Räägime asjast e. Lugu korraldatud abieludest

Korraldatud abielud
(arranged marriage)

See teema on siinpool Araabia merd tavaline ja selge nagu vesi silmapesukausis, ent äärmiselt meelierutav ja erinevaid arvamusi loov igal pool mujal maailmas. Eriti valjusti arvavad sel teemal inimesed, kes sellest nuiagi ei tea ega asjaga karvavõrdki seotud ei ole.
Ega minagi. Õnneks on mul olnud au Indias jupp aega elada ja maad kuulata ja selgub, et see ei ole mingi tagurlike hindude traditsioon või iganenud sahkermahker. Täiesti tavaline meetod täisealise lapse abiellutamiseks.

Müüt ja valearusaam numero 1:
Tegemist on hinduistliku traditsiooniga.
-Vale puha. Organiseerivad kristlased ja protestandid ja moslemid ja kes tahes ja kuidas veel.

Müüt ja valearusaam numero 2:
Organiseerimine käib suure surmaga ja kõneall olev(ad) noor(ed) on alati pisaraid ja enesetapu äärel.
-Täiesti vale. On neid kes teevad seda vanemate rõõmuks, on neid, kes leiavad, et selles tavas ei ole midagi halba ja on muidugi ka neid, kes sellesse ei usu…kuni abielus on ja jumala rahul.
Lugu, mis mind selle artikli kirjutamiseni viis on midagi kahe vahepealset: Tütarlaps on valmis asjaga kaasa minema (või vähemalt ei puikle kohtumistele minekul kaasa), kuna tunneb end perekonna ees võlglasena… Aga jutustan selle loo pisut hiljem.

Müüt ja valearusaam numero 3:
Noorpaar ei näe teineteist enne abielu üldse.
-See on väga harva nii. Loomulikult oleneb asjade kulg paljudest asjadest – vahemaa, perekonna soov, võimalused, tahtmine. Mõned paarid käivad paar korda kohtumas ja kui asi funkab, siis pannakse aeg paika. Teised saavad kuude kaupa kokku ja tuttavamaks, on nö. kihlumisperiood ja alles siis abielu. Muidugi saab ka ühe korraga asja aetud. Kui asi klapib, siis mis seal ikka venitada.

Aga kuidas see siis ikkagi toimib?

Taaskord on variante mitmeid:

  • Perekond teab kedagi (kes teab kedagi, kes rääkis midagi, et kohtas kedagi), kes tahab abielluda. Igasugused kriteeriumid ületatud – hindudel kastiküsimus, teistel muusugused hierarhilised näitajad; hea perekond, hea haridus… – võib mõelda kohtumisele.
    Võetakse noor näppu ja minnakse kohtuma. Noortele võidakse anda pisut aega tutvuda, juttu ajada ja vaadata, kuidas teise inimese seltsis on. Loomulikult ei oota keegi sel puhul koheselt sädemeid ja metsikut keemiat, piisab sellest kui kumbki silmi ei pöörita. :)
    Kui kõik klapib ja vasturääkivusi ei ole, siis lepitakse veel kohtumisi kokku või pannakse juba edasisi plaane paika – kihlumine, pulmad, jne.
  • Kuulutused. Uskuge või ärge uskuge, aga samamoodi nagu meil on tutvumiskuulutused a la “noormees 23/182/Audi a4 otsib nägusat Tln neiut 18-25 , et koos aega veeta”, on siin abielukuulutused. Ingliskeelne nimetus asjale on matrimonial ja neid leiab ajalehest ja internetist ja lisaks kõigele on lausa internetileheküljed, kuhu saad oma profiili luua ja siis abikaasa-variante ootama jääda.
    Muidugi on sel puhul alati raske igasuguse prahi hulgast see Ainus ja Õige leida, aga kes püüab kõigest väest ja nii edasi…

Olen kuulnud (ja näinud), et ega see ei ole lihtne. Võiks ju arvata, et kui juba korraldatakse, siis on kindla peale minek. Aga nii nagu meie, vabatahtlikud armastusebieluotsijad, peame leppima äraütlemiste ja mittesobimisega, siis isegi neil, kes teistel raske töö ära lasevad teha, on muresid.

