Tõsieluseriaal “Otse veeni” e. Kuhu ma kadusin

Haige olin. Olen. Olin. Nüüd olen juba tervenemise teel. Tööl.
Juba nädal aega vaevas mind Indiasse-reisinud valge inimese tüüpmure – põhja ei ole all ja enesetunne on üsna nadi; peavalu, kõhuvalu, pidevast kempsu vahet tormamisest tekkinud nõrkus…
Et ma ei ole mingi turist (ma elan siin!), siis hakkas see olukord muret tekitama, kuna minu tavapärane kaanetaja nimega Imodium ei teinud oma tavapärast imetrikki ja jama kestis edasi. Paistis hullemakski minevat.

Pühapäeval, olles kolinud ja puha, nõrkesin terve päeva nagu printsess herneteral magamis- ja elutoa vahet, demonstreerides erinevaid horisontaalasendis vingumise võtteid.
Esmaspäeval arvas doktor Bharad, et ma ei peaks mitte tööle minema, vaid oma lahtisusest räsitud keha puhkama. Et mul lisaks ka pisuke palavik oli, siis võtsin ta nõu kuulda ja tegin iseendaga diili, et kui see üks laiskusepäev ei aita, siis lähen teisipäeval arstile.
Kulutasin prill-lauda terve esmaspäevagi ja teisipäeva hommikul lükkasin kogu pere maast lahti ja Indiranagari Sagari kliinikusse.

Räägin teile sutikese oma möödunud kogemustest India arstidega – olgugi, et neil võivad olla maailma parimad südamekirurgid ja onkoloogid ja mistahesalaspetsialistid – minule on üldjuhul juhtunud sellised vuntsidega sellid, kes asja kohta võimalikult vähe küsivad ja ainult omale teadaolevatel põhjustel ühe või teise asja välja kirjutavad.
Nt lähen arstile palavikus värisedes ja kurdan, et kõht ei pea midagi kinni. Arstionu katsub seepeale pulssi, vaatab silmi, kombib kõhtu… Ei mingit palaviku kraadimist, proove, küsimusi söögi või muu kohta – üldjuhul küsitakse kas Eesti on NSV Liidu liige. Lõppeks kirjutavad nad mulle midagi kõrvetiste vastu, Paracetamoli ja bussi-iivelduse rohtu, ütlevad, et midagi magusat, õlist ega loomset ei tohiks süüa ja parim asi, mida omale sisse ajada võiksin on see noore kookospähkli piim näputäie soolaga. Vot sulle siis salaravumit.

Igatahes läksin, skepsist täis, sooled tühjad, arstile. Registreerisin ja jäin ootama. Ootasin jupp aega kuni dr Ramesh Kumar mind vastu võttis.

Veel üks vahemärkus, kuna järgneva meditsiinijutuga on seda alatasa juhtuvad jama raske siduda.
Peamiselt juhtub see arstide juures, aga ka tööl ja mujal, kus pean oma nime ütlema. Minu nime muundatakse kõige kummalisematel viisidel, kuni see enam üldse minu nime moodi ei ole.
Kuna olin ISE oma nime neile kirjutanud, on mul veel raskem mõista, kuidas see valeks muutub.
Kirjutasin neile paberile Annika; õde kirjutas toimikule Annika, nii et teine N oli kuidagi vildakas; arst luges toimikult Anaika ja pani pulli mõttes sappa veel ühe A, nii et edaspidi olin nende jaoks Anaikaa… Kuni laboripoiss ampullile Anika peale kirjutas ja selle jaburuse katkestas.
PS Meie kompanii turvamees muudab järjekindlalt isegi peale aastat siin töötamist mu nime millekski muuks: Anita, Ambika, Aneeka…
Aga ruttasin pisut ette…

