Kinnisvarastamine ja kinnisvarandus: epiloog

Asjaolu et ma kõigest kirjutanud ei ole, ei tähenda, et meie majaotsingud vahepeal lõppenud oleks. Samuti ei tähenda see, et me kogu oma tavaariga palmi alla oleks kolinud ja nüüd modemit õnnetult käes hüpitaksin. Aega on lihtsalt suti vähe, ringijooksmist kolepalju ja frustratsiooni omajagu, mida kohe filtreerimata kujul klaviatuurile kallata ei tahaks. Aga kogu see mürgel on tulemuslik olnud: meil on lõpuks maja.
Kuid nüüd ruttan liigselt ette – püüan ikkagi korraliku sulesõdurina kõik oma kannatused üles tähendada, et siis tagantjärele tark olla.

Eelmisel nädalal käisime uuesti mustkunstniku moega agendi jutul, uurimas kas see Bharadi unelmamaja on veel alles. Oli küll alles, aga millegipärast oli Viranna, nii on kinnisvaramaakleri lavanimi, rõhuasetus meiega seoses muutunud ja püüdis nüüd iga hinna eest meile esimese korruse maja pähe määrida, mida kõige esimesena näinud olime. Maja ei vaimustanud mind oluliselt – jah, kujutasin ette kuidas oleks seal elada, ilusaks ja uueks tehtud tubades. Kaks jääsinist magamistuba ja valusoranž elutuba, köök koos ühendatud pesurõduga (st vaateta auk kahe maja vahel, kus on just niipalju ruumi, et pesunöör installeerida) ja kaks tualetti. Miski oli mööda ja hiljem mõtlen, et see oli ilmselt see hämarus. Hämarus selles majas keset päikeselist keskpäeva, kuna esimese korruse akendest oluliselt valgust ei paistnud, ühe akna ees kasvas puu, teise ees oli trepp teisele korrusele, siis oli juba vastasmaja sein… Ei. Minule on valgust vaja!
Tulime sealt tulema ja liikusime Koramangala blokkide vahel tuuritades edasi.
Pikk jutt lühidamalt: Nägime seal kahte maja, mõlemad olid toredad, aga üks oli…mmm. Imetore. Esiteks asus see väga vaikses kohas, maja ees oli suur park ja maja ise oli ka avar ja uus. Ehitustöö alles käis. Meile näidati teise korruse 1 BHKd, mis oli SUUR ja VALGE ja imeilus. Ruumikas köök, valgusküllane elutuba, plaaditud vannituba—
Aga nagu sel puhul ikka on raha tavaliselt see reha, mida ei märka, silmad kogu seda ilu täis. 9000/- kuus ja 10 kuu rent ette oli liiga suur hoiatussignaal, et seda asja üldse kaaluda. Tingimine viis numbrid 9000 ja 60 000 peale, aga olgem ausad, kui ei ole üleliigset 20 000, ei ole vahet kas küsitakse 20, 40 või 90. Mida pole, seda pole.

Järgmine tuur viis meid Indiranagarile, kus samuti meie seatud limiidist oluliselt kinni ei peetud. Suur ja roosa 1 BHK, mis täiesti enneolematult suure köögiga võlus – nagu riiulitega tantsusaal! Kõik paistis hirmus vahva, aga kitlis majaperenaine naeratas laia valehammastega naeratust ja ütles 9000 ja 10 kuu rent. Mida kuradit. Ütlesime, et ei saa nii palju. Siis natuke vahem naeratades 8500 ja 80 000… Üür oleks veel mõeldav, aga avanss— ja selles osas tädi järeleandmisi ei teinud.
Vaatasime uut korterit, kus alles mingi tüüp sees elas. Maja plussideks oli see, et seal oli vahimees ja seega on turvalisus tagatud, aga korter oli väike ja…korterilik. Sissepääs oli kuskil pika koridori peal ja mitte õuest nagu tavaliselt. Jättis natuke sellise hotellitoa mulje.

Taas pettumused, taas helistasid kõik maaklerid vaheldumisi Bharadile et ühele või teisele jah-sõna saada, mängides nõrkustele, et “ega need kaua ei püsi” ja “ega teil palju aega ei ole”.

