Kingfisheri Suur India Oktoberfest ja kuidas mul seal lõbus oli

Sel nädalavahetusel oli Palace Grounds ehk Bangalore Laululava (hihii) jälle tuhandete jalgade tallata, kui seal ühe pauguga pandi püsti Kingfisheri Suur India Oktoberfest ja teiselpool tara Suur India Rockifestival.
Ühel pool oli õlu, värvilised parukad, funk-muusika ja käsitööpoed, teisel pool kuri metall siit ja sealtpoolt Araabia merd.
Mis te arvate kumbal pool mina olin? (Ärge pealkirja piiluge.)

Otse loomalikult olime mina ja Dahlia juba kell 3 pärastlõunal päikesest põlenud põllul ja surusime 300 ruupiat piletimüüja usaldusväärsesse pihku.
Tuiasime lugematutest Kingfisheri logodega ehitud bänneritest mööda platsile, mis oli vaheseinte, aedade, telkide ja mille kõigega veel väikesteks sektoriteks jagatud. Küll oli seal paintballi plats, kümned söögiputkad, kahekümned õlletelgid (rivitult ainult Kingfisher…), helipult, välilava ja katusealustes poekesed ning suur ja pime siselava.
Rebisime esimese hooga omale natuke kartulisektoreid ja pitsalõigu, et sisse elada ja võtsime ühes katusealuses istet. Laval pani miski bänd pille üles.

40 minutit hiljem kostus muusika ikka veel nagu soundcheck, andsime alla ja läksime poode noolima. Dahlial oli kindel plaan mobiilikott saada, mille ta ka sai ja minul plaani ei olnud, aga sain toredad savist näod, mehe ja naise, mustaks ja kuldseks võõbatud, et need siis uues kodus seina peale riputada.
Leidsime mingi toreda kurtapoe, kus siis Dahliaga plastikkempsu ja putka vahel saalisime, et saaks ikka selga proovida.

Seejärel oli aeg juba niikaugel, et hakkas hämarduma ja siirdusime muusikaplatsile tagasi.
Nägime seal Dahlia salapeikat, kes sõbraga koos igavledes ringi uudistasid ja meile teadustasid, et siselaval hakkab kohe üks Kerala bänd nimega Evergreen mängima.
Astusimegi liisunud õlle ja praevorsti-lehalisse (nagu päris Oktoberfest) pehme põrandaga suurde telkmajja ja jäime lava ees ootele.
Minule bänd meeldis!
Isegi kui Akash (salapeika) ei oleks öelnud, et nad Keralast on, oleks üsna arusaadav olnud, et poisid ON “Jumala enda maalt”, kui laulusõnu ja päikeselist kooripoisi hoiakut vaadata. Jõulist pop-rocki mängides jõudsin täheldada, et sündimängija on jubedalt Danny moodi. Õnneks ei olnud Danny (ma kontrollisin). On hoopis Saji, kes kirikukooris orelipoisina alustas ja nüüd kirstuvabrikujuhataja on. Sellised musikaalsed noormehed tulevad siis Lõunast.

Bänd otsas jäime järgmist ootama, mida ei tulnud ega tulnud.
Vahepeal jõudis Dahlia leida kolm couchsurferit, kelledega ta kojusaamise-mures kontakteerunud oli. Dahlia on selles diivanisurfimise-teemas tugevalt sees. (Selgituseks, et CS ehk CouchSurfers on selline grupp internetis suhtlevaid noori, kelle diivanid, voodid ja külalistemajad on ränduritele alati vabad ja köögiuks sõbralikult praokil. Ehk hotelli broneeringu asemel võid leida oma reisi sihtkohast CS vahendusel inimesi, kes on valmis giidiks hakkama, öömaja pakkuma või hoopis sinuga koos edasi reisima.) Bangalore CS korraldab aga muuhulgas isekeskis kõiksuguseid toredaid asju, filmiõhtuid ja värke ja Dahlia on sealt suure hunniku igasuguseid uusi nägusid avastanud.
Nüüd siis olid kolm nägu meiega koos Oktoberfestitamas – Santosh, George ja Darshini. Sõbralikud ja kohalikud kõik, selgus ka veel et Santosh töötab meiega samas majas. Väike on see Bangalore ikka küll…

