Asjad on omavahel seotud e. hakklihakaste hapukurgiotsingutega

See algas juba ammu, aga tuli tagasi kõhugripi-järgsete näljasööstudega: Meeletu igatsus hakklihakastme järele ja sellest edasi veelgi enam – HAPUKURKIDE järele! Suu jooksis vett ja mõtted voolasid kõik äädikaselt ühte rada pidi, olin juba valmis koju sõitma hakkama, kui siis mõtlesin, et ei – midagi peab teha saama, et kiusatust pisutki leevendada.
Ma ei ole juba teab mis ajast kokanud, aga mõte sellest, et oleks võimalik tekitada midagi, mis kasvõi pisutki meenutaks hakklihakastet oli liiga meeldiv, et mitte proovida. Niisiis ajasin eile Bharadi peale sitaritundi Reliance’isse, et vaadata kas on ehk võimalik (kana)hakkliha leida. Kuna olen riigis kus loomaliha leiab küll, aga hindud seda ei söö ja et Bharad ei ole mitte lihtsalt hindu, vaid selline, kes (- sedagi õnneks -) ainult lindu nokib, siis ei hakanud korralikku seguhakkliha isegi mõttes ette kujutama. Reliance’i lihaletis oli jahutatud kanafileed ja isegi lambahakkliha, aga ei mingit hakklindu. Küsisime ka – ei ole.
Bharad pakkus, et vaatame Foodworldi ka, et seal peaks lihunik olema, kes vajadusel igasuguse jupi mulle ära hakib. Läksime, vaatasime ringi – olid kanatükid, olid lambatükid – polnud hakkliha, polnud hakklihunikkugi. Mingi poiss passis tühja pilguga lihaleti läheduses ainult. Bharad hõikas teda, et õu, kas hakkliha saaks. Poiss vaatas kahesuguseid kanatükke ja pakkus ühte. Bharad ütles, et ei, hakkliha. Poiss raputas pead. Teine poiss astus ligi ja küsis mis mureks. Bharad ütles, et meil oleks hakkliha vaja.
-Sorri, boss, ei ole hakkliha.
-Aga tehke!
-Pole masinat.
Bharad vaatas mind ja kehitas õlgu. Mina näitasin suurele lihakirvele:
-Las nad siis hakivad selle peeneks.
Bharad edastas mõtte lihunikupoistele.
-Ei, nii ei saa, arvasid nad.
-Mis siis kui me selle vaeva teile tasume… Kas siis saab nii?
Poisid arutlesid midagi isekeskis, kaalusid siis ühe jahutatud kanafileepaki ära ja koukisid kilest lihatükid välja. Lõi paar täringut otsast ja küsis kas nii.
-Las läheb hulluks, pole mul mingeid korralikke tükke vaja, mida peenem seda parem, seletasin mina.
Bharad tõlkis.
Poiss hakkaski kirvega kana jahvatama. Viis pikka minutit hiljem oli kilepakk jahutatud kanafilee asemel jahutatud kanahakktükke täis. Oh toredust. Bharad andis poisile sajase, et ta sealt natuke võtaks ja vahetusraha tagasi annaks. Nahhaal-lihunik andis irvitades 50-se tagasi ja viipas hüvastijätuks. Ei no…mis seal ikka. Kanapuder oli seda väärt.
Ostsin veel kartuleid ja jogurtit ja läksimegi koju.

Panin kartulid koorega keema ja pruunistasin küpsetasin kanahakkmassi pannil SUURE hulga tumesinisekoti-maagia ehk köögivilja-puljongimaitseainega! Siis helistasin emale:
-Ütlehästiruttukuidashakklihakastettehakse,hakklihaonjubavalmis!?
-Oi, ütles emme. Kus sa hakkliha sai…aa, jah, okei, nii: Pruunista hakkliha.
-Jaajaaseeonvalmis,misedasipiimvä?
-No põhimõtteliselt peaks selles pruunistamisel erituvasse õlisse pisut jahu segama, aga nii et tükke ei jääks.
-A mul pole mingit õli ju, kanahakkliha on. Kuiv täitsa. Siis piima?
-Siis jah, võid enne juba piima sisse jahu segada, et tükke ei jääks ja siis lisa ja lase haududa. Ma tahan kindlasti pärast muljeid lugeda!
(Palun väga…muljed tulevad ka varsti.)

