Salsa pühapäev väikese rohenäpuga

Pühapäev algas üle ootuste igavalt. Olgugi, et netionud käisid ja rebisid juhtmeid siia- ja sinnapoole, öeldi, et guugeldama saab alles esmaspäeval või teisipäeval hakata.
Istusin siis kott-toolis ja lugesin niuhti ühe raamatu läbi. Arvustama ei hakka, raamat oli “Minu Ameerika – osa 2.”
Lugesin ja mõtisklesin peatükkide vahepeal mida siis ikkagi pühapäevaga peale hakata. Peaaegu tammsaarelik otsustusvõimetus, kus kõik tundus kuidagi tühine… (Mitte et Tammsaare oleks otsustusvõimetu, aga ta on kirjutanud sellest probleemist.)
Õhtupoolikuks oli plaan naistega salsatama minna, aga et käes oli alles päevapoolik, siis tuli midagi vahepeal asjatada, et tukk peale ei tuleks.

Igatahes otsustasin lõpuks kätte võtta ja ühe pikaajalise plaani teoks teha. Istusin rikšasse, kamandasin juhi kuskile 100ft Roadi viaduktile ja ronisin siis põllu kõrval maha.
Põllu peal olid mõned telgid, suur kuhi savist lillepotte ja kõiksuguseid taimi, puid, lilli ja istikuid.
Pruun poiss tuli kohe uurima kuhu ja mida ma tahaksin. Ütlesin, et rõdule midagi vahvat ja siis mulda. Leidsimegi rõdule vahva – ühe miniatuurse palmipuu ja midagi mis näeb välja nagu erkroheline kuusk. Jõul on tulekul, nüüd on mul puu olemas.
Siis püüdsin kogu väest selgeks teha, et tahaksin ka ainult mulda. Kõigepealt pakkus ta mulle veel taimi. Siis potte… Võtsin mõlemale puule poti ka, aga et ikkagi mulda.
-Jaa, jaa, ütles poiss. Paneme mulla ka sisse.
-Ei, aga kas ma lihtsalt mulda ka saaks.
-Potti?
-Kasvõi potti, ma tahan seemneid kasvama panna.
-Ei, seemneid meil ei ole.
Mul on seemned olemas, mulda on vaja.
-Potti?
-Appijumal…
Lõpuks läksin peaaegu näppudega mullahunnikusse, et näidata ja siis tal joppas, et ahah. Tõi mingi suure koti ja kühveldas punast savitükilist mulda täis.
Siis aitasid vahvad botaanikapoisid kogu mu uue rohelise varanduse ka rikša peale tõsta ja raha näpus tegid mulle viisakalt aidaa.

Rikšajuht aitas kuidagi ääriveeri ja ägades suured savipotid masinast maha tõsta, passis siis natuke aega, et kas on veel midagi ja tegi minekut. Mõtlesin isegi korraks, et pakun rohkem raha kui ta need üles aitab tassida, aga mees oli pealtnäha ligi poolesaja-aastane ja peenem kui mina. Nii et otsustasin ise pusida. Hommikune puder umbes 15 aastat söömata, ei olnudki see nii lihtne. Savist pott koos mulla ja kuusega näis kaaluvat rohkem kui mu Eestisse mineku kohver…
Igatahes “kõndisin” ma potiga ühte nurka teise ette tõstes trepini ja seal siis 2-minutiste pausidega astehaaval üles. Kui ma trepi käändeni jõudsin (koht kus teine trepp algab, aga vastassuunas…et siis nagu 180-kraadine pööre toimub), olin nii väsinud ja higine, et lippasin alla tagasi ja ostsin kookospähklimehelt ühe noore kookose ja luristasin selle ühe tõmbega kuivaks.
Siis rähklesin potiga edasi.
Lõpuks sain selle vähemalt oma korrusele, asetasin vana jalamati peale ja mängisin füüsika libisemisseadusele ning sain poti suurema vaevata rõdule. (Jumal tänatud, et nad siin uksepiitadest lugu ei pea.)

Pott rõdul, hakkasin mullaga mängima. Panin kahte kaussi punast mulda, pudistasin suuremad savitükid peeneks, niisutasin veega ja sängitasin päris eesti tomati- ja paprikaseemned ettevaatlikult mulda… Morbiidne aednik nagu ma olen, märgasin neid korralikult, et nad aru saaks, mis tegema peab ja jätsin nad siis päikese hoolde.

Millalgi kuue paiku sain Dahliaga kokku, noppisime Poonami ja Saleemi ka peale ja võtsime kaks rikšat Residency Roadile, kus Casa del Solis pidi salsatund ja -õhtu olema.
Nende rikša järgnes meie omale ja kohale jõudes avastasime, et neid ei ole meie järel. Helistasime ja küsisime kus nad on.
-Me järgneme teie rikšale.
-Me ei ole enam rikšas. Kus kurat te olete?
Selgus, et nende rikšajuht oli meid juba alguses ära kaotanud ja järgnes mingile suvalisele rikšale, nii neid kuskile hoopis mujale viies.
Ootasime neid kõva pool tundi, läksime siis omapead Soli ja ootasime seal edasi.
Tellisime süüa ja aegamööda hakkas kogunema salsarahvast. Mille järgi tunneb salsarahva ära?
– Esimese asjana vahetavad nad jalanõud ära. Naised panevad vingemad kontsarihmikud jalga ja mehed poevad viksitud tantsukaunadesse. Ja kus siis kukkusid vihtuma.
Kahjuks või õnneks oli see rohkem nagu “Tantsud tähtedega” kui meeldiv ajaviite-trall, kuna kõik nende liigutused olid nii…harjutatud ja kuidagi kanged. Enamiku puhul oli lausa näha kuidas nad takti lugesid. Ei mingit kuumaverelist spontaansust ega muusikasse langemist.
Dahlia vajus mossi.

Tellitud toit oli samuti üle ootuste kehv.

Dahlia läks sellegipoolest kuubalasest tantsuõpetajalt küsima, et mis salsa see siuke on (selgus, et mingi ameerika versioon…) ja kus seda õpetatakse. Juhtnöörid saanud, tuli ta tagasi ja ütles, et lähme siis.

Taaskord rikšadesse pugedes otsustasime Poonami juurde minna, kus nad väikese kesköise vesipiibu küdema panid ja naeru, jutuvada ning kanapastaga esmaspäeva vastu võtsime.

6 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s