Veel ühe korra läksime Indiranagarile, kuna järeleandmatu mafjossi-moega agent Rishikumar helistas väsimatult ja teatas, et tal on meile jumalik koht.
Ei olnud jumalik. Igav oli. Rishi lubas edasi otsida ja meie leidsime järgmise agendi.
Ta näitas meile ühtekokku vist nelja kohta, millest kolm olid täiesti fantastilised, igaüks omal moel:
Esimene oli alles ehitamisjärgus suur 2 BHK, ilusa nurkrõduga, mis välisuksest ümber nurga rõduukseni käändus ja kuhu ma juba vaimusilmas potililli ja palme sättisin. Köök oli suur, vannituba samuti. Maja oli valgust täis ja turvalises kohas – all väravas istus vahimees ja isegi hind, mis meile öeldi paistis kogu selle ilu eest mõeldav olevat: taaskord 9000 – koos kõikide maksude ja arvetega, aga tingitava avansiga. Kaalusime seda üsna tõsiselt.
Seejärel pakkus üks pahtliste pükstega poiss, et neil on siit natuke kaugemal veel üks maja mis meil meeldiks: 8000 ja 40 000 avanss. Meil vajus suu lahti. Muidugi, läheme.
Teine maja ei olnud natuke kaugemal. See oli VÄGA kaugel. Sama nagu meie Kookospähkli-aiamaja hetkel on Bangalore lõunatipus, oli see maja Bangalore idatipus: HAL (Hindustan Aeronautics Ltd.) lõpus, lennukitehase taga asus uus maailm, mingi noor koloonia HAL töötajaile ja nende peredele, suurte uute majade ja alles tärkavate muruplatsidega, kust äsja ehitussodi on ära viidud.
Maja mille ees peale pikka sõitu peatusime oli armas. Heleroheline ja suur, paljude korteritega. Korter ise aga…oli täiuslik. Mitte ühe, mitte kahe…vaid nelja rõduga. Iga aken oli tegelikult maani klaasuks, mille taga oli pisike poolkaares printsessirõdu. 2 BHK, mõlemad magamistoad suured ja suurte seinakappidega, armsa (rõduga) köögi ja plaaditud uute vannitubadega. Kogu see korter oli lihtsalt NII õdus ja kodune… Ja selle raha eest. Aga kaugus nullis kogu diili. Mis mõttega me taaskord äärelinna kolime.
Nukralt tulime sealtki tulema.
Prem-nimelisel maakleril hakkasid ideed otsa saama.
-Minu kontori lähedal on üks maja, 2 BHK, kui tahate, läheme vaatama.
Miks ka mitte, mõtlesime meie ja sõitsime sinka-vinka Indiranagari poole tagasi.
Jõudsime väikese eramajasid täis pikitud tänava juurde ja teine maja reas, roosakas-punane ja vaid 2-korruseline oligi see. Astusime sisse, teise korruse elamine oli meile pakkuda. Kaks magamistuba, kappidega ja puha, armas köök, isegi pesurõdu, mis vaatab välja tänavale, trellid ees.
-Kui palju, küsis Bharad juba natuke lootusetult.
-7500/-, avanss 50 000.
Me mõlemad jäime väga vaikseks.
-Päriselt?
-Jah.
Vaatasime Bharadiga üksteisele otsa, silmad suured, oskamata õigupoolest naeratada või noogutadagi. Lihtsalt teadsime.
-Jah, jaa, me oleme sellest väga huvitatud, ütles Bharad maaklerile.
-Väga hea, ütles tema. Läheme siis ja räägime omanikuga, ta elab kõrvalmajas.
Omanikku ei olnud kodus, küll oli aga tema poeg. Ta soovitas meil õhtupoole helistada, kui isa kodus on, et siis asjad paika panna.
-Kas te olete abielus? küsis vuntsidega poeg minult.
-Ei veel…aga loodetavasti varsti, naeratasin mina päheõpitud lauset vagurusega kaunistades.
Poeg ümises midagi vastuseks ja andis meile oma isa numbri.

