Anoushka: 3. tund

Oli nüüd asi teisipäevas, väheses magamises või väheses hommikuvõimlemises, aga jalad jäid jälle väga-väga kangeks. Ja kui sul ikka jalg ära sureb ja sa seda pilli all natuke väänutad—ja kui need sipelgad jooksma hakkavad. Ui-ui.

Kolmas tund. Algaja geniaalsus kaotab tähtsuse, kui ikka muusikalist baasi ega loomulikku annet ei ole, siis on pusimist palju. Kuna sa-re-ma on esialgu selgeks saadud, siis pidi täna selgeks õppima, et sitaril saab võtta rohkem kui need noodid.
Õppisime oktaveid e. saptaka’id. Ülemist ja alumist. Ja peale seda üks natuke keerulisem kombinatsioon noote – näpu- ja kõrvaharjutus…mille peale mul ikka üldse näppu ega kõrva ei ole.

Palun nüüd, daamid ja härrad, võtke omale üks keelpill näppu ja mängige selliselt:
SA RE GA MA, SA RE MA GA, SA MA GA RE, MA GA RE SA (või do-re-mi-fa, do-re-fa-mi, do-fa-mi-re, fa-mi-re-do).
Ja siis sama lugu alates RE-st (kuni PA-ni) ja kuni ülemise SA-ni välja.
Ja  mitte, et siis armu antaks – siis mängi sama asja avarohan ehk tagantpoolt ettepoole. Ma ei oska seda omale ümisedagi, veel vähem siis kuskil pika keele peal näppida.

Oijah, lisaks ajas mind veel närvi see, et kui õpetaja mängib tuleb muusika ja kui mina heliredelit näpin, siis tuleb plõnn. Nii et proovisin siis kõvemini keeltele vajutada, et need paremini heliseks…mis omakorda tõi kaasa selle, et 10 minutiga oli nimetissõrm tuline ja valus ja siis ei saanud isegi normaalselt vajutada.

Kolmanda tunni probleem: (tähestik selge, nüüd veerime juba sõnu, mitte silpe, aga) nii palju on korraga toimumas, et kui esimese ja teise asja korda saad, siis kolmandaga paned ikka puusse ja õpetaja vangutab pead ja ütleb vaikselt, Uuesti.
Pean jälgima, et ma õigeid noote vajutaks (nii kaela vaatama, kui kõrvaga tunnetama); pean jälgima, et ma mezrab’i ehk selle pisikese traadist näpuotaga da-ra liigutusi teeks ehk edasi-tagasi ja mitte ainult da-da-da ehk ülalt-alla või alt üles; pean jälgima, et ma pillikaelal keeli korralikult vajutaks, et heli ka tekiks, mitte ainult vaikne plõnks; pean jälgima, et mu pillikaelakäe pöial kuskile lohisema ei läheks ja sellega kogu kätt ei takistaks…ja siis pean veel kuidagi keskenduma, kui mu vasak jalg täiesti surnud on…ja sõrmeots tulitab. Siis pean meenutama, mis noodinimed on ja kus nad asuvad, kui õpetaja ütleb, et võtame PA-st…ja siis pean ma veel seda viisijuppi õiget- ja tagurpidi tunnetama, et seda mängida saaks. Tegemist kui palju.

Aga alla ei anna.

Tahaks kodus harjutamist… Tahaks kodus harjutada. Loen päevi, sest sünnipäevavana lubas pilli tuua. :)

6 responses

  1. muide.
    mul on täna esimene kitarritund ühiskondlikul ja perekondlikul survel.
    ise lähen seepärast, et õpetaja on õun mu silmas ja suudleb nii hästi, et kõhus hakkab kõik keerlema ja pöörlema, ja selline kurbmagusvalus jutt käib südame alt läbi, kui ta mind vaatab…

  2. oi oi oi, miks õpetaja ja õpilane suudlevad?
    Annika väga ei saa õpetajaga suudelda, kui tolle naine muudkui seal ümber ringi vaaritab ja laule ümiseb:D

  3. Oi jah… Liisu, millega tegeled?
    Kati, isegi kui naine seal ei keerleks ei aja väga suudlema. Hirmus tore mees on ja ega tal viga pole, aga ma olen seal ikka pillimängu asjus. :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s