Alice’i päev – 17.-18.oktoober, savi, paugud ja pidu veebikaameras

Ikka veel ei ole pildimaterjali. Ja üleüldse ei tea millal tuleb.

Aga laupäeval magasin kaua, tegin siis ennast inimesemaks ja läksin rikšaga Indiranagarile, kuhu olin mõningad toredad inimesed Claytopia savikohvikusse sünnipäeva puhul voolima ja maalima kutsunud. Kaks tükki ütlesid ära juba varem ja teel sinna jäi minu info põhjal mulje, et istume seal Dahlia ja Raadiga kolmekesi.

Kes on Raad?
Raad on naljakas Harry Potteri moodi QC poiss, kes igaõhtuse stand-up koomikuna meie laudkonda rõõmustab, Dahliale uusi rumalusi õpetab ja mind kõõksumiseni naerma ajab.

Jõudsin pisut enne kella 4 Claytopiasse, teadustasin, et sünnipäevalaps on kohal ja mind juhatati edasi. Öeldi, et võime istuda kuhu tahame. Istusin siis kuhu tahtsin ja see daam natukene krimpsutas nina ja ütles: “Nojah, te võite siin ka istuda, aga me põhimõtteliselt panime teise ruumi mõned dekoratsioonid sinu jaoks üles.” Ja olidki dekoratsioonid – punased õhupallid ja beebisinised Disney-tegelastega vimplid. (See peaks ilmselgelt näitama kes seal tavaliselt oma sünnipäeva tähistavad…khm.)
Kolisin oma kraami teise tuppa ja jäin ootama.
Mõne aja pärast tuli Dahlia, siis Raad ja tellisime süüa.
Kuna minu tellitud keraamikut koos piiramatu hulga saviga ei olnud veel tulnud, siis alustasime valmisasjade maalimisega, et ikka pseudokunstipärane meelelahutuslik eeskava käima saada.
Bharad vilkus sealt läbi, tellis juustuomleti ja kihutas siis bändiproovi.
Siis tuli Akash ja siis tuli Nishant ja oligi kamp koos. Sõime, jõime, naersime ja maalisime savi.
Kell kuus selgus, et keraamikutädi ei tulegi, nii et võime edasi maalida või peo kokku pakkida. Maalisime edasi.

Bharad tuli peale bändiproovi tagasi ja kuna me olime seal juba enamvähem lõpetanud, otsustasime Dahlia juurde edasi liikuda.
Kaks-kolm-kaheksa, kahekaupa tsiklitele ja vurinal Dahlia pisikesse elutuppa. Kiirelt otsustas naiskond koosseisus…mina ja Dahlia, et kriketi vaatamise asemel hakkame Pictionary‘t mängima. See on see mäng, kus a la Aliase kaartide järgi ei tule mitte sõna seletada, vaid joonistada.
Selgus, et ammune tutvus, kooselu ja armastus selles mängus ei aita – raudne loogika, üle keskmise joonistamisoskus ja sõnaosavus aitasid Nishant-Raad tiimil kiirelt võita, sellal kui meie alles kuskil stardipaugu lähistel nina nokkisime.

Paukudest rääkides:
17.oktoober oli Diwali, hindu kalendri suurim ja uhkeim püha, mida Bharad mulle teadmatule selgitades jõuludega võrdles. Tehakse kingitusi, ehitakse aknaid ja uksi vilkuvate tuledega ja süüakse palju. Nagu jõul neh. Diwali idee on aga hea võit kurja üle või pigem, valguse võit pimeduse üle, mis tähendab, et tulel ja valgusel on väga suur roll. Küünlad ja elektrilised lambid ja tulevärk on täiesti omal kohal. Viimase puhul on aga millegi pärast heli olulisemaks muutunud kui visuaalne element, mis tähendab, et alates varahommikust kuni praeguse hetkeni (19.oktoobri pärastlõuna) tunnen end pigem sõjaaegses Bosnias olevat, kui rahulikus Bangalore äärelinnas. Paugutid, lärmakad ja valjud paugutid, mida igas eas ostjale peotäite viisi müüakse, kuskil teepervel tuli otsa pannakse ja siis kuni Chennaini kõmakat kuuldakse.
Võigas ja närvesööv traditsioon.
Mul ei ole midagi selle vastu, kui tsikliga peatuma peame, kuna perekond on keset teed asetanud hiiglasliku taldrikukujulise raketialuse, kust üksteise järel värvilised mürsud taevasse lendavad ja kuldse lumena alla liuglevad. Aga sõita läbi loendamatute miiniväljade, kus ettevaatamatud põnnid ei märka lähenevat sõidukit ja süüdatud pauguti teele viskavad, ise kihinal trepi alla varjudes…

Igatahes, nagu näha elasin Diwali üle.

Pictionary mängitud, sättisime ennast kõik koduteele. Kingitused saan 10 päeva pärast Claytopiast kätte – kõik maalitud esemed jäävad vist mulle.

 

Pühapäeval magasin veel kauem, ajasin ennast siis üles, sügasin pead ja panin arvuti käima. Minu tubli ema oli juba askeldamisega nii kaugel, et leidis ka aega jutelda.
Nimelt pidid pühapäeval kõik minu lugupeetud sugulased minu sünnipäeva tähistama ja esmakordselt minu noore elu jooksul pidin mina osalema iseenda sünnipäeval…virtuaalselt. Justnimelt – veebikaamera kaudu.
Nii panimegi emaga asjad paika, heli, pilt ja kus ma “istun” ja kui siis sugulased saabusid, vestlesin nendega just nagu oleks ise seal…

…välja arvatud muidugi see, et kui nemad minu ema valmistatud hõrgutisi sõid, pidin mina kapist tolmurullid kaussi pühkima, piima peale kallama ja rõõmsat nägu tegema.

Aga kõik oli tore. Tinistasin Adelaide’iga neile paar näpuharjutust, mille peale sain tormilise aplausi osaliseks… Veel pisut sellist sooja kohtlemist ja ma panen Kontserdimaja jõuluks kinni.

Kõikidele teile, kes te kuskil kaugel asute – leidke võimalus niimoodi suhelda. On ääretult südantsoojendav tuttavaid hääli kuulda, naeru ja vahetut suhtlust. Järgmine kord siis juba jõuluajal ehk. Pistan ühe käe sügavkülma, guugeldan glögiretsepte ja palun emal aegsasti piparkoogilehalisi küünlaid saata.

Palju õnne mulle.