadel, eelkõige riigi lõuna- ja kirdeosas, elab vabalt hinnanguliselt 28 000 elevanti. Veel 3500 elevanti elab vangistuses, paljud neist templites, samuti kasutatakse elevantide tööjõudu metsatöödel. Nende elevantide vabastamise suhtes pole veel otsuseni jõutud.

Nagu näha võtab Bangalores asuv instituut sel teemal sõna – mis mind huvitaks on see, kas Bangalore Bannerghatta loomaaed-rahvuspargis elavad elevandid viiakse teisele poole müüri või jäetakse paigale. Kuna ühel pool asub loomaaed, kus londilised tõepoolest nukralt kiviaias jalgapidi aheldatud on; teisel pool asub aga suur ja võimas rahvuspark, millest küll tiigri- ja lõvisafari läbi sõidab, aga ohtralt ruumi ka kõiksugustele muudele loomadele oleks. Siis on mul veel küsimus, et kas ja kuidas Bannerghatta pargis sestpeale elevandiga sõita on võimalik – siis kui Londistel tuju tuleb või hakatakse loomadele palka maksma.

Otse loomulikult olen ma rõõmus, et loomade õigused siinmail nii palju toimivad. Ootame ja loodame, äkki laieneb säärane suhtumine varsti ka inimestele…
Läbirääkimised jätkuvad.