Päris Hilton otsib BFF-i

Nägin telekast, et hotelli-Barbie otsib bestikat. Noh, suur hulk nälginud olemisega hilisteismelisi särasid nagu 100-vatised pirnid, kui laisa silmaga miljardäri-võsuke neile idiootseid ülesandeid jagas.
See on ammu teada tõde, et sõpra tunned hädas ja tõelise sõbra tunned ära selle järgi, kui hästi ta pildi peale jääb või MTV Muusikaauhindade jagamisel lava peal teleporterilt maha lugeda mõistab.
Hakkasin mõtlema, et olen ju minagi siuke (keskkonda arvesse võttes) üle keskmise kahvatu naisterahvas ja on see siis rahast või kummalisest elustiilist tingitud, aga liiga palju sõpru pole suutnud omale siinoldud aja jooksul muretseda. Ja rokkarist peika on mul ka.
Vot.
Et kas on variant, et ma korraldan ka sellise show ja lasen siis kohalikel noortel ennast mulle tõestada? Elu Indias on nagunii paras ellujäämiskursus, ma arvan, et katsete väljamõtlemine poleks eriline peavalu.

Lugu, miks mul (uut) bestikat vaja on, on nimelt selles, et ainult ühe (kahe, aga Bharad ei ole eriline BFF…ta on lihtsalt bf) inimesega aega veetes, nii tööl kui puhkehetkel, hakkad tahes-tahtmata leidma asju, mis teise juures eriti ei meeldi.
Ma ei tea kas asi on mingis kummalises kiivuses (arvan et mitte, pole tal ju midagi mida mul ei oleks) või olen ma tõesti nii kuramuse pedant teatud asjades, aga viimasel ajal kirtsutan nii tihti nina tema tegemiste- ja tegematajätmiste peale.
Peamiselt on minu…mmm…mitte mure, aga…sallimatus seoses tema suhtumisega aega (või ajastamisse) ja töösse.
Ajastamine puutub minusse, töö otseselt mitte. Esialgu oli see siiras mure, aga nüüd hakkab juba tunduma, et ma lihtsalt vaatan talle selles suhtes viltu, mis on kurb.

OKei, kuidas see siis toimib?
Noh, kui me kokku saame jääb ta ALATI hiljaks. Ja kui mina jään hiljaks – mida juhtub äärmiselt harva – jääb tema veel rohkem hiljaks. Ja ma ei mõtle 10 minutit. Ma mõtlen rohkem nagu, et kui meil on kokku lepitud kell 3 ja mina olen juba seal ja helistan…siis ta kihistab ja vabandab ja ütleb, et jah-jah, ma kohe astun koduuksest välja.
Nii et see nagu puudutab mind.
Ajastamine on ka tööjuures teemaks – tööpäev algab kell 4 ja lõpeb kell 12. Kui takso jääb hiljaks ei ole see sinu süü, aga isegi parima tahtmise juures ei saaks sel juhul viivitus olla enam kui 30 minutit.
Noh, Miss Mehhiko tuleb üldjuhul siis kui heaks arvab – jah, ma tean milles asi ka on…selles salapeikanduses. Ehk siis hullavad tema juures ja siis ühel hetkel avastavad et oi bljää, kell on nii palju, kutt tuiskab tsikliga tööle ja Dahlia hakkab rahulikult nagu tal kombeks on dushi alla minema ja sööma ja…
…ja jõuab millalgi kella 5 paiku tööle.
Ja läheb 11:40 minema.
Hea küll, algus- ja lõpukellaajad on tööl paindlikud JUHUL kui 8h täis teed. Aga varem lahkuda kui hiljem tuled… Ma hoiatasin teda et tal võib sellest probleeme tulla, aga nagu ta kuulaks. Ütleb jah jah, ma tean ja laseb edasi.

Ja siis suhtumine töösse. Ta ei olnud varem selline – tegi aeglaselt, aga korralikult. Nüüd viskab midagi valmis teha kuidagi üle jala ja laseb ise ka jalga. Või palub, et teised aitaks.
Ise ei küsi kunagi kas saab aidata. Kui ma PALUSIN et ta aitaks 2 failiga, tegi ühe, ütles sorri ja läks 11:40 minema kui mina seal kella 1:30ni istusin.
Noh, meil on selline eetika, et ennemini olgu kõik kella 1ni, kui üks kella 4ni… Vat jah.
Viimane piisk, miks ma sellest siin üldse hädaldan, tuli eile.
Viimased kuud olen mina võõrdialoogide eest vastutanud – eile ütles Raik et alates augustist on see ametlikult minu vastutus ja tema sellega tegemist enam ei tee, mis on ühtaegu väga lahe, aga väga hirmus ka… Igatahes, paaril päeval kogu selle aja jooksul olen palunud Dahlial seda teha kui mul omal väga palju tööd on või midagi mis keskendumist nõuab – nagu mu proof fail.
Ja eile tuli Raik mult aru pärima ühe kindla võõrdialoogi kohta. Et millal ja kuhu ma selle lähetanud olin ja kuhu see kadus? Otsisin siis vanadest meilidest ja avastasin, et näe, sel päeval tegeles FDga Dahlia.
Raik siis päris aru ja selgus, et oh jah, ta oli selle lähetanud küll, aga unustas kõige olulisema aadressi lisada. Niisiis, kui dialoog kinnitatud oli, sai ainult tema sellekohase meili ja otse loomulikult sellega ei tegelenud, sest järgmisel päeval oli see jälle minu kanda. Niisiis ei saanud mina sellest kunagi teada, asi libises kuskile ajarataste vahele ja oleks vast nii jäänud, kui järgmine inimene poleks sellekohast viga teinud… Nähes, et see dialoog on kinnitamata, kinnitas hakkaja plika kuskil Kanadas selle oma suva kohaselt ära ja valesti…
…ja sel hetkel kui see viga päevavalgele ujus olid subtiitrid juba seal majas, kus DVDsid tehakse. Nii et tänu pisikesele apsule on tohutu hulk tööd tehtud ja suurima tõenäosusega lükatakse see kliendi poolt tagasi – mis omakorda tähendab tohutut rahalist kahju ja põntsu meie firma mainele.
Okei, oleme kõik inimesed ja vigu juhtub, asi on selles kuidas sa sellesse suhtud. Kas alandlikult viga omaks võttes ja sellest õppides või…kuidagi üle õla lahmates, et “ah jah, ütle et oli minu süü, mis seal ikka, heh heh” ja kuskile minema kapates.
Ma ei tea, ma ei tea… Kas asi on minus?
Muidugi on mul hea meel, et tal kogu see peikandus sujub ja armunud on tore olla, aga täiskasvanud inimene üsna olulise vastutusega… See ei saa hästi lõppeda. Kahju lihtsalt.

Nojah, lisaks kaovad teised toredad inimesed ka minema… Ahmed läheb juulis tagasi Jeemenisse. Püsivalt. Eile sain teada, et Pavan – tore QC poiss, kellega koos treeningul olin ja üks lahedamaid tegelasi seal, läheb Essexisse õppima ja läjheb juba selle kuu lõpus DCst minema.

Kõik on kaduv.
Ma ei tea, ma ei tea… Kas asi on minus?

Otsin BFF-i! Osalemissoovist palun teatada kommentaariumis.

***

Sõnastik

bestikas – parim sõber
BFF (best friend forever) – sama mis bestikas, aga ajalise määratlusega
bf (boyfriend) – peika