Alice’i päev – 16.oktoober, elegantne sarimõrvar

Olin Natashale pühalikult lubanud, et lähen varem tööle ja lasen tal end siis sarisiiludesse rullida. Kahjuks astusin Kliburanna kontorisse ikka punkt kell 4, kuna minu pingutused kandsid vilja ja sain Bharadi nii kaugele, et ta soostus samuti kurtat kandma. Kuna tal kurtat ei olnud, siis pidime seda ostma minema ja soostub sellega ta siis avalikult või mitte, aga mul on üks edev meesterahvas sattunud ja ei võtnud liiga palju, et saada teda nõusse FabIndia kõige kallim siidkurta ostma. Esiteks oli see absoluutselt tal seljas kõige ilusam ja teiseks…ütlesin ma, et see on sünnipäevakingitus minult ja maksan selle talle hiljem tagasi. Vot nii.

Tööle jõudes selgus, et Natasha on hoopis kuskil koosolekul ja kui kõik meie tiimi inimesed olid mind emmanud, hakkasid nad mind punnis kilekoti poole suunama, kus siis minu õhtuse tualeti valikud sees pidid peituma.

Paljud riided näevad riidepuul või riiulis hoopis teised välja kui seljas. Kuidas värv ja tegumood teie kehakuju, nahatooni ja muude keha koerustega kokku sobitub on alati küsimus.
Et mul ei olnud õrna aimugi kuidas kogu see küllus minu pikka pudeljat keha võiks kujundada, nii et neid värvilisi kangarulle võrreldes ei aidanud valiku tegemisele mitte miski kaasa. Valida oli türkiissinise siidi, meelespeasinise puuvillase, fuksiaroosa brokaadi, valge- ja kuldsekirju mingi…pehme…riide ja kuldsemummulise sooja oranži vahel. Kiirelt elimineerisin kärtsud värvid – roosa ja sinise, seejärel ei suutnud ma end pisut pleekinud heledamas sinises puuvillakuhjas ette kujutada ja jäin näpp suus mõttesse, kas minna elegantse ja tagasihoidliku valge-kuldsega või pisut kiiksuga mummulisega.
Selsamal hetkel jõudis Natasha koosolekult tagasi ja huilgas, et tema tahab, et mina fuksiaroosa paneks, et ta kohe teab et see on imeilus. Ütlesin ei, parem mitte. Ütlesin, et ma võtaks pigem selle mummulise oranži.
-Hea küll, ütles ta kähku, on kõik muu vajalik ka olemas?
Sneh, meie imetore hindi tõlkija, kelle sari see on, kaevas kohe välja ka kolm eri värvi alusseelikut ja suure kotitäie kuldseid ehteid. Kiirelt otsustasid nad, et roosa alusseelik on parem kui valge, mille peale Haseeba – Raiki kaunis abikaasa – tähtsalt mulle ühe elu olulise õppetunni andis: “Alusseelik olgu alati tooni võrra tumedam.”
Noogutasin ja katsusin tasakaalu hoida, kui Natasha mind küünarnukkipidi teise kontori otsa vedas.

Jõudsime DDG ja autoriseerimistiimi nurka, kus on pimendatud heliruumid. Seda Natasha nüüd rihtiski. Kärmelt käskis ta poistel ukse lahti rebida, tule põlema panna ja minema minna.
Seisin keset suurt ja tehnikat täis tuba, silmad suured nagu alustassid ja piidlesin kõhklevalt siidikuhja tema käsivarrel.
-Okei, okei, ma pööran pea ära, kuni sa need selga saad. Natasha viskas mulle lühikese aluspluusi ja kangest sitsiriidest pahkluudeni ulatuva alusseeliku. Sikutasin omal just kleidi üle pea, kui ta ümber pööras ja seletama hakkas:
-Ma usun küll, et see sobib sulle. See värv just. Mina oleks küll roosat soovitanud, aga vaatame…
Haakisin pluusi eest kinni ja paistis üsna kehasse olevat… Pugesin kuulekalt alusseelikusse ja ei osanud nööridega midagi peale hakata.
-Kui kõvasti selle…eee…peaks nagu… alustasin kohmakalt.
Natasha oli mul krapsti kõrval ja tiris alusseelikupaela julmalt pingule, nii et küljepekk rõõmsalt üle ääre punnitas.
Ägasin natuke ja vaatasin nina kirtsutades kuidas valge päästerõngas ümber roosa alusseeliku keerdus.
-Kas peabki nii kõvasti olema? küsisin nukralt.
-Muidugi! Muidu kukub see asi sul seljast ära, algajate asi.
Selge siis, rohkem temaga ei vaielnud ka.

