Pane see prügikassi, palun

Kuu või paar tagasi pani üks kentsakas juhtumine mind pead kratsima, aga kuna ühtegi vahvat teooriat sel hetkel välja ei haudunud, mille juurde pidama jääda, kirjutasin selle India X-failidesse ja unustasin mõneks ajaks ära.

Nimelt olin valmistanud suure hulga kana…ja selle siis maitsestamisega ära rikkunud. Jah, isegi minul juhtub vahel, et läheks eksperimenteerimisega liiale. Igatahes virutasin pajatäie söömiskõlbmatuid kanatükke kilekotti ja tõstsin ukse taha, et need hiljem alla viia ja eelkõige, et need siin soojas toas haisema ei läheks.
Kui ma öösel töölt koju tulin, märkasin prügikotti endiselt ukse taga ja tõstsin selle üles, et see alla viia… Nimelt on meil siin prügipuu – pikk tüvi, millesse on naelad löödud ja mille otsa siis prügikott pannakse, et loomad ja linnud sodi laiali ei tassiks.
Tõstsin eeldatava sodi üles tühja plastikkoti kergusega. Kui seal üldse midagi sees oli, siis paar piiska raisku läinud kana kastet… Aga kuhu kõik need ebameeldiva maitsega kanatükid jalutasid? Kelle kõht neid kannatas…?
Ei tea, ei tea. Müstiline maa see India.

Eile tulin jälle koju ja tegin sama liigutuse. Prügikott, kus sees oli põhjakõrbenud riis, hapuks läinud biriyani, igivanad munad (karta on et katki läinud kotis) ja kanafilee jäägid, igasugused sooned ja värgid, mida ei kasutanud – kogu see roiskuv kupatus läks ühemõtteliselt ukse taha, et varahommikune prügitädi selle kuskile viiks. Puu otsa näiteks.
Igatahes jõudsin Bharadiga paar sõna juttu ajada, kui ukse tagant tuli selline vaikne krabin.
“Ilmselt vajus prügikott ümber,” arvasin ja rääkisime edasi.
Krabin jätkus mõne hetke pärast.
No nii kaua üks kott ka ümber vajuda ei saa, kortsutasin kulmu ja läksin tegin ukse lahti.
Pimedal trepil välgatas midagi oranži ja usjat, nagu fantoommadu.

Tõstsin koti uuesti püsti ja panin ukse kinni.
Krabistaja tuli paari-kolme minuti pärast tagasi. 

Seekord ust lahti ei tõmmanud, panime ainult välistule põlema ja surusime silma vastu uksesilma.
Hoogsalt küünte ja hammastega punast plastikut rebides püüdis paks oranž kass oma uudishimulikku pead millegi söödava poole suruda. Ma ei tea mis teda seal meelitas, aga kätte ta seda kuidagi ei saanud, rabistas ja rabistas.
Lõpuks andis ta alla ja lonkis  minema.
Mina panin meelitavalt haisva prügi teise, suurema koti sisse ja läksin ära magama.

Aga enne veel kui juhtumi lõpetatuks loeme, siin on teile ilus pilt paksust pätust, mille ühel ilusal päeval taksot oodates klõpsasin. Minu päris oma naabrikass.

 

5 responses

  1. Prügipuu…? Vau :D Ja kuidas need prügikotid siis lindude eest kaitstud on? Teadupärast ju linnud oskavad lennata. Prügiautod ikka koristavad need kotid sealt prügipuu otsast ära? < valutab südant India ja maailma prügimajanduse pärast :D

  2. Ma tulen kindlasti selle prügiteema juurde tagasi.
    Aga lindude eest eriti ei kaitse…tjah. Aga kui see su südamele head teeb, siis minu maja kõrval on suur lage plats kus plastikut sorteeritakse ja see siis kuskile risaiklingisse viiakse veoautodega. :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s