Oli arusaadav kui väga me mõlemad seda kohta tahtsime, sest kui lähenes õhtupoolik mil pidime omanikuga kohtuma, olime mõlemad Bharadiga närvilised ja mures. Kartsime, et summa, mis meile lubati ei ole lõplik, kartsime, et omanik – padukristlasest vanem härra – ei taha meid, mitte abielus olevaid ja ebatraditsionaalse väljanägemisega noori üürile…kartsime igasuguseid asju.
Läksime siis ikkagi töölt korraks tagasi sinna maja juurde ja majast astus välja kiilaspäine ümmarguse kõhuga vanamees, lina ümber kere ja valge maika seljas.
Rääkisime, rääkisime rahast ja sellest et meile maja meeldib ja sellest mida me teeme ja kus töötame.
Selgus tõsiasi, et tal ei ole meie vastu midagi. Selgus ka tõsiasi, et kuskil oli kommunikatsioonilühis ja majaomanikud olid agentidele öelnud, et nad tahaksid rohkem üüri, kui eelmised elanikud olid maksnud…ja nad olid siiani maksnud 7500/-.
Me jäime vaikseks.
Omanik vabandas, et mingi tulu peaks ju neile sellest tõusma, et üürnikud vahetuvad ja kahju, et maaklerid selle unustanud olid. Kuidas oleks 7800, sellele lisandub jagatud veearve ja elekter? Ja deposiit jääks 50 000 peale.
Mõtlesime viivu, aga meile meeldis see maja. Lisaks asjaoludele, et see seest imetore oli, on ka tänav kus see asub vaikne ja perekondi täis…tee otsas asub suur ja värviline tempel ja umbes kilomeetri kaugusel elab Dahlia. Mida enamat oskaks tahta?
-Jah, hea küll, 7800 sobib.
-Väga hea, väga hea, muhelesid mehed.
-Kas sobib kui homme hommikul tuleme ja maksame kinnitussumma ära, et see maja broneerida. Ja kolime sisse siis kui kogu deposiit on makstud. Millalgi järgmise 10 päeva jooksul? uuris Bharad.
-Jaa, see paistab sobivad küll…
Millegipärast oli sinna ujunud ka üks tõpranäost maakler, kellega meil mingit asjaajamist ei olnud, aga kes ka ilmselt selle majaga mingitpidi seotud on. Tema ajas omanikule puru, et me oleme valmis ka 60 000 deposiiti maksma… Mis lollpea sellist asja räägib. Kui on summa paigas, siis on paigas.
-Kes siis tühjalt sõna peale diili teeb, äkki ikka maksaksite kohe näiteks 5000? uuris tõpranägu irvitades.
-Ehk ikka homme, mul ei ole täna rahakottigi kaasa, vabandas Bharad.
-No aga kuidas oleks 1000? Niisama ausõna peale nagu ei sobi, mõtle kui hommikul keegi tuleb ja pakub rohkem, nuias tõpranägu edasi.
Kehitasin õlgu, ka minul ei olnud rahakotti kaasas.
-Et siis tuhat… küsis Bharad kõhklevalt.
-Jah, makske siis 1000, irvitas tõpranägu. Ja homme tooge ülejäänud 9000. Siis on 10 makstud.
Ma ei osanud sellise asjade arengu peale midagi arvata. Bharad oli eeldanud küll, et broneerimistasu on suti suurem kui tuhat, aga 10? Ta oli sõbralt küsinud, kes lubas homme hommikuks raha organiseerida – kuu lõpp ja oiupõrsad nagu me oleme, säästusid meil muidugi ei ole.
-Aga me siis läheme ja võtame raha automaadist, 10 minutit, oleme kohe tagasi, ütles Bharad tsiklile häält sisse pannes.
-Jajah, ju me ootame, naersid mehed.
Sõitsime tagasi kontorisse, võtsime rahakotid, võtsime oma viimase raha arvelt ja läksime tagasi.
Lubadustasu makstud, lubasime homme lõuna paiku naasta ja ülejäänud broneerimisraha kaasa tuua…

…mida me aga ei saanud. “Sõber” ei võtnud hommikul toru, ei võtnud ka lõuna paiku toru ja kangekaelselt jupi päevagi. Pidime plaani ümber mängima.
Kes sellest osalust said, teavad, kes aitasid, teavad eriti hästi – ja ma olen teile kõigile südamest tänulik. Sõpra tunned hädas ja mul on nähtavasti üsna palju häid sõpru, kes kõik on valmis aitama.
Lõpuks siis ikkagi saime raha kokku, makstud ja nägime uue lepingu põhjagi. Paistab et koerast oleme üle saanud, saba on veel jäänud. Eks näis kui valulikuks praegune omanik deposiidi tagasimaksmise tahab teha.
Aga põhimõtteliselt peaks pakkima hakkama.

Meil on uus kodu olemas. :)

(Sinine kast peaks umbkaudne maja asukoht olema)

3 responses

  1. Sursin rusika pihku kui see vastik maakler sekkus.
    Kurat, miks seal peab nii olema, et inimesed muudkui sekkuvad teiste asjadesse ja kogu aeg on nii, et kui tegid diili, siis keegi irvitab näkku, et see polnud kõik ja muu on ju iseenesest mõistetav. Midagi pole iseenesest mõistetav. Brrrr…

    Vahel mul on siuke tunne, nagu mul oleks endal ka kogemused seal asjaajamises. Elan blogisse sisse:D

  2. Mul tuleb selline jõuetu viha, kui ma sellest India asjaajamisest loen. Huvitav, kas on mingi võimalus, et seal kunagi selles osas mingi muutus toimuks?

  3. No lihtsalt väga tuttav tunne tuleb peale:)
    Et kui on kombed teised ja keel teine ehk kohalik ei ole kohe kuidagi, siis oledki enamus aega totaalses “blondi” rollis ja midagi aru ei saa.
    Ma olen avastanud nüüd lôpuks nipi, kuidas ma siiski kôik oma kinnisvara tehingud tehtud saaks, et teengi meelega “blondi” ja naeratan nii kuis aga jaksan ja räägin suure aksendiga. Ja siis kôik hakkavad rääkima, minu aksendist ja ilmast ning lilledes. Ehk lôpuks sai maja müüdud ja uus korter ka üüritud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s