Pondijutud: 6. – lõunasöök, Auroville ja veevärk

Kuna teised muutusid juba hotellitoas kannatamatuks sellal kui mina ja Bharad krabu (hihii) vaatlesime ning helistama hakkasid, pidime tagasi pöörduma.
Tegime suti aega edasisi plaane, panime siis asjad kokku, auto peale ja minekut.

Esimene päevakorrapunkt oli midagi süüa leida. Päev oli juba pikalt lõunas olnud, aga teised polnud veel midagi söönud ja hoidsime Bharadiga oma hommikusöögi Le Cafes rangelt saladuses.
Sõitsime autoga mööda Rue de la Mereäärt ja hoidsime silmad lahti, et restorane märgata.
Üks paistis väljast hirmus ilus, parkisime auto ja astusime sisse.
Kitsas teerada viis imekaunisse siseaeda, kus oli väike lootosetiik ja Buddha-kuju ja lilled ja puud…aga söögikoht oli kinni. Otsustasime ikkagi täie ette kohta nautida ja poosetasime pilte teha kuni…

…pisut segaduses ja range moega kelner meid sealt minema ajas, öeldes, et restoran on suletud ja üleüldse me seal hullata ei tohi.

Sõitsime siis mõnda aega veel ringi ja leidsime mingi tšillikauna-restorani. Astusime aga jälle väravast sisse ja leidsime end üsna vahvalt kujundatud kohast. Kogu aed oli täis väikestest palmidest ja bambusest sätitud vaheseinu, mis eraldasid roost ja palmilehtedest varikatuseid. Nende alla olid paigutatud lauad ja toolid ja väikesed elektrilised ventilaatorid, mis palava päeva talutavamaks muutsid. Koht nägi vahva välja, aga esimene mõte oli see, et õhtu hakul on iga külaline siin pearoog tuhandetele sääskedele.
Igatahes tellisime süüa… Mina küll ainult granaatõunamahla ja Bharad klaasi veini (et ikka täie ette snoob olla), teised midagi asisemat.
Poisid süütasid varem ostetud sigarijunni ja ulatasid seda käest kätte, vaheldumisi Ristiisa- ja muid sigariteemalisi nalju punnitades, kuni (üle ootuste kehv) söök saabus.

 

Söök oli nii kehv, et meil ei olnud isegi tahtmist jootraha jätta…nii et jalutasime sealt välja, et oma suurepärase reisiga jätkata.

Järgmine peatus pidi olema Auroville, millest nad juba Bangalorest lahkumisest saati rääkinud olid. Mul võttis sutt aega aega, et aru saada, mis see nimi täpselt on ja esialgu kuulsin koguaeg Orwell…aga ei. Auroville olla mingisugune küla inimestele, kes “maised värgid” maha jätavad ja joogale pühenduda tahavad. Nii nad seal siis elavad ja töötavad ja kasvatavad omale ise toitu ja mediteerivad… Et nagu jube lahe. Kujutasin juba ette, kuidas kuskil suure traataia taga saab aeglaselt banaani söövaid valgeid inimesi näha ja teatud kellaaegadel hipide pikaks kasvanud jalakarvadele pai teha.
Igatahes läksimegi Auroville’i.

Tee külasse viis läbi arvukate pisemate külade ja metsasalude ja teeäärsete poodide, mille ees restidel kirevad puuvillased ja linased hipiriided rippusid. Meist möödusid iidsetel jalgratastel stoiliselt pedaale sõtkuvad pikajuukselised europiidsed onud ja sassis krunnidega keskealised spirituaalsed tädid. Möödusime suurest lootostiigist, mis oli tihedalt lillakasroosasid õisi täis pikitud. Kahjuks pildistada mahti ei saanud.
Seejärel olimegi peaaegu Auroville’is. Vaikse meditatsioonikommuuni asemel võttis meid vastu hiiglaslik tasuline parkimisplats, mis oli tihedalt autosid ja busse täis. Ja inimesi, sadu inimesi, kes kõik viitade abil “Külastajate keskuse” suunas loivasid.

Auroville’i külastajate keskus on pehmelt öeldes kuhjatis kõigest kapitalistlikust ja materiaalsest, millest külaelanikud seal väidetavalt vabaneda püüavad. Umbes nelja poodi on jagatud kogu maksimaalselt ülehinnatud Auroville’ilaste käsitöö ja spirituaal-eneseabikirjandus. Prantsuse- ja inglise keelsete raamatute vahele on eksinud mõned lasteraamatud ja india kultuuri tutvustavad teosed. Peamiseks tõmbenumbriks on aga kahtlemata äärmiselt popid ökotooted: käsitsi tehtud seep, makulatuurist ehted, maalitud siidist rõivad, ehted ja sallid ning riisipaberist lambid. Tagasihoidliku ja lihtsusele rõhku paneva elustiili esindajate kohta on käsitööl üüratud hinnad.

