Saba lahti, nokk kinnisvaras

Käisime  Bharadiga paar päeva tagasi kinnisvaraturgu nuusutamas. Olime kollakat karva kuulutustelehes korralikult Koramangala ja Indiranagari pakkumistele ringe ümber joonistanud ja ajasime ennast spetsiaalselt hommikul piisavalt vara üles, et enne keskpäeva asjaliku näoga kusagil Koramangala 1. bloki tee peal agenti oodata.
Agent oli halliseguste juustega ümmarguse kõhuga meesterahvas, kes telefonis püüdlikult inglise keelt purssis, aga Bharadile tõsiselt silma vaadates kiirelt sorava kannada keele peale üle läks.

Kuulutus, millele kümmekond ringi ümber olin maalinud, sest see oli lihtsalt nii hea pakkumine, lubas Wipro kontorist üle tee 1- ja 2-toalisi kortereid vastavalt 5000 ja 7000 ruupia eest, 7 kuu üür deposiidiks (tavapärase 10 kuu asemel) ja kõik vajalikud asjad ka veel juures: parkimine ja möllud noh.
Saimegi siis Wipro ees kokku ja eeldasime, et pikka sõitu ei tule… Tuli küll. Mõtlesin, et kui nad siin aega piiramatult venitavad, siis pole teab mis probleem vahemaidki ala- ja ülehinnata. Et kui keegi lubab Viru keskuse taga korterit ja teid Sikupillini sõidutab, siis ei ole suurem asi diil… Vähemalt mitte inimesele, kelle ainus kriteerium oligi, et korter oleks Viru keskuse taga.
Nojah, selgus, et tegu oli väikese kommunikatsioonierroriga, meie soovitud korter(id) on juba omanikud leidnud – kuradi kiirelt käib, ajaleht ilmus kaks päeva varem… – ja ümar agent tahtis kangesti oma ülejäänud kinnisvarandust meiega jagada.
Sõitsime kuskile Jakkasandra tagumisse otsa, kus siis majas alles suur ja räpane remont käis, kõik kohad olid segu ja pahtlit ja muud kraami täis ja valgeid tsemendiseid jalajärgi oli ka ikka sajajalgse jagu.
Maja ise oli tegelikult nummi – ikkagi uus. Koridoriseinad olid kirjult plaaditud, selline pruuni- ja punakaskollase india mustriga… Valgetel ustel olid Ganesha-pea (elevant siis) kujulised krambid ja korterid ise olid seest uued ja puhtad ja kirjud. Vannitoaseintel õitsesid plaadililled, köök oli väike, aga armas ja elutuba oranž, väga ilusa antiikse lillelambiga.
Kahjuks oli asukoht ikka täiesti vale ja pikalt mõtlema ei jäänud.
Agendil rohkem midagi pakkuda ka ei olnud, nii et asusime jälle teele.

Meie teise ümberjoonitud pakkumise telefonile ei vastatud, niisiis peatusime ühe 1. bloki kinnisvaraputka ees ja ootasime kuni saledajooneline mustkunstnikunäoga agent sinna tuli.
Temal oli juba pakkumisi sutt rohkem ja kõik jalutamise kaugusel.

Pean siinkohal mainima, et meil oli väga kindel eelarve ja limiit, mille olime paika pannud: Üle 7000 ei lähe ja kui väga soodsalt saaks, siis võtaksime 2-BHK. Muidu on siht ikkagi 1-BHK.
Teadmiseks neile, kes India kinnisvaraterminoloogias nii kodus ei ole:
BHK tähistab kombinatsiooni “bedroom-hall-kitchen” ehk ? (arv) magamistube, pluss lisaruum, pluss köök. Tavaline on see, et iga magamistuba tuleb tualettruumiga ja enamjaolt on 2-BHK ka kahe “halliga”.
Niisiis, 1-BHK ei ole tegelikult ühetoaline, seal on nagu eesruum, mida enamik elutoana kasutab ja magamistuba.
Meie Šokolaaditehase tänava maja oli 3-BHK, seal oli kaks suurt tuba, kolm magamistuba ja 2 tualetti. Ja köök. (Ehk ei ole väga keeruline.)
Nojah, meie eesmärk oli siis 1-BHK või väga soodus 2-BHK.

Agent nullis meie eelarve kohe ära. Sellise summaga ikka ei saa, aga ma näitan teile väga häid 2-BHKsid 8000-10 000/- eest. Bharad ütles okei, mina kortsutasin kulmu…ja läksime.

Esimene maja oli maa-korrusel esimesel korrusel siis eesti mõistes. Ilus maja, seest igatpidi korras ja puhas ja tore ja ruumikas. 2-BHK, hea asukoht…aga küsis 8000/- pluss kommunaalid. See oli juba suti kallis.

Teine oli jube. Ei mäleta miks, aga vist oli must…ja väike. Ja igatpidi…ebavaimustav.