Natasha alustas sari otsaga,  mis on kaunistamata. Ta toppis selle paremast küljest alustades mulle alusseeliku vöö vahele ja liikus siis eespoolt tahapoole kuni terve ring oli peale tehtud. Siis sikutas ta sari teise, kaunistatud otsa ringiga mul eespoolt tahapoole üle õla, nii et see selja taga kuni põlveõndlani rippima jäi. Nii sai ta teada täpselt kui palju on veel sari järel, et sellest ettepoole volditult see dekoratiivne kardin tekitada…
Ja siis hakkaski pöidla ja nimetissõrme vahel sari edasi-tagasi voltima kuni sellest selline noor lehvik sai. Ülemise otsa toppis ta julmalt naba kohal mulle vöö vahele, kus see minu meelest ulmepaksu pambu tekitas. Üle õla vookleva osa, mis kaarega selja taha ulatus, sättis ta nii, et see naha ära kattis ja pani siis dekoratiivse osa igaks juhuks vasaku õla juurest haaknõelaga kinni, et see maha ei libiseks.
Ja oligi valmis.
Kuna ruumis ühtegi peeglit ei olnud, sain vaid loota, et jõuan tualetti lipsata enne kui liiga paljud mind näevad, aga ei.

-Kõigepealt läheme ja näitame ennast tiimile ja teeme kingituse lahti ja sööme torti ja siis võid ennast imetlema minna. käsutas Natasha. Ühesõnaga, enne näevad sind kõik ja kui sul siis veel meeles on, võid peegli ette keerutama minna.

Läksin arglikult ruumist välja, Natasha haaras mu teised riided (et mitte muljet rikkuda) ja nihkusin DDG klaaskoridorist välja.

Pilgud ja ahhetused ja sosinad ja komplimendid ja raske sari ja üldse oli tunne nagu oleks ma mingil kuraski missivõistlusel, tekkis tahtmine epakalt lehvitada ja kogu see naeratamine ja komplimentide eest tänamine oli kuidagi võõras ja esimesed 20  minutit ma ainult punastasin.
Lõikasin kooki, jagasin kooki (sünnipäev ju!), kutsusin inimesi koogile, avasin kingituse (kausid!)  ja läksin siis kommikausiga kontori peale tuiama, Dahlia fotokaga truult kannul.

 “Kuidas see kuraski asi seljas püsib…?” (Mina ja Ohmkar)

 Koogi lõikamine sünkroonis rõivastuse seljas hoidmisega

 Kõrvalosades: Natasha selg

 Näe, Raad, võta kommi. Luke juba sai.

 Kui ei maitse, siis rohkem ei saa ka.

 Mandanna, maitse martsipani!

 “Jou, mees, ma helistan tagasi,
mingi turist tahab minuga koos pilti teha…” (Vinay)

 Asma, proovi ka.

Kolm graatsiat: mina, Natasha ja Ulfet

Mina ja tähtsad ninad: Mohan (QC juhataja), Natasha (meie tiimi juhataja)
ja Ulfet (SEFi team lead)

Raik, Mohan, mina ja roosa kauss

Hihii.

Bharad, kas sa kommi said?

10st inimesest 9 tegid komplimente. 10st inimesest 7 küsisid kas mul on sünnipäev ja soovisid õnne, ülejäänud arvasid, et asi on Diwalis.
Nii möödus õhtupoolik. Lõin veel toidutares laineid ja siis oligi ülla-ülla otsas. Tellisime KFC-st kanaämbri ja tegime natuke tööd… Pilte tehti ka rohkesti – loodetavasti saab neid järgmisel nädalal teiega jagada.
Ja kui kell sai 12, istusin nagu kombekas hindu tädi küljetsi tsiklile, panin jaki kõige selle külluse peale ja sõitsin koju ära.

Suur, suur aitäh Natashale ja Sneh’le ja kõigile komplimenditajatele. Oli väga ilus ja armas sünnipäev.

6 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s