Pondijutud: 8. – pühapäev Mahabsis

Vana võlg!

Ma oskan ikka oma teemadega jubedalt venitada…nii et korraga on käimas 12 järjejuttu ja siis veel jooksvad asjad. Kes unustanud on, siis meeldetuletuseks, et käisin nädalat-paar tagasi idarannikul ja kes enam ei mäleta, siis viimane asi, mis ma kirjutasin oli see, kuidas Mahabsi külmas motellitoas magada ei saanud.
Ja siis hakkasid sünnipäeva- ja Adelaide’i-teemad… Ja me muudkui magasime seal hotellitoas ja üleüldse nagu kedagi ei huvitakski kuidas kogu see Pondijutt lõpeb.

Ärkasime hommikul üles ja läksime merre!

Meres müdistamise vahepeal jahtisime krabu…

…korjasime Bhavyaga merekarpe ja tegime muidu lollusi. Mina panin rohkem rõhku karpidele, tema lollustele…

 

Peale meres mulistamist tuli pakkumine massaaži nautida. Nii ootasimegi sutt aega väikese madala maja ukse taga, kuni lüheldane mees meid sisse kutsus ja mind tagaruumi kupatas, kus oli just piisavalt ruumi pikliku laua jaoks ning paarkümmend sentimeetrit liikumisruumi selle ümber. Väikest kasvu naeratav tädi palus mul lahti riietuda ja kõhuli lauale heita.
Täitsin käsku ja paar hetke hiljem libisesid käed üle mu jalasäärte. Massaaž oli mõnus ja ääärmiselt õline. Aga eelkõige mõnus. Peale massaaži küsiti kas ma aurusauna ka tahan ja Bharad hõikas teisest ruumist, et taha ikka.
Eks ma siis tahtsingi ja pean ütlema, et see oli elamus omaette. Ma ei olegi päris kindel, mida ma ootasin, aga see oli ikka liiga kentsakas.
Kõrvalruum oli nagu ükskõik millise vana sauna eesruum. Peegliga kapp, nagid, puitpõrand… Aga sauna ei viinud mitte uks kuskil küljeseinas, vaid saun oligi juba sealsamas. Toanurgas oli suur puust kast, auk kaane sees. Lahkelt tegi massaažitädi kaane lahti, esiosa kõrvale lükates ja palus mul kastis olevale pisikesele taburetile istuda.
Istusin ja ta lükkas kaane peale tagasi. Kogu protseduur nägi minu silmade kõrguselt välja nagu mingi keskaegne piinapink – pea tuli väikesest august välja ja kogu (õline) keha oli kastis peidus. Siis pani ta mingi juhtme seina…ja tundsin kuidas kastis higiseks hakkas minema.
Nii ma seal istusin ja higistasin. Tädi seisis terve aja mu ees ja naeratas mulle laialt. Inglise keelt ta ei osanud, nii et need vähesed mõtted, mis me vahetasime läksid ilmselt loogikarada, nii et mina noogutasin kui tema midagi ütles ja tema naeris veel laiemalt kui mina midagi ütlesin.
Kui mul juba nina tilkuma hakkas, keeras ta auru kinni, vabastas mu kastist ja ulatas suure rätiku.

Kuiv ja õhetav, tundsin end peale seda va saunakasti suurepäraselt. Ja kuidas ikka olemine VEEL suurepärasemaks muuta, kui mitte shopates.
Ostsin kõrvarõngad ja need kotakad hipipüksid (sitarimänguks!) ja ühe imeilusa merikarbi, kuhu peale oli jumalanna Sarasvati graveeritud…

Peale seda pakkisime oma asjad autosse ja läksime veel enne lahkumist sööma. Proovisime ääretult populaarset söögikohta Moonrakers, mis meile suure pettumuse valmistas.

Sellal kui naaberlaua valgele jõugule kõige värskemaid äsja püütud kalu ja krabu näidati, loeti meile ette, et menüüst on pooled asjad otsas ja ilmselt teine pool ei ole tellimist väärt.

Sõnaga, kui kala ei taha, siis pole midagi võtta.
Kala ei tahtnud ja läksime uuesti Mangolehte, TÄPSELT sama asja sööma mis eelmine õhtu – kartulipuder juustu ja tomatikastmega ja Nutella pannkoogid. Mmmm…

 

 

Kui kõhud täis olid, hakkasimegi koduteele asuma. Kahjuks oli meie truu sõiduk teist meelt. Dalda üritas auto kesklukku avada, aga puldi patarei oli Mahabsi sooja päikese all otsa saanud. Proovis mis ta proovis, oodatud säutsu ei tulnud.
Suures kavaluses avas ta kapoti ja tõmbas selle juhtme välja. Auto huilgas pisut aega ja jäi siis leplikult vakka. Pakkisime ennast autosse, Dalda keeras süüdet ja…ei midagi.
-Kurat, sellel autol on ju see lukustus peal, et kui uksed lahti sunnid ja signa välja tõmbad, siis auto käima ei lähe. Tark, aga…raisk.
Mis siis nüüd, mõtlesime. Mis muud kui et Dalda läks mehaanikut otsima ja ülejäänud lõime auto ümber aega surnuks.

Mõne aja pärast ilmus välja väike kaubitseja, keda olin varem rannas karpe korjates juba kohanud.
-Mis teete?
-Meil auto ei lähe käima, pidime koju minema, aga nüüd…
-Mis viga on siis? Bensiin on otsas või? oli väike kähedahäälne tüdruk uudishimulik.
Seletasin talle probleemi ära, mis teda pisut naerma ajas ja siis uuris, et mis plaanid nüüd siis.

Istusime kapotil, ajasime juttu ja vaatasime kuidas taevas tumedamaks ja tumedamaks tõmbus. Õhtu hakkas Mahabalipuramit oma vaikse tekiga katma.

Leidsime ühe suveniiripoekese, mille ees olid põnevad maskid… Otse loomulikult ei lähe palju vaja, et kolm igavlevat plikat ja hunnik maske meelelahutuseks muutuks:

Ühel hetkel oli aga Dalda mehaanikuga tagasi, tegid nibin-nabin auto korda ja asusimegi koduteele…

…aga mitte päris.