Segasin tassis piima ja jahu ja kallasin hakkliha peale. Kohe läks asi hirmus paksuks, nagu oleks tainast seganud. Lisasin muudkui piima ja segasin ja maitsesin ja see oli NII hea!
Juba hakkas Bharad midagi teisest toast mõmisema, et oi mis hea lõhn tuleb.
Vaatasin seda kriitvalget segu ja mõtlesin, et paneks värvi mõttes natuke punast piprakauna.
Mis te arvate kas ma alahindasin taaskord chilikauna pauerit või jaa. Seda rohkem kui ühes mõttes:
Pliidi kohal higistades, lõikasin kääridega kuiva kauna otse pannile ja pühkisin peoga otsaesist. Bharad tuli nuhutama ja tegi mulle otsaette suure musi.

Kolme minuti pärast hakkas otsaesine naljakalt kihelema. Paar minutit hiljem vastikult tulitama. Kui see nagu nõgesest kõrvetada saanult kibekuumaks tõmbas, sain asjale pihta – põrgukaun raisk oli peopesalt otse pooridesse pühitud ja ajas seal nüüd asja kuumaks. Bharad puhkis teisest toast, et tal on huuled täitsa kuumad. Tegin talle siis kiirelt selgeks midapas keissinen ja jooksin kraani alt abi saama.
Ei saanud.
Siis kaevasin sügavkülmast jääkuubikud, mida kordamööda otsaette ja tema suu peale surusime. Naljakas ja traagiline.

Kui kartulid pehmed olid ja kooritud said ja omale ilge laadungi kastet tõstsin…ja sööma hakkasin…ja keel kipitama hakkas, hakkasin kiruma. Ei no muidugi, vähe sellest, et mul otsaesine tuline oli, oli ka söök parasjagu terav – Bharadile muidugi hirmsasti meeldis.
Mina sõin, ohkasin, sõin veel, igatsesin hapukurki ja lõpuks lükkasin taldriku kõrvale. Nokkisin pisut ülejäänud praetud hakkliha, mida tšilliga rikkunud ei olnud (üle jäid kuna mul on liiga väike pann) ja arvasin, et selleks korraks on kõht täis.

Peale seda läks Bharad sõpradega välja mängima ja palvetasin, et ta mulle tagasitulles jäätist tooks. Tõigi. Oli teine peale kella 11 ringi tuuritanud, lootuses veel mõnda avatud jäätisepoodi näha ja küsis mingitelt jotadelt, et kas kuskil on.
-Kas kuskil on poodi avatud, kust veel jäätist saaks?
-Nalja teed vä?
-Ei, on siis või?
-Höhö, mis sa jäätisest tahad, näe siin on baar, tule, võta midagi paremat.
…umbes niimoodi.
Lõpuks mingi sõbralik liiklusmiilits oli teda juhatanud – jäätisepood oli avatud kuna neil oli telekas ja telekast tuli India-Pakistani kriketimatš – tänu millele mina ikkagi oma jäätisetuutu sain. :) Kõik asjad on omavahel seotud.

Et süüa jäi ka teiseks päevaks, ei olnud ma ka hapukurkide osas alla andnud. Pühapäeval ajasime end taaskord tsikli selga ja SPARi, mis on siin nagu Stockmann, kallis ja importkaupa täis. Vaatasime ja ahhetasime – küll oli seal 360-ruupiaseid kreekereid ja legendaarseid Oreo’sid, mis on nagu USA Domino küpsised.
Siis jäi mu pilk pidama liitrise pure piimapaki suurusel karbil, mille pilt peal reetis sisu: soolased jaapani riisisnäkid vetikate ja värkidega. Ma mäletan et neid saab vist Prismast või kuskilt kaaluga osta ja need on NII mõnusad…nii et otse loomulikult pidin selle va 200-ruupiase paki neid kuulõpu rahanappusest hoolimata ostma. :) Skoor!

Hapukurki seal ikkagi ei olnud.
Bharad arvas, et vaatame Reliance’ i ja läheme koju.
Mina arvasin, et vaatame Star Malli ja siis läheme koju.
Minu võit.