Järgmise bändi ootuses mõtlesime veel läbikäimata poekesi kammida, et ikka asi täie ette läheks.
Sellal kui Dahlia mingi Orissa poisiga käsitöö-raamatujärjehoidjate hinna üle tingis, hõõrus mingi hipipoiss mulle lõhnavaid õlisid käe peale, ise seletades et puhas looduslik värk, lõhn on 24h sul peal ja müstiline rullikuga õlipudel võiks minu omaks saada kõigest 800 ruupia eest.
Nuhutasin oma vanilje- ja sidrunilõhnalist käppa ja nihkusin Dahlia poole tagasi. Siis jäi mu pilk peatuma kõrgel rippuvale jakile. Oo, aga see ei olnud mingi tavaline jakk. Dahlia itsitamise saatel palusin selle alla võtta, et proovida saaks. Esmapilgul tundus see üsna pisike, aga käsi varrukatesse libistades sain aru, et see on nagu mulle õmmeldud.
Kiikasin hinnalipikut. 1800/-. Püha püss, seda on natuke liiga palju.
Dahlia ja poolteist õlut tema sees hõikasid, et kui ma seda tahan, siis ta on lahkesti valmis oma krediitkaardiga maksma.
-Päriselt? küsisin mina.
Por supuesto, ütles ta jumala tõsiselt ja viipasin hipipoissi.
-Kas kaardiga saab maksta?
-Ei saa, ütles takujuukseline noormees nukralt.
Sel ajal kui jakki silitasin ja mõtlesin, et kuidas siis saab kui kuidagi ei saa, tehti must igast kaarest pilte.
-No kuidas sa nüüd siis ei osta, kõik on juba pildistanud ju, küsis Dahlia.
-Kuna kaardiga maksta ei saa… alustasin müüjapoisi poole pöördudes.
-Okei, kui palju sul on? küsis ta asjalikult.
-1000, ütlesin mina. Mul on 1000 ruupiat ja see on kõik.
-Okei, ainult täna, vastas tema ja naeratas.
Naeratasin veel laiemalt ja kaevasin raha rahakotist välja.
-Õu, hõikas ta mind veel.
?
-Kas ma võin su pilti meie veebilehel kasutada?
-Vabalt.

Astusime silmade särades pimedasse õue tagasi, kus Motherjane juba laval möllas.
Nõksutasime helipuldi juures, kuni selja tagant hüppas välja Bhavya koos oma sõbrannaga. Sõbranna nägi välja täpselt nagu Rosario Dawson. Talle ma seda öelda ei saanud, sest mul ei tulnud Rosario Dawsoni nimi meelde.

Aga ta ei olnud Rosario Dawson. Oli hoopis Deepti.

Möllutasime nüüd juba hulka suurema seltskonnaga. Olid diivanisurfajad, keda koguaeg paistis juurde tekkivad, olid Bhavya ja Deepti ja veel mõned Bhavya sõbrad ja siis olid seal kaks kauboikaabudes onu, kes midagi Bollywoodi ja country line dance vahepealset müttasid teha, nii et Dahlia peaaegu naerust ära nõrkes ja iga 7 minuti järel plastkempsu pidi külastama.

Siis tuli kõige oodatum bänd – Thermal And A Quarter: funki ja bluesi ja fusioni ja ma ei tea mille kõige veel segu, mis on NII mõnus et tule taevas appi. Võnkusime ja keksisime ja nõksutasime ja laulsime kaasa kui kästi. Ja naersime, naersime, naersime…

Ja siis oligi minu jaoks kõik. Bharad tuli mulle järgi, teised jäid Indian Oceani kuulama (ka bänd, mitte merekohin), mina lahkusin siis kui oli kõige lõbusam, nagu hea tava ette näeb ja läksime veel Ainsasse Kohta sööma. (Üks Bangalore toredamaid söögikohti ja parema toiduga restosid kus ma käinud olen: The Only Place.)
Ning oligi ilus pühapäev otsas ja purjetasime läbi öö uuele töönädalale vapralt vastu.

.

.

.

.

.

.

.

Aga enne veel:

the Jakk!

3 responses

  1. Silmatorkav… XD
    Seal kontsertil Bhavya osutas mingile plikale, kellel oli õllekapakujuline müts ja ütles, et täiega pointless müts on. Mina ütlesin vastu, et ega kõik ei saa pointed olla…ja siis oligi naerukoht.
    Eesti keeles oleks siis silmatorkav see hea pun-intended sõna…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s