Anoushka: sünd

Täna oli esimene sitaritund.
Eelmiselt nädalal leidsime netist sitaritundide pakkumisi  ja kuna ühelegi mu väljasaadetud meilile vastust ei tulnud, siis pidime plaani B juurde minema, et ma ikkagi pilli õppida saaks. Plaan B oli helistamine. Bharadil läks õnneks ja leidis Sanjeevi-nimelise guru, kes oli nõus mind endale õpetada võtma.
Tingimused olid, et tunnid on tema juures kodus, üks tund (ajaliselt) kaks korda nädalas – ja umbes kuu möödudes võib ta mulle sitari hankida. Kuna Bangalore ei ole eriline kultuurikeskus, muusika oma veelgi vähem, siis saab parimad instrumendid ja juhendamised Põhja-Indiast. Bangalorele lähim sitariparadiis asub Miraji-nimelises linnas.

Sai siis kokku lepitud, et täna, neljapäeval, kell 12:30 lähengi siis nagu koolilaps kunagi esimesse tundi. Sõitsime Bharadiga KR Roadile kuskile põiktänavasse, otsisime õiget majanumbrit – leidsime ja hääl telefonis ütles, et peame kolmandale korrusele minema.
Nihkusimegi mööda kitsast treppi katuse(korruse)le, kus uks väikesesse majapidamisse pärani lahti oli ja toast maagilisi helisid kostus.

Astusime sisse väikesesse tuppa, millest oli kardinaga eraldatud kööginurk ja uks teise tuppa. Toa põrandal istus hallis kurtas nooremapoolne mees ja mängis sitarit. Tema ees maas oli teine sitar.

Kes ei tea milline sitar välja näeb, siis palun väga:

Selline ongi, pealt nagu kaelkirjak ja alt nagu jonnipunn.

Istusin siis põrandale maha ja joogatund algas. Päriselt. Esimene ülesanne oli õige positsioon sisse võtta, mis esialgu täitsa tore oli, aga kuna minu viimasest lihaste venitamisest on hea jupp aega möödas, siis 10-15 minuti möödudes hakkasid kõiksugused jala osad endast märku andma ja alumine jalg suri ära.
Ma lootsin, et leian hea pildi sellest asendist, aga ei… (Enamik sitarimängijaid on kottpükstesse ja lohvakatesse kurtadesse mähkunud, nii et jalgade asendit ei näe.)
Katsuge kujutleda positsiooni, kus on kokku pandud rätsepaiste ja jalg üle põlve istumine. Parem jalg on üle vasaku, põhimõtteliselt sellise nurga alt, et maha ei ulatu – alumine, vasak jalg on kuidagi kägarasse painutatud, nii et külje pealt välja ulatuvale tallale saaks sitari “kõrvitsa” ehk selle jonnipunni-osa toetada.
Pilli tuleb niimoodi sellises asendis tasakaalus hoida, et paned parema käe pöidla kaela allaossa, seal kus enam neid “triipe” (sõbralik guru selgitas neid mulle kitarriterminites fret’idena) ei ole – ja hoiad seda seal; mängimise ajal pöial sealt ei lahku. Aga pill peab tasakaalus olema nii, et ainult pöidla toetamisest piisab, et jonnipunn keerlema ja kukkuma ei hakkaks. Päris keeruline. Parema käe nimetissõrme otsa käib väike traadist väänatud vidin e. mezrab:

Sellega tinistatakse keeli.
Sitaril on üks põhikeel, millel mängitakse tavaliselt meloodiat, (ma ei mäleta arvu…aaa…) keeled ja siis nende keelte all VEEL ühed keeled, mis annavad ühtekokku selle müstilise mitmehelilisuse.

Et vasakul käel igav ei hakkaks, on välja mõeldud ideaalne piinamistehnika. Algajad kitarriõppijad teavad seda kibedat valu, mida punased sõrmeotsad tunnevad pärast keelte vajutamist. Eriti need, kes metallkeeltega akustilist kitarri mängima hakkavad… Noh, sitari puhul ei tule pillikael vastu, kui piisavalt kõvasti ja õigesti vajutad – nii et surud oma väikese vaese näpuga neid juuspeeneid traate kuskile olematusesse ja väga valus on. Minu printsessisõrmed ei ole sellise survega harjunud ja siiani (14 tundi hiljem) on ka nimetissõrm üsna hell.

Kui kogu see  poosetamine ja jooga selgeks on tehtud, siis põrmustab rahuliku olemisega Sanjeev minu teadmised nootidest. Hindustani muusikas ei ole do-re-mi-ga midagi teha: siin on hoopis uued nimed.
Pillikeeltel ette näidates õpetab ta mulle uued noodinimed: sa, re, ga, ma, pa, dha, ni ja jälle sa. Nüüd on minu kord. Täristan keeli väänata, aga tuleb hoopis mingi kummaline plõnn ja üldse mitte see ebamaine muusika. Midagi teen valesti. Guru näitab kohe ette, mis ma valesti teen ja natukese aja pärast pusserdan edasi-tagasi heliredelit tinistada. Võtab aega, aga lõpuks saan need kohad sitari pikal kaelal selgeks.
Esimene harjutus ongi lõppenud.
Teine on kõiki noote topelt mängida.
Vahepeal selgitab ta kuidas oma medikasõrme liigutama peaksin – sitarimängus on ainult edasi-tagasi liigutused – kui üks noot on allasuunas, siis järgmine on üles; ja nii pidevalt.
Kolmas harjutus on paari nooti topelt mängida, et tekiks algeline meloodia. Guru väike poeg käib mind suurte silmadega piilumas ja kiusab isa.

Nimetissõrm hakkab hellaks kiskuma.
Tähelepanelik guru märkab mu ninakrimpsutust ja annab loa pausi teha, et saaksin koibi sirutada (millest üks on surnud ja teine ei lähe sirgu) ja sõrme puhata. Sel ajal mängib ta kiireid trillereid ja laseb sel NII lihtsana näida.

Mõne aja pärast väänan jalad jälle õigesse asendisse ja võtan valulise näoga heliredeli uuesti ette.
Kannatlikult ütleb ta, et oma vasaku käe pöialt vabamalt hoiaks, et see kaelal ei takerduks, ütleb, et parema käe pöial paigal oleks, et keelt vajutan keskelt ja mitte fret’i kõrvalt, et ma kõvemini vajutaks…mis kahjuks sõrme hell-olemise tõttu eriti ei õnnestu. Proovin keskmise sõrmega jätkata, aga guru raputab keelavalt pead. Ei, valesti ei tohi harjuda.

Mitu jalasirutust ja sõrme kasutuskõlbmatuks nokitsemist saab meie aeg läbi. Õpetaja naine teeb meile teed ja pisike poisiklutt, kes kogu tunni vältel isa kiusanud on, poetab mulle soolase küpsise sülle.
Paneme järgmise tunni aja paika, mul palutakse vihik kaasa võtta, et kogu nooditarkus kirja saaks ja tänades asumegi koduteele.

Tere, minu nimi on Anoushka ja ma mängin sitarit!

4 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s