Muretaigen

Sinine esmaspäev.

Algas küll suurejooneliselt – ärkasin voodis ellu, ajasin Bharadi ka üles, käisime poes aedvilju ostlemas – ühtlasi ei suutnud vastu panna uuele pannile – ja tulin koju kokkama.

Lubage esitleda:

l’Eksperimentaalne lillkapsas juustu ja maisiga
ning uue panni pannkoogid.
Nutellaga.

Kuna töö juures pakutav õhtu-öök on alla igasugust arvestust ja viis korda nädalas ainult KFC praekana või Empire’i biriyanit süüa on liig mis liig, siis otsustasime Dahliaga kodutoidu kaasavõtmise traditsiooni taaselustada ja nii sündiski minu tänane kokanduseksperiment.
Kellele detailid huvi pakuvad, siis rutates kirjutan siinkohal, et

  • Leota lillkapsapead leiges soolvees, et ussid minema ujuks;
  • murra kapsas väikesteks lilledeks ja pane tasasel mulinal köögiviljapuljongiga keema.
  • Kui lilled on pehmeks keenud, kalla vesi ära.
  • Kuumuta pannil paras tükk võid ja kalla lillkapsatükid sinna;
  • tasakesi liigutades vaata, et kõik tükid võiseks saavad – seejärel lisa pisikesteks tükkideks lõigatud juust.
  • Kui juust juba pisut sulama on hakanud, võid tule alt ära keerata.
  • Lisa segule sama puljongimaitseainega (…mida ma ilma ema saadetava Santa Maria maitseaineta siin vürtsivabariigis küll teeks?!) läbi keedetud maisiterad.
  • Söö. :)

Pannkoogid on nagu pannkoogid ikka. Ilusad ja peenikesed ja heledad – nagu Euroopa tüdrukud.

Toit suure kotiga kaasas, tulin tööle ja kontrollisin kirjakasti.
Oli tore kiri ja üldse mitte tore kiri (ja suur hulk ebahuvitavaid kirju, mis mind oluliselt ei puuduta).
Tore kiri oli isalt.
Mitte tore kiri oli Firenzest, kus öeldi, et klient on minu esskjuusiitatud faili tagasi saatnud.

Selgitus:
“Klient” tähendab meie tööpõllul filmikompaniid. Ei hakka ütlema millist. Te kõik teate millised filmikompaniid Hollywoodil on…ja nad on praktiliselt kõik meie kliendid. Vot.
Esskjuusii (SQC) on protsess, mille käigus mina oma väikeste lühinägelike silmadega vaatan läbi filmi koos eestikeelsete subtiitritega, mille kallal on kõikvõimalikud kontrollid juba tehtud, aga kui ikkagi mingi uitkoma või vale sõna või valesti ajastatud subtiiter on sisse lipsanud, siis PEAN mina selle püüdma, sest peale mind läheb fail otse kliendile.
(Kes on klient, küsite. Alusta uuesti lugemist sealt, kus on kirjas Selgitus:.)
Kõige kurvem ja halvem asi, mis meiega saab siin tööpõllul juhtuda on see, et kellegi süü tõttu saab klient vigase faili ja leiab vea üles ja saadab faili tõsiselt pead raputades meile tagasi. Vead maksavad raha ja reputatsiooni.

Ja mina olin vea sisse lasknud.
Mina seda viga ei teinud, aga minu viga oli see, et ma viga ei märganud. Üks loll kast ühes lollis äkšn-filmis lõppes pool sekundit liiga vara. Ausalt. See ongi saatuslik viga, mille tõttu ma ennast nüüd äärmiselt nirult tunnen. Usutavasti läheb minu silmapilgutus sel samal momendil, kui kast liiga vara otsa sai kompaniile ligi viiekohaline number maksma.
(Õnneks mitte palgast maha…)

Vot. Ja siis sellele lisaks on Dahlia minu kõrvallauas õnnetu, kuna meie suur lootus kompaniilt kojusõiduks raha saada on küll peaaegu õnnestunud, aga otse loomulikult ei too keegi meile kandikul suurt hunnikut raha, vaid mõeldakse kõikvõimalikke nippe välja, et meile tunduks just nagu oleks me oma soovi saanud…aga tegelikult mitte.
Ja nende lahendus on peaaegu sama hea, kui et nad oleks lihtsalt ei öelnud, sest meie probleemi – meil ei ole raha, et aastas vähemalt korra muretult kodumaale sõita (viisat uuendama, peresid kallistama, leiba sööma) – nende lahendus…ei lahenda.
Lahendus: Meie ostame omale pileti, käime kodus ära ja kui tagasi tuleme, siis 12 kuu jooksul makstakse meile kulutatud raha tagasi.
Probleemid selle lahenduse juures:
1)Meil EI OLE seda raha, et koju sõita ja tagasi tulla;
2)Kui meil on raha, siis on see krediitkaardil ja intressi nad ei maksa… Nii et kaotus ikkagi.
3)Kui meil peaks tekkima mõte enne 12 kuud kuskile minema jalutada, siis muidugi raha tagasi lõpuni ei saa.

Nad vist ikka ei armasta meid piiritult. Vähemalt mitte rahakoti-inimesed siin kompaniis.

Ja kõigele sellele murekoormale lisaks on mul täna palju tööd.
(Väikese vihmapilve hõbedane äär on, et iti-inimesed on blogilt blokeeringu maha võtnud, muidu ma teile kogu seda muretainast rullida ei saaks. Väikesed rõõmud, väikesed rõõmud.)

Kaks tundi hiljem:
Suur pannkoogipäev keelteosakonnas sai otsa. Raik sõi pannkooki, mina ja Dahlia sõime pannkooki, Bharad sõi ka pannkooki. MEFi poisid tulid ja sõid lõpuks viimased pannkoogid ära. Lakkusid koonu ja sõrmed puhtaks ja läksid tööle tagasi. Naeratasid ka.
Esmaspäev on natuke heledamat tooni sinine.