Kolmas maja oli see-eest täielik unistus! Ma kiljusin ekstaasis kui vaimusilmas oma asju sinna seadsin ja end seal ringi askeldamas kujutlesin ja otse loomulikult hakkasin juba arvutama kuidas ma enam ei shoppa, sest selle maja üüri maksan.
See oli kolmandal korrusel. Kui avad imekauni puust nikerdustega ukse, avaneb sinu ees suu-uu-uur elutuba ja nurga taga on ühendatud kööginurgake mustmiljoni pisikese kapi ja riiuliga. Kööginurga vastasseinas on veel rohkem riiuleid ja panipaiku ja pisike tualett/duširuum. Ja siis (!) oli seal TREPP! Kirjuks võõbatud käsipuuga trepp keset elutuba viis omakorda üles pisikesse kappe ja riiuleid täis magamistuppa ja seal oli veel üks tualettruum…
See oli lihtsalt nii printsessilik ja tore ja kentsakas ja nii ääretult ebapraktiline:
-pesumasina jaoks ruumi ega kohta ei olnud.
-duširuum on allkorrusel, aga riidekapid ja asjad ja suur peegel on üleval, nii et palju rätikuväel turnimist.
-palju kohti, mis tolmu koguvad…mustmiljon riiulit ju.
-köök on ühendatud ja ilma akna või ventilatsioonita, nii et kogu maja oleks söögilõhna täis.
-kui haige või väsinud olla, siis see trepp nii printsess enam ei oleks vist…või kui elekter ära läheb…uhh.
-hind oli üle mõistuse: 9000/- kuus ja 10 kuu rent ette. Kohe.
Aga ausalt, kui mul see raha oleks, siis kõigest ebapraktilisest hoolimata oleks ma selle võtnud. Pesumasina oleks alla naabritele viinud ja neile pesupesemise eest maksnud. Tolmu võtaks majapidajanna, kelle ma ka võtaks… Printsess ju! Ja üleüldse… Imeline!

Järgmine koht oli see, millesse Bharad lootusetult armus ja oli valmis kohe käed lööma, sest nii head diili ilmselt sellise kohaga ei saaks. Aga mina nullisin ära, sest see on IKKA liiga kallis.
Teise korruse ilus suur ja avar 2-BHK, kahe tualettruumiga (üks lääne, üks india stiilis…), suure elutoa ja kahe väikese magamistoaga, kapid igas toas, riiulid ja värgid ka, suur duširuum ja veel suurem köök ja lisaks veel pooja ehk pisikene kapp seina sees, kuhu jumal kolib. Meie puhul kolib sinna ilmselt Adelaide.
Pakuti diili 8500 kuus, plus kommunaalid, nii et läheks 9000 peale… ja deposiit 50 000.
Ma usun et paremat diili sellise koha eest ei saa, aga SEE EI OLE MEIE JAOKS HEA DIIL!
Sest me elaksime üle oma võimete ja olles seda korra teinud, enam ei taha.
Ma ei suuda taha seda üüri üksi maksta! Ja isegi kui mu truu meespool kinnitab, et selles osas aitab, on meie elustiil praegu, makstes 3000/- kuus vähem, näidanud, et kuu viimasel nädalal peab kempsupaberit tööjuurest tooma ja sööme kiirnuudleid.
Mis mõte sellel on?!
Ma saan aru et oleks tore ja ilus suures majas elada, aga kui ei saa seda lubada, siis on see sama praktiline kui mõelda kui hea ja tervislik on siidlinade vahel magada. Võid need ju osta, aga pidžaama jaoks enam raha ei ole ja lõppeks maksad nende ihaldatud linade pesu eest iga kuradi kuu nii et higistad verd.
Ei, ütlesin resoluutselt ja vaatasime edasi.

Sellega oli Bharadil tuju läinud ja edasised ei tulnud enam kõne allagi.

Isegi kui Koramangala 4. kuni 8. bloki maju vaatasime käpiknukumoodi agendi järel kimades, siis ei tahtnud ta sealsetest ODAVATEST 1-BHKdest midagi kuulda ja väitis, et ei saaks eluilmaski sellises kohas elada. Küll oli maja jama ja siis oli naabruskond kahtlane, see ja teine.
Vaatasime maju kus inimesed alles sees elasid ja maju, mis olid koristamata. Maju kus hetkel ei olnud elektrit ja maju, kus naabrid olid enam kui kahtlased.

Selle piirkonna pärl oli otse loomulikult 11 500 kuus maksev äsja kapitaalremondi saanud hiiglaslik maja, 2-BHL kirjade järgi, aga seal oli ruumi kõikide sõprade ja tuttavate jaoks. Ilus, imeilus… Aga see on jälle see siidlinad… Bleh.

Nagu ilmselt aru saite ei ole meil veel uut elukohta. Ega ka ühtset vaadet sellele milline, kus ja kui kallis see peaks olema. Raskendavad asjaolud…siidilinad… Kodutu ka ei tahaks olla. Mussooni aeg, kas teate.

*guugeldab tipi-ehitamise õpetusi*

Otsingud jätkuvad.

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s