Tuiasime pisut aega, näppisime ühte-koma-teist, kaalusime Bharadiga ühe toreda öölambi ostmist ning tulime siis tulema. Istusime õues ja ootasime, et meie seltskonna boheem Bhavya ka uudistamisega ühele poole saaks. Vahepeal kasutasin aega targasti ja kiikasin infokeskusesse sisse. See oli suures valges ruumis näituse laadis üles seatud teave küla põhimõtte ja põhimõtete kohta. Fotod ja pisike makett Auroville’i keskmes asuvast kuldsest kuplist, mille alla on kosmilise korrektsusega paigutatud mingid kristallid vms, mis sinna energiat püüavad või kurat teab mis ajupesulained edastab.
Igatahes tulin sealt selg ees välja ja nihelesin kannatamatult, kuna päevavalgus hakkas juba taganema ja mulle oli tänaseks merd lubatud.
Lõpuks oli ka Bhavya valmis minema ning lõime autole jälle tuurid sisse.

Otsustasime merd kaeda juba Pondicherrys, kuna meie järgmisesse peatuspunkti olevat veel hea jupp maad ja enne pimedat sinna ei jõuaks. Lisaks oli Bhavya tuttava kaudu juba öömaja kinni pannud, nii et ka selle pärast ei olnud vaja muretseda.
Sõitsimegi ühte kitsast rada pidi mere poole ja leidsime puude varjus hea koha kuhu auto parkida. Kahjuks viis mereranda pisut kõhedusttekitav jalgtee tiheda võsa ja kõrge müüri vahel.

Ja seal ta oligi – suur sinine. Bengali laht kogu oma soojas ja mäslevas hiilguses.

Enamik kes mere ääres käimist armastavad, teavad, kui lõbus see on, kui tugev tuul rullib kalda poole suuri vahuseid laineid, millesse ja millest üle on hirmus tore hüpata. Kujutlege nüüd, kui need lained on pidevalt olemas, kaks korda kõrgemad ja vool nii tugev, et pühib su jalust. Kui laine liivalt tagasi veereb viib see sind vastuhakku mittesalliva jõuna endaga kaasa, kui keegi sind kinni ei hoia.
See on siinmail meres hullamine.

Kuidagi oma pikka toppi telgina kasutades õnnestus mul “ujumisriided” selga saada – t-särk ja retuusid ning kalpsasingi sooja vette, Bharad tihedalt kannul.
Vesi oli soe-soe-soe ja lained tugevad, kõrged ja kogu see mürgel NII energiat nõudev, et kui see nii lõbus ei oleks, võiks seda trenniks kutsuda.

Vaatasin Bharadile laialt naeratades tükk aega otsa ja sain suure üllatuse osaliseks. Paar minutit talle pilguga näkku puurides, märkasin, kuidas silmnähtavalt pimedaks läheb.
Siis kostus kaugemalt vile ja inimesi hakati veest välja ajama, kuna tõus ja mõõn tugevnesid ja pimedas on see ohtlikum.
Vedasime end kaldale, riided läbimärjad ja liiva täis.

Järgmine küsimus oli, kus end kleepjas-soolasest mereveest ja liivast puhtaks saaks pesta. Hakkasime tagasi auto poole minema, et ringi vaadata kas sealsetes majades on ehk dušiteenust.
Kiikasime ühte pimedasse aeda, kus pikk ja pime põõsastevaheline rada tagasi mere äärde viis. Vaatasime seal tükk aega ringi, kui peenikest piuksumist kuulsime.
Vaatasin pimeduses ringi ja märkasin majatrepil hämaras nurgas liigutavat pisikest figuuri.
-Kiisu! huilgasin ma ja tippisin lähemale. Bhavya sirutas käe välja, et tibatillukest kassipoega paitada, mille peale pisike metslane hirmsasti kähises ja sisises ja teda peaaegu hammustas. Ma pole kunagi NII vihast kassipoega näinud.

Lähemale kui meeter ta endale ei lubanud ja kui teda kutsusid, siis hakkas ta jälle susisema nagu tige hani hotelli ees.
-Mida te tahate? küsis kuri hääl meie tagant. Ilmselt oli majaomanik häälte peale välja ilmunud.
Tegime selgeks, et kahel meist oleks dushi või voolavat vett vaja.
Mees näitas teerada pimeduses ja ütles, et edasi ja vasakule leiate dušid.
Suurepärane, läksime Bharadiga käsikaudu teed kobades, kuni rada vasakule pööras ja meie ees suured tünnilaadsed ehitised kõrgusid. Kahe tünni vahel oli peegel ja nõrk elektripirn. Tünn, millel ei olnud katust ega muud sisekujundust, kui väike vändaga kaevupump, oli täiesti pime. Ainult tähed vaatasid pealt, kuidas end jaheda kaevuveega puhtaks uhad.

Roosad ja puhtad, kiirustasime Bharadiga tagasi teiste juurde, kes nüüd kassipoja venna (või õe) olid leidnud ja pilguga mõlemat kassikurjamit hellitasid.

Pakkisime end siis kõik jälle auto peale ja asusime teeme Mahabalipurami poole.