Pondijutud: 7. – Mahabsi jõudmine, Mangoleht ja Hõbedane Kuu

Jõudsime millalgi õhtusel ajal Mahabalipuramisse. Väike boheemlik merelinnake, kus sõitsime oma auto Hõbedase Kuu külalistemaja kitsasse aeda.
Viskasime asjad tubadesse, kaks kahest tuba kus olime tänu Bhavya tutvustele alet saanud (pidime maksma 400 rs öö) ja läksime süüa otsima. Turnisime trepist üles teisele korrusele roosaks võõbatud seintega Mangolehe restoranis ja nõudsime menüüd. Menüü oli vinge! Nutella pannkoogid, kartulipuder juustu ja tomatikastmega, mereannid ja omletid, nagu siinpool Tamil Nadus paistab tava olevat.
Tellisimegi peaaegu kõik kartuliputru ja jäime ootele…

Kuni söögi saabumiseni lõime niisama aega surnuks ja avastasime, et söögimaja seinal nautlesid õhtupoolikut kaks suurt sisalikku. Asjaolu, et Mangolehe seinad on väga roosad pani mind arutlema võimaluse üle, et India sisalikud eelistavad seda tooni seinu, kuna ka meie kodusisalik lebotab alati just roosa riba peal.

Tõendusmaterjal:

Sisalik vasakul pool on minu kodune naksuv Lizzie ja vasakul on Mangolehe resident-roomaja.
Mõlemad näikse roosat jalgelalust soosivat valge või helerohelisega võrreldes.
Bioloogidele idee teadustööks!

Lisaks soosilmsetele reptiilidele tekkis kaua oodatud toiduga ühes Mangolehe teisele korrusele ka kass. :) Valjuhäälselt laua alt laua alla silgates, miilustas ta toolijalaga ja näugus nagu metslane meie kartulipudruhõngu nillides.

Peale sööki ostsime väikesest putkast hambapastat, näopuhastusvahendit, joogivett ja muud vajalikku kraami ja sättisime ennast tagasi Hõbedasse Kuusse. Tuba oli palav nagu praeahi ja ventilaatori nukker laperdamine ei teinud asja sugugi paremaks. Suur valge konditsioneer seina peal ei võtnud aga nö. jalgu alla – nagu ka boiler – ja nii me koperdasime sama targalt allkorrusele tagasi, kus nipsakas admin jalgu kõlgutades lehte luges.
-Konditsioneer miks ei tööta? uuris Bharad.
-Aa, see. Te pole selle eest maksnud. Te maksite tavalise toa hinna, saite veel alla, aga kuna teised toad on võetud, siis ma lihtsalt lülitasin a/c välja ja kasseerisin tavataksi.
-Mis kurat, misasi see tavaline tuba siis on? Kuidas seal üldse võimalik olla on? ägestus Bharad.
-Noh, meil ongi ainult üks konditsioneeriga tuba, see teie oma. Teistes ei ole seda üldse. Aga teil on telekad…püüdis ninatark admin asja selgitada.
-Ma võin teleka siia tuua, kui sa a/c tööle paned. Mul pole telekast sooja ega külma, aga palav on.
-Ei, nii ei saa. Teil on niigi luksuslik tuba, telekas ja puha, targutas admin edasi.
-Mis luksus? Sooja vett ei ole, konditsioneeri ei ole…
-Kui te konditsioneeri tahate, peate 800 ruupiat maksma.
-Topelttasu?? Konditsioneeri eest? Mida kuradit, oli Bharad juba päris kuri.
-Nojah, a/c tuba on topelthinnaga…
-Mina ilma a/c-ta ilmselt magada ei saa, säutsusin mina vihjates, et 800 ei ole ka liiga palju maksta. Muul juhul ei ole vahet kas magan autos või seal toas.

Mingil hetkel saime asja nii kaugele, et meie toas pandi konditsioneer ja boiler sisse ja elu võis edasi minna. Ma ei tea ega tahagi teada, kuidas nad teises toas hakkama said, aga… Meil oli konditsioneer.
Tegin omal olemise mõnusaks, lõin mudamaski näkku ja vaatasin telekat.

(Saladuskatte all võin öelda, et Bharad liitus minuga.)

Ja läksimegi tudile. Ja see oli külmem kui mistahes radikata öö Eestimaa talvel, kuna meil oli ainult üks väike pleed ja paar lina peale võtta. Hirmus dilemma, ilma konditsioneerita ei saa, konditsioneeriga ka mitte. Kuraski troopilised mured.
Aga ees ootas imekaunis pühapäev Mahabalipurami päikeselisel rannal…