Pondijutud: 9. – Tulemine ja olemine

Kodutee pidi minema Chennai kaudu, et sealt minev kiirtee Bangaloresse võtta ja kiirelt koju kelgutada. Kuna Mahabsist lahkumine võttis kauem aega kui plaanitud ja õues oli juba pime, ootas meid ees pikk sõit kottpimedas india öös.
Lisaks oli meil ka teine mure.

Praktiliselt Bangalorest lahkumisest saadik oli Raghu muretsenud tagasisaamise pärast. Kuna tema ja Dalda töötavad Hyderabadis, siis oli oluline, et me hiljemalt esmaspäeva varahommikuks Bangalores tagasi olema, et nad rongiga tagasi Hydi saaks.
Ühel hetkel tuli aga uudis, et üleujutused on sillad ja teed katki teinud ja Hyderabadi maadmööda enam ei pääse. Lennupiletite hinnad on aga suure nõudlusega lakke lükatud ja igatpidi jama. Kahjuks ei olnud töö ülelaskmine ka mingi hirmtähtsa projekti tõttu võimalik. Niisiis oligi Raghu 90% reisi ajast telefoni otsas ja püüdis oma tagasisaamist koordineerida.

Chennaist läbi kihutades tegi Dalda järsku tagasipöörde ja teatas, et plaanimuutus – proovime ikkagi Chennai bussijaamas, kas midagi Hyderabadi poole läheb. Kui jaa, siis paneme Raghu bussi ja ta säästab aega sellega et ei pea Bangalores vahepeatust tegema…

Järgmine moment olimegi hiigelsuures bussijaamas ja…

…aa, unustasin mainida pisiasja, et seoses auto turvasüsteemi muukimisega, käivitus auto ainult käima joostes! Ehk kes on näinud filmi “Väike Miss Päikesepaiste”, siis võite ette kujutada, kuidas meie tore 5-pealine seltskond autot lükkas. Ühesõnaga, autot seisma jätta ei tohtinud! Ja seal busside vahel libisedes suri see raip ikkagi välja.
Lükkasime Raghu bussi ja jooksime ise auto jälle käima.


Chennai annab ühistranspordile uue tähenduse:
5 inimest tsiklil ei ole enam ainult tsirkuses lubatud…

Järgmiseks otsustasime õhtust süüa… Poisid tahtsid mingisse superheasse taimetoitlikku kohta minna, mina ja Bhavya ajasime liha taga. Nii läksimegi eraldi lähedalasuvasse Kairalisse, tellisime biriyanit ja kalmaarirõngaid ja ajasime plikade juttu. Eesti kultuurist ja lahutustest ja rangetest hindu vanematest ja salasuhetest jne…

Siis läksime sinna kus Bharad ja Dalda sõid ja kuulsime plaani:
Plaan minna hoopis Dalda sugulaste juurde, seal magada ja varahommikul tagasi sõitma hakata. Plaan ei kuulunud vaidlustamisele, nii et vajusimegi 11 paiku õhtul suurde ilusasse majja sisse, kus öösärgis sõbralik tädi meid veel sõbralikumalt üle kuulas ja siis tühja tuppa põrandale magama ladus.
Öö oli palav…kuum nagu värske puljong ja kõrbeliiv. Kleepuv ja torkiv ja lämbe ja ventilaator ei muutnud asja.
Kuidagi jõudis sipeldes aga aeg nii kaugele, et äratuskell helises ja ajas meid jälle teele.

Autosse, kiirteele ja koju!
Kiire hommikusöök kuskil teeäärses hotellis ja siis non-stop meie peatamatu-peatumatu masinaga Bangalore väravatest sisse!