-Jah, miss Anaika, mis mureks? küsis targa moega doktor.
-Kõht on juba nädal aega lahti ja pea valutab, kurtsin mina.
-Ahah, ahah, selge, no vaatame siis mis meil siin on. Mis ravimeid sa võtnud oled?
-Imodiumi…Loperamid’i.
-Ja ei aidanud?
-Ei.
-Aga ikka võtsid?
-Noh, ma…
-Kui on bakteriaalne kõhuhäda, siis ajab Imodium asja palju hullemaks. Kui tihti päevas kempsu ajab? uuris arst edasi.
Mõtlesin suti. Mitte et ma lugenud oleks, aga põhimõtteliselt ikka kui läksin, siis väikeste vahedega pidin 2-3 korda kohe veel minema. Siis võtsin rohtu ja paari tunni pärast jälle. Ei tihanud kuskile väljagi minna. Kui ikka peab minema, siis PEAB kohe minna saama.
-10 korda…või nii.
-KÜMME korda? Arsti kulmud tõusid peaaegu laelambini. Näita keelt.
Ajasin keele suust välja.

Ja sain riielda.

-Su keel on ju täitsa kuiv. Kui sa k ü m m e korda päeval vetsus käid, mis sinu kehaga juhtub?

-…sa kaotad vedelikku! Ja mulle tundub et sa ei tarbi piisavalt vedelikku.
-Ma joon küll…
-Ei, ei. Su keel on täitsa kuiv ja valge. Palun mine ja heida pikali.
Ronisin kuulekalt voodile.
Arst kompis mu kõhtu ja leidis ühe valusa koha. Vajutas…
-Ai!
-Siit on valus jah?
-Mhmh.
Arst vajutas uuesti.
-Aia!
-Mmhmh… Näita uuesti keelt.
Ajasin keele suust välja nagu jumalanna Kali.
-Õde, mida te näete?
-Keel on valge ja kuiv, ütles õde kuulekalt.
-Just nii. Paistab, et on juba tugev vedelikukadu toimunud… Võibolla on isegi tüüfusega tegemist.
Ajasin silmad suureks-suureks.
-Miss Anaikaa, kas te teate misasi tüüfus on?
-Väga paha asi, ütlesin pisikese häälega.
-Just, nii see on. Võid püsti tõusta.
Jõudsin vaevalt uuesti laua juurde istuda, kui doktor mulle peenikese kraadiklaasi lõugade vahele torkas, nii et ma suurt midagi öelda ei saanud. Polnud vist vajagi, sest tema rääkis nüüd tarka juttu:
-Teeme vere- ja k***proovid (jajah, ma tsenseerin sõna “kaka”), esmased tulemused peaks juba täna õhtuks saama. Ja ma arvan, et seoses organismi dehüdratsiooniga peaksin teile koheselt ka liitri jagu tilgutit panema. Ja õhtul tulge tagasi, vaatan kuidas teile need asjad mõjunud on.
Koukis siis kraadiklaasi mul suust välja ja ütles, et palavikku ei ole. Kogu moos, mine ja saa tilka.

Komberdasin kabinetist välja, ise näost valge ja naaldusin retseptuuriletile. Bharad tuli küsima, et mis sai.
Ütlesin, et sai seda et annan neile nüüd kõiksuguseid proove ja nemad annavad mulle tilgutit vastu. Bharad läks hirmus murelikuks.

Õde tuli ja juhatas mu laborisse, kus IT-tudengi moega laborant mind nõelaga torkima tahtis hakata.
-Palun ärge värisege, ütles ta pisut kannatamatult.
Vaatasin pikka nõela ta käes ja žgutti ümber oma muskli ja ütlesin et ta sutikese ootaks. Hingasin sügavalt sisse ja välja ja uuesti sisse ja püüdsin natuke vähem väriseda.
Igatahes sudis poiss topsikute ja ampullidega jube kaua, kallas mu verd sinna ja tänna ja solgutas seda ühest kannust teise. Mul hakkas juba täitsa imelik. Siis anti mulle väike plasttops ja äraseletatud näoga osutati kempsu poole. Kui ma kohe minema ei hakanud, ütles õde, et võib ka hiljem ja kui ma siin ei taha minna, siis võin topsi koju viia ja hiljem tuua.
Pilt selles kuidas ma kang taskus läbi õhtuse linna tuian oli nii tragikoomiline, et püüdsin mitte naerma ega nutma hakata…