Star Mallis vaatasime riiulivahe riiulivahe järel, kus moose ja oliive ja värke reas oli, kurke ei kusagil. Bharad isegi küsis ja öeldi, et neil varem oli, aga enam mitte.
Muserdatult võtsime valmistoitude letist paar sooja pitsapirukat, aga et need nii vürtsiseks osutusid, läksin vett otsima. Ühes riiulivahes nägin veel mõnesid purke ja seal nad olid: Magushapud kurgid tilliga! Täpselt nagu päris, mererohelised kurgipoisid tilli ja muu toredusega äädikas hõljumas.
Hurraa!
Hällitasin purki õrnalt kaenlas ja sõitsimegi koju.
Kodus tegin eilse söögi soojaks, lõikasin kurgisektorid taldrikuservale ja tundsin end peaaegu nagu Eestis!

Väikesed rõõmud. Mina olen printsess. Kõik asjad on omavahel seotud.

8 responses

  1. issand issand issand! esiteks, mulle nii meenub nüüd meie pikk eile-õhtune vestlus ja suur rõõm valdab mind, et oma kurgid said. ja muidugi päris huvitav oli seda hakklihakastme tegemise saagat lugeda, ei olnud tõepoolest nii lihtne kui mina siin kirjeldasin.
    ja need kräkkerid on tõesti oioi kui head, kahjuks ma neid prismas (või ka mujal) enam näinud pole.

  2. Neid kräkkereid tegi mu meelest isegi kalev. Ja ma ostsin neid Westmanni poest kunagi.

    Ja kui rääkida nüüd sellest toidust, siis ma just sain seda. Käisin vanaelam külas. Kastmele oli lisatud veel natuke tomatit, mis asja eriti heaks tegi ja värvi lisas ja vanaema enda tehtud kurgid.
    Ma ei ole kaugel maal ja ei kannata koduigatsuse all, aga see söök on ikka JU MA LIK!

  3. Tjah, see väike, ilus punane kaunake on nii salalik. Ei suutnud minagi tema ahvatlusele vastu panna ja kui Annika kodus käimas oli, siis pildusin teda ka parimate kavatsustega värviks ja maitse ergutamiseks frikadellisupi sisse. Mulle meeldis:)
    Muideks, kas see marineeritud kurk on seal delikatessi hinnaga või…?

  4. Ja ikkagi on nii, et peab väga-väga tahtma ja ühel hetkel on ta olemas.Ei kujuta ettegi, et keegi võiks ilma hakklihakastmeta elada. See Kati vanaema tehtud tomatiga on kindlasti väga hea, aga veel parem on kui lisaks tomatile ka maapähkleid veits lihaga koos kuumutada ja siis nii edasi…Kui kunagi veel õnnestub seda purustatud liha hankida, proovi kindlasti, pähkleid seal ometi ju on, või pole…?

  5. kurat, käi kanni. ma pean nüüd keldrisse kartulite järele minema. õnneks on hakkliha juba külmikus järjekorda otamas.

    inspireeriv oled, ei saa muud öelda.

  6. Merle, pähkleid ma tavatsesin varemalt igale poole panna – seekord jäid millegi pärast ära. Ja tomatite peale ma korraks isegi mõtlesin, aga otsustasin klassika kasuks…ja siis mingis meeltesegaduses panin chilit. Nojah…
    L, inspireerida niipidi on tore – indiast hakklihakastmeisu peale ajada. Tavaliselt on vastupidi – ja sefiirikorvi nii lihtsalt kuskilt lihunikult välja ei aja, et haki nüüd filee lihtsalt sefiiriks ja ma võtan väljast ühe pillirookorvi…
    Aga lugege ja nautige ja tehke eesti toitu. (Ja pilt on vaimustav! Ma peaks ka ikka rohkem fotokale valu andma.)

  7. Kõht läks jubedalt tühjaks nüüd. Järgmine kord tean, et enne lõunat ei tasu siia tulla, ootamatult tabanud nälg võtab nägemise ära.
    Tahaks kohe proovida seda vürtsikat hakklihakastet!

    Edu Sulle kokkamisel!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s