IN/EE: Peaaegu ärajäänud tulemine (2. osa)

Umbes tund ja pesukausitäis pisaraid  hiljem tuli tüüp nägu nalja täis, et mis sa ikka veel nutad, lähme teeme check ini ära. Ma ikka ei suutnud väga hästi uskuda, aga tilkusin ta taga ikkagi leti juurde, kus naeratav neiu ütles, et jah, 3000/- ja siis saame sind lennukisse istutada. Andsin siis Bharadi krediitkaardi, mille omanik mulle enne tulekut taskusse suskas, aga peale kahte ebaõnnestunud katset sellest mingi iidse masinaga seda pressitud arvet tekitada, jõudsid noore daami silmad nii kaugele, et avastasid, et see ei lähe üldse passis oleva nimega kokku. Ütles, et oi jah, kui sinu oma ei ole, siis kahjuks ei saa kasutada.
Nojah, selleks hetkeks olid kõik mu ruupiad eurodeks võlutud. Mis seal ikka, tirinal valuutavahetuspunkti ja seal jälle ruupiateks tagasi.
Maksin trahvi ära, tehti check in ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, tuli see asjapulk mees minu juurde ja ütles, Nüüd naerata.
Naeratasin jõuetult ja lohistasin ennast ootesaali. Leppisin emaga kokku, et püüan kuidagi Amsterdamist kontakteeruda, kuna probleem oli nimelt nüüdseks ainult kuju muutnud – ööseks koju ikkagi nagu ei paistnud saavat.
Nad olid mind poetanud AMS-HEL lennule kella poole üheksaks õhtul ja Helsinkisse oleks ma jõudnud alles kell üksteist ja sel ajal teadupärast on kojusaamine suhteliselt raskendatult.
Tol hetkel tundus küll Euroopasse saamine ilmatu oluliseks, aga Soome ei olnud ikkagi minu sadam… Väsimus lasi mul aga siiski leppida mõttega, et hommik Madalmaades on targem kui öö Hommikumaades ja klõpsasin telefoni lennukisse istudes kinni.

Lend ei olnud liiga pikk ega liiga külm  ning hommikuvalguses Amsterdami jõudes kihutasin mööda lennujaama nagu noor loom ja otsisin KLMi kliendiabi.
Suures klaasmullis ootas pisut üle kümne inimese ja 4-5 klienditeenindajat asjatasid midagi arvutites. Klaasmullist väljas traalisid veel mõned vormis klienditeenindajad, kes siis valvsalt iga hädalise juurde astusid ja püüdsid käed taskus probleeme lahendada, et klaasmulli rohkem hädiseid lendajaid ei pressiks.
Minu mure peale ei osanud ümar tädi midagi öelda, ainult, et seal see läheb mul väga kaua aega, sest järjekord üldse ei liigu.
-Mul on terve päev aega, ütlesin sarkastiliselt, võtsin masinast järjekorranumbri  ja sättisin ennast ikkagi mulli ootele. Esimese 20 minuti jooksul ei muutunud ükski number. Enne mind pidi veel olema 9 inimest… Sain aru mida mõeldi, kui mind hoiatati, et siin võib aega minna.
Istusin edasi.

Mõne aja – ütleme näiteks pooleteise tunni – pärast näppis libedate lokkidega metroseksuaal järjekorranumbri minu omaga samaks ja viipas mu oma laua taha. Olin tüdinud, väsinud ja liiga palju juba muretsenud, nii et plärtsasin kuidagi hooletult, et “Põmst nagu mul muudeti lennuaeg ära ja see ei sobi, sest mul on vaja täna Eestisse jõuda.”
Poiss klõbistas, luges, klõbistas veel, vaatas siis mulle kuidagi üleoleva irvega otsa ja teatas, et tema meelest ei tohiks ma küll midagi paukuda, sest talle näib, et Mumbais tehti mulle ikka meeletu teene ja erand.
Tõmbasin tooni leebemaks ja lähenesin nukra tütarlapse taktikaga.
Metroseksuaali uus lähenemine ei pehmendanud.
-60 eurot, ütles ta peale pikka klõbistamist.
-Mis?
-60 eurot ja olete kella poole viieks Helsinkis, teatas metrokas pilku tõstmata.
Oujee, mõtlesin ja kraamisin järjekordse hunniku valuutat rahakoti vahelt välja.

Pilet peos ja meel hea, kulutasin 10 eurot, et taksofonikaart osta, mille abil 3min emaga ja 4min Bharadiga rääkisin. Siis veel 9 eurot, et tund aega mingis netikohvikus istuda ja edasine plaan paika panna… ja siis 3 eurot granaatõunamahlale.

Aeg kulus päris eduliselt ja varsti olingi juba õige ukse taga, kus pidi tunni pärast lennukisse lastama.

10 minutit enne lennukisse laskmise algust selgus, et meie piloot on kuskil Milano poolt teel ja äikesetormis, nii et jääb hiljaks.
Nonii, mõtlesin mina. Hakkab pihta.
Ootasime ilmastikuoludega võitlevad lennurüütlit ligi 40 minutit ja kui ta siis naeratades jõudis, et hakatud ka kiiremini liigutama. Minu meelest oleks nad võinud inimesed lennukisse pakkida, nii et piloot tuleb ja keerab kohe süüte sisse. Aga ei. Mingi loll poliitika on, et kapten on esimene kes lennuki pardale astub.
Ja see kuramuse lennukisse ajamine võtab ju nii kaua aega, sest kõige suuremate kohvritega inimesed, kes on kohe esimestes pinkides ronivad ju esimestena sisse ja hakkavad vahekäigus kohmitsema, sel ajal kui kõik teised närviliselt ennast nende taha pressivad ja oodates nurisevad.

Igatahes tõusime lõpuks, peale pikka ootamist (et hilinenud lend kuskile teiste tõusude ja maandumiste vahele sättida) õhku ja olin pisut peale 5 Helsinkis.
Tormasin infolauda, capoeirat vihtuvatest soome noortest mööda ja 10 minuti pärast tõstis juba üliabivalmis taksojuht mu kohvri omale pagassi, pakkis minu, vanema paarikese ja ühe keskealise daami oma mikrobussi ja kimas kesklinna poole, aegajalt GPSi näppides.
Vanem paar rääkis omavahel naljakal moel, nagu oleks ingliskeelseid sõnu mingi hollandi keele vahele pikkinud. Siis sain teada, et nad on Šotimaalt. Õujee, mis aktsent.
Keskealine daam oli pärit Šveitsist, aga oli kunagi Soomes elanud, nii et puhus bussijuhiga ilmajuttu.

Mina olin viimane, kes ära viidi ja jõudsin parajalt kella 6ks sadamasse. 25 eurot vahetas omanikku ja siis vahetas veel 21 eurot koha laevapileti vastu… Ja laevas ma olingi. Kodu poole loksumas. :)

Sadamas ootasid ema, kollased roosid ja Kati. Ja uudis, et minu kauaoodatud sefiirikorvikesed olid Prismast tulles Kadeti katusele pandud, et ema saaks asjad autosse panna…ja sinna nad jäidki. Ilmselt esimese kurvini, kus mu imearmas aga raske jalaga ema rallima hakkas.

Hihii. Küll oli tore koju jõuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s