Siis eskortis õde mu ühte läbivaatustuppa, ajas jälle lavatsile ja hakkas teist kätt nõelaga surkima. Ja tal olid väga külmad käed.
Mulle ei ole kunagi kanüüli pandud, aga see mis ja kuhu paistis üsna hirmus. Otse parema käe seljale, kus need suured sooned paistavad, lükkas ta pika nõela… (Ärge palun värisege!)
…ja selle otsa mingi erilise kaadervärgi, kuhu sai kõiksuguseid voolikuid ühendada. Uhh. Ja siis muidugi siuksesse nagisse pandi pooleliitrine kott, kust siis mulle otse veeni niiskust hakkas tilkuma.

Kui õde lahkus, hakkas Bharad kohe retsepti uurima ja saime teada, et mulle antakse soola ja suhkurt ja vett. Mõnna.
Mõne aja pärast tuli külmade kätega õde tagasi ja küsis ega mul külmavärinaid ei ole.
Ütlesin, et ei ole, kas peaks olema.
Ta ütles, et ta pani tilguti üsna kiire tempoga, nii et tavaliselt ajab inimestele värinad sisse.
Ütlesin, et ahah, ei mul ei ole ja ta läks jälle minema.

Kott tilkus hea tund aega. Siis vahetati kotti, pandi järgmine pool liitrit, aga juba tükk maad aeglasemas tempos. Vahepeal käis dr Kumar mind vaatamas ja jättis retsepti ravimitele, mida pean võtma hakkama.
Kui kott juba poole peal oli hakkas mul tukk peale tulema.
Ja siis ajas korraga jubedalt kempsu.
Õde ühendas mu voolikute küljest lahti, et saaksin vetsu tormata, haarasin laualt purgi—

—lasin kotil lõpuni tilkuda; õde tuli ja tiris nõela käe seest välja ja plaasterdas augu kinni ning võisingi koju minna.

Kodus vajusin kohe magama. Bharad läks tööle ja kella kuue paiku läksin uuesti arstile.
Dr Kumar ütles, et “verekultuuride” vastused tulevad alles reedel, aga esialgsed testid näitavad, et asi on korras ja paistab tõesti mingi bakteriaalne asi olevat. Võtku ma aga neid tablette, mis ta kirjutas, tulgu reedel tagasi ja senikaua ei tohiks ma midagi õlist ega loomset süüa – palju vedelikku ja puuviljamahla, aga mitte banaani. Ja soovitas soojalt ikka seda va noort kookost.

Vot siis.
Täna tulin juba tööle, kempsus käin oluliselt vähem, pressin muudkui vedelikke ülevalt sisse ja kanast hoian eemale.  Pole tarvidust enam muretseda. Kes ei muretsenudki, pole tarvidust nüüdki hakata.

7 responses

  1. Oi kullakene!
    Mina olin väga mures kuna ei saanud Sinult pikka aega ei kippu ega kõppu aga õnneks nüüd rahunesin. Kuna ma olen ise tilgutit saanud, siis ei lähe selle peale paanikasse. Pead oma organismi normi tagasi saama.
    Aga seda küll, et mul hakkas tilgutiga hirmkülm. Vetsu oli ka küll vaja, aga üle keha värisesin. Lasevad mingit külma vedelikku otse veeni ju. Brrr…

    Kuule aga lugeja on õnnelik, et autor on tagasi. Palun uusi värvikaid seikulusi ja fotosüüdistusi.

  2. Oh juudas, nii jube lugu aga niisuguse huumoriga edasi antud. Vot see ongi minu Annika. Tänud dr.Bharadile ja dr.Rameshile ja hoidu bakteritest!

  3. Ei mingeid sigu – täiesti koššer printsess endiselt. Kõht ainult ei pea.
    Pai on väga tänuväärne. Ja ema, ma ei saa ju muudmoodi kui huumoriga, te hakkate ju muretsema, kui ma mingi nutuloo panen. :D

  4. Kallis Annika, parane kenasti! Sa oled ikka väga tubli, mul tekkisid külmavärinad seda polikliinikuolustikku ja protseduuri ette kujutades. Vastik-vastik-vastik!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s