“…PEALT KULLAKARVALINE”
Ei tasu arvata, et lihtsalt seetõttu, et asi on organiseeritud ei mängi tavalised (väli)määrajad rolli. Välimus, ääretult-ääretult oluline kriteerium. Eriti naiste puhul. Pea kõik kuulutused ja soovid, mis abieluealised (noor)mehed esitavad, algavad sõnadega “Hea välimuse ja heleda nahaga…”
Pole siis ime, et need topakad valgendavad kreemid siin rohkem müüvad kui kõik muud kehahooldusvahendid kokku! Kus nõudmine, seal…
Ma ei ole küll mingi asjatundja, aga mulle on jäänud mulje, et figuuri koha pealt on india mehed järeleandlikumad – äärmused on muidugi alati sutike raskendatud olukorras, aga kumerused ei ole siin kunagi probleemiks.

“SEEST SIIRUVIIRULINE…”
Järgmiseks on muidugi oluline nö. järjel olemine – haridus ja töökoht mängivad rolli. Mitte ainult valitava resümees, muuseas.
Kuulsin lugu ühest kunagisest väga heast tuttavast, kellega sai Bangaloresse kolimise algusaegadel suurel hulgal jäätist koos nahka pandud ja palju naerusid naerdud… Ka tema perekond soovitas, et kuidas oleks, kui leiaksime sulle toreda tüdruku— Ja minu suureks üllatuseks, kui seda lugu kuulsin, ei öelnudki pikakarvaline metal-mees midagi seesugust et “leiaksite te jee, raisk, ma leian omale ise naise”. Ütles hoopis okei. Ja läksidki kohtuma. Abielluma ikkagi ei hakanud. Ja põhjus oli pisut ehmatav ja natuke kurb oma reaalsuses: Neiu oli arstiharidusega, väga heal järjel ja imekaunis nagu (helepruun) kirsiõis. Noormees lihtsalt arvas, et ei vääri teda, kuna arvutimängutestijana töötades ja vanematega koos keskmist-pidi elades ei leidnud, et tal oleks piigale piisavalt pakkuda. Kusjuures, sarnane lugu juhtus ka ühe toreda noormehega meie kontorist… Inglise keele toimetaja kesist palka koju viies ja sõbraga pisikest korterit kahasse üürides ei pidanud ta end hästi haritud ja heast perest tütarlapsele lihtsalt võrdseks kaasaks.
Siit koorub tõsiasi, et ei otsita kõiges parimat, vaid sobivat partnerit.

Lugu, mis mind selle teema peale pikemalt mõtlema pani, on end alles lahti rullimas meie kolmanda mask-etäri elus (vihjena ütlen, et esimesed kaks mask-etäri oleme mina ja Dahlia…).
Kõneall olev neiu on vähemalt minu mõõdupuud pidi äärmiselt läänemeelne, aktsent ämerika-pärane, pahed parajad, suu ka põiki nina all ja elab kokku ühe moslemi poisiga. Vanemad sellest muidugi teadma ei pea.
Mida vanemad aga teavad on, et tänu tütre Kanadas lõpetamata jäänud õpingutele on perel kaelas kolesuur võlg, isa jäi tööst ilma ja paistab et jäädakse ka majast ilma, kui mingi materiaalne ime neid ei päästa. Materiaalne ime, mida oodatakse on jõukas kosilane.
Nii käiaksegi tütar näpus siin ja sealpool osariigi piire võimalikke variante kaemas, tüdrukul nina kergelt vingus ja ei teagi täpselt kui tõsiselt ta kogu seda olukorda võtab. Jah, arusaadav on see, et ta tunneb end halvasti, et perekonnal tema tõttu rahamured on. Samas ei paista ta aga nii allaheitlik olevat, et ülepeakaela abiellu oleks valmis ruttama. Vähemalt mulle olukorrast jutustades paistis ta pigem seda meelt, et kui vanematel õnnestubki ta kuskile poole sõrmuse alla paigutada, siis ootab ta kuni võlg on makstud, lahutab ja veedab ülejäänud elu ema süüdistades, et too ta elu ära rikkus.

Jääme huviga uudiseid ootama, kuidas sel nädalavahetusel toimub kohtumine mingi Fidžilt pärit rikkurite pere võsukesega läheb. Seniks aga nautige vaba tahet ja mõelge, mis võiks tegelikult olla eduka abielu saladus – ega ometi armastus…

(Jeesus mariia, ma kõlan nagu Oprah oma lõpulausetega.)