Trikoloor-trikoovoor

1. Lugu

“Kõik oleks palju lihtsam, kui sa oleks indialane,” ütles poiss, kui ta kaisus uneleva tüdruku juukseid silus.

Umbes kolm kuud tagasi, planeetide seisu või õnnelike juhuste tagajärjel, palus tüdruk poisil end kontsertilt koju viia. Enne seda olid nad kolleegid, kes teineteisega eales rääkinud ei olnud. Tüdruk silmitses poissi kaugusest, õhkas töökaaslasele salamisi ja ootas-lootis, et ühel päeval tekib neil põhjus vestlemiseks.
Põhjus oli rock-kontsert, kust tüdruk kuidagi omal käel koju poleks saanud.
Havi käsul, minu soovil… Sõbra abil sai ta poisi nõusse, et too ta hiljem koju ära viskaks.
Kui õhtu niikaugele jõudis, et poiss tüdruku maja juurde jõudis, avastasid nad, et elektrit ei ole.
Džentelmen või lihtsalt sõbralik, igatahes saatis poiss tüdruku tuppa, et välgumihkli-valgel küünlaid leida ja kindlaks teha, et tüdruk jõudis turvaliselt…magamistuppa.

Kui poiss hommikul end minekule sättis ei teadnud kumbki, mis nüüd edasi saama peaks. Kindel oli see, et teised sellest teada saada ei tohiks ja ka see, et kumbki ei tahtnud, et asi sellega lõpeks.

Tuli järgmisi õhtuid, kus isegi elektri olemasolul poiss tüdruku juurde läks ja sinna jäi.

Aina tihemini ja tihemini veetsid nad öö ja hommikupooliku koos, et siis hetkeks teineteisest lahkuda ja üsna pea tööl näha. Kuid tööl käitusid nad samamoodi nagu varem – teineteisest peaaegu välja tegemata.
Põhjus paistis loogiline – kuna kumbki ei teadnud millega tegu on, kui kaugele see minna võiks või kas üldse läheb, ei tahtnud nad uudishimutsejatele vähimatki põhjust anda, et keelt peksta või spekuleerida.
Lisaks kiirele ja kirglikule algusele ajas asja keeruliseks veel üsna suur vanusevahe ja asjaolu, et tütarlaps ei ole Indiast pärit.
Armastus ei küsi tuba ega luba, tuleb koputamata ja lööb silmad siniseks, aga siin…sellest üksi ei piisa.

Nagu räägib laulusalm jutlustajapojast, kes ainsana “mind” mõistis ja “mind” kuskil küüni taga õpetas, siis lisas asjale indiapärast vürtsi seegi fakt, et poisi isa on pastor…ja tütarlaps välismaiselt religioonikülm.
.

2. Väike valge vale

Kuhu siis selline asi jõuab?
Kerime aega kolm kuud edasi tänasesse ja näeme, et ega eriti kaugele ei jõuagi. Kohtutakse endiselt tüdruku toaseinte kaitsvas varjus… Einestamas käiakse vaid sama tänava restoranides, kui on kindel, et seal kedagi tuttavat ei ole võimalik kohata, mujale nad koos ei lähe.
Ehk võib edasiminekuks pidada seda, et paaril korral on poiss tüdrukule poole teeni tööle küüti pakkunud, pannes ta ohutus kauguses maha, sõites ise tööle ja oodates, kuni tütarlaps rikšaga samuti pärale jõuab.
Vahest on väike progress ka see, et nad aeg-ajalt tööjuures koos süüa tellivad ja vähemalt ühel ajal köögis einestavad, vahel isegi niipalju et sama laua taga.

Anõsua, suvhar mukiltsissar egiõk no desalaidni.

Poiss on öelnud, et ta vanemad ei tohi teada. Tüdruk on mõistvalt noogutanud, aga mõtisklenud, “Vanemad vanemateks, aga sõbrad? Kas ta varjab mind ehk mingil muul põhjusel? On asi siis tõesti vaid minu juures ajaveetmises või tähendan ma talle midagi…”

Poiss on end mõnusalt tüdruku ellu sisse söönud, ööbib suuremal osal nädalapäevadest tema pool, jätab oma asju sinna, kui tüdrukul tööl kauem läheb, ootab ta teda “kodus”, kasutades oma võtit…oma hambaharja…oma plätusid ja rätikut. Vaatab kaabeltelevisiooni,  mille tüdruk tema palvel on sisse pannud…
Samas kui tüdruk ei tea temast midagi, teadmata sedagi kus ta täpselt elab või kuidas…

.

3. Neid värve koos ei kanta

“Kõik oleks palju lihtsam, kui sa oleks indialane,” ütles poiss.
“Kuidas?” mõtleb tüdruk.
“Mu vanemad on uhked selle üle, et keegi lastest ei ole välismaale läinud ja peres ei ole kedagi väljaspool Indiat,” teatab poiss.
Tüdruk on siiralt šokeeritud sellisest rassistlikust vahetegemisest.
“Nad ei tunnegi mind ja ometi ei anna nad mulle võimalust, kuna olen mujalt pärit? Miks nad nii rassistlikud on?”
“Oi ei, nad ei ole rassistlikud. Nad on lihtsalt uhked selle üle, et meil on puhas India perekond…”

Tüdruk jagab seda oma lähima sõbrannaga tööjuures.
Mõlemad on segaduses, et mis see rassism siis veel on, kui mitte vahetegemine ainult päritolu põhjal.
Aga sellega siiski  asi ei piirduks.
“Siis oleks probleem selles, et ma olen temast 8 aastat vanem. Siis selles, et ma ei ole usklik. Ja siis veel kes-teab-milles. Kas need erinevused kunagi lõpevad? Kas sellisel asjal on tulevikku?”
Tüdruk jääb mõttesse.

Kellele me lõppude lõpuks meeldima peame. Talle… Või ta perele? Või kogu selle rattakujutise taustaks oleva trikoloori-rahvale?
Paistab, et trikoovoorus ja magamistoa varjus pesuväel on kõik kõige paremas korras… Aga kui päevavalgus kõnniteid soojendab, jääb midagi puudu ja väike valge vale jäetakse saladuskatte varju järgmist päikeseloojangut ootama.

5 responses

  1. Hahahahahahahahahahahaahahahahahahahahahahaa! Minu pirukat pole keegi torkinud.
    Vihje vihje, jutt ei ole minust. :)
    Aga mismõttes jah. Nii on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s