Alice’i päev – 15.oktoober, proloog

See kõik algas juba 15.oktoobri õhtupoolikul, kui Natasha mult tööjuures küsis, et mis ma homseks Ethnic Day‘ks ehk etno- ehk traditsiooniliste rõivaste päevaks selga plaanin panna.
Ütlesin, et ma võin ju kurat teab mida plaanida, kasvõi sari kandmist, aga mul on ainult need riided mis on, aega shopata ei ole, nii et eks ma mõnda oma tavapärast salwari kannan.
Ei, ütles Natasha resoluutselt. Ei saa tavaliselt tulla, sul on sünnipäev ja sa pead eriti eriline välja nägema. Organiseerime sulle sari!

Pean ilmselt selgitama, et minu lugupeetud tiimijuhataja Natasha on selline käbe pisikest kasvu tädi, kellel on huvi absoluutselt kõike muud korraldada peale oma osakonna töö. Küll on vaja Dahliale mingi rikas mees leida, siis kellelegi pulmakinki, nüüd mulle sari.

Kohe olingi tal näpuotsas ja tormasime kliendihaldurite laudkonna poole, kus hiigelpikk ja modellsale Anupama istus, ilus nagu lill.
-Anu, alustas Natasha oma kassilik-nasaalsel moel. Millised saripluusid sul pulmaeelsest ajast alles on?
Sain kiirelt teada, et Anupama olla enne abiellumist tublisti ümaram olnud.
-Miks? küsis ta naeratades.
-Annikal ei ole sari ega midagi, aga me tahame ta homseks ilusasti riidesse panna.
Pikk arutelu teemadel kas minu käsivars on jämedam kui Anupama oma, kuidas büstiga lood on ja värvigamma hiljem, lepiti kokku, et Anu toob homme hommikuks mõned pluusid kaasa.
Järgmiseks võtsime kõvasti ümarama Jilli ette, kellel pidi itchy-scratchy (sügelev-kihelev) aga jumalikult ilus sari olema, mis minu seljas, bla-bla, võtku kaasa.
Ja nii mitu inimest järjest.
Seejärel koondusime tagasi oma laudkonda, kus Natasha üritas fotodelt veel tabada mis sarisid tal omal on ja mida keegi teine kandnud on, et saaks kohe homseks kohale tellida.
Siis tal prahvatas:
-Sneh on ju päris sinu kasvu! Ja tal on palju sarisid.
Sneh on üks meie toredatest hindi tõlkijatest, keda ma küll kunagi saris ei ole näinud. Küll on aga ilmselt juba kuldses eas daamil viimase peal figuur, mida ta hirmlühikestes kurtades ja nahkkitsastes chudi-pükstes demonstreerib, hallisegune must pea hennaga kärts-oranžiks värvitud! Aga kasvult vist küll nii nagu mina, lühem, aga laiuses täpne.
Kiirelt pandi telefonis paika kõikide saride värvid ja värgid, millest ma siis (suusõnalise kirjelduse järgi) valiku pidin tegema. Igatahes jäi mulje, et homne tööletulek on nagu shoppama minek – rullitakse mulle kümneid ja kümneid sarisid lahti ja siis keegi veel keerab mu selle siidikuhja sisse ka.

Kuigi Bharad oli mulle lahkelt valmis ka oma krediitkaarti andma, et ma siis vähese töö kõrvalt kuskile shoppama lipsaks, ei olnud mul mahti ega suuremat tahtmist huupi mingi kallis rõivas osta, mida ma selga pannagi ei oska. Lisaks tean juba praeguseks, et 6 jardi siidiga asi ei piirdu. Vaja on ka aluspluusi, mille rätsep sarimaterjali otsajupist sulle kehasse õmbleb, alusseelikut ja muidugi ehteid. Ühesõnaga, kinnitasin endale, et Natasha on must niipalju väiksem küll, et ta mulle seda vägisi selga ei saa ja kui ma ikka jube välja näen, siis ei pea ma sellega mitte terve päeva ringi laskma. Ometi oli mul huvi lasta end riietada nagu india barbi ja mängida võimalusele hoopiski mitte paha välja näha. Või siis vähemalt teisi šokeerida. Kaotada ei olnud midagi…

…ja nii läksingi selliselt mõeldes vastu 16.oktoobrile.

PS. Koju jõudes oli juba 16nes, nii et avasin Bharadi kingituse – sain imearmsa käekella!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s