Pondijutud: 5. – Rue de la Mereääre, le Cafe ja krabid

Chennai ja selle ümbrus on koht, kuhu prantslased esimestena kompsud maha panid. Hollandlased ja portugallased olid juba lääne pool telgid püsti pannud ja sadamad vallutanud, nii et frantsudel ei jäänud muud üle, kui ümber nurga teisele rannikule sõita ja seal ringi vaadata. Seetõttu on sealsed alad tugevate prantsuse mõjudega, kohanimedes ja pärandis, mida nad nüüd suure hoolega eurooplastele tagasi müüvad.

Mina ärkasin jälle vara, aga loota, et keegi teine peale minu nii vara viitsiks ellu ärgata oli rumal. Niisiis nahistasin omapead ringi, värskendasin end, lugesin lehte ja segasin Bharadit.
Lõpuks sain ta niikaugele, et tahtsin välja jalutama minna. Kuna Dalda ja Raghu endiselt magasid ja Bhavya tahtis kuskile netti minna, siis otsustas Bharad auto võtta ja läksimegi omapäi ringi uudistama.
Esimene elamus oli see, et suure ja luksusliku hotelli ees…

…olid haned.

Suured, paksud ja tigedad haned, kes meie peale susisesid kui fotoaparaadiga liiga ligi tikkusime.

Mööda Pondicherry käänulisi ja vaikseid tänavaid vuristades, valgeks lubjatud majad mõlemal pool, soe mereõhk nahka paitamas ja veepudel autos keemiseni kuumenenud, uudistasin tänavasilte:

Äärmiselt tamilnadulik, tõepoolest.
Parkisime auto rannapromenaadile ning astusime tulisele liivale.

See ei olnud supelrand, otse veepiiril algasid teravad kivid, millel istusid inimesed meretuult nautides ja mille vahel askeldasid ringi…krabid!
Ma olin NII üllatunud ja elevil, kui esimest märkasin, et kulutasime fotokaga krabisid jahtides suure jupi aega.

Nad on ühed väledad tegelased. Külg ees libisevad nad mustadel kividel ja jäävad siis kuskile koibade õõtsudes mõneks hetkeks pidama, vahest vaadet nautides. Kui nad aga sind märkavad, klõbistavad nad kõigil kaheksal jalal kibekiirelt pragudesse ja kivide vahele, aegajalt välja piiludes kas lapsikus õhinas fotograaf on juba ootamisest väsinud.

Kogu see krabijaht oli väsitav ja hommikusööki ei olnud me ka söönud, nii et seadsime sammud rannal asuvasse Le Cafe kohvikusse, mis pakkus (taaskord) suurepärast valikut euroopalikust magetoidust – omlett, prantsuse röstsai, jäätee, võileib krõpsude ja dipiga…ja suure hulga emotsioonidega.

Ainus, mis värskelt valminud hilise hommikusöögi aroomi- ja kuuma mereõhu-udusse lõikus ja meid sellest ehkprantsaslikust unenäost, kus sööd omelette du fromage’i valgeks lubjatud rannakohvikus ja kõrvallauas käib elav prantsusekeelne jutuvada, ainus mis meid sellest iga paari minuti tagant välja rebis oli kellukese hele tilin, kui suhkruvatipoiss kohvikuuksest möödus…