Kuidas ma 26 000 ruupiase reisi võitsime

…või kas ikka võitsime?
Ma olen juba nagu Slõhtuleht, et teatan midagi jube dramaatilist ja siis tegelt on suur jura ja haip ainult. Või siis ei ole. Teeme nii, et ma räägin loo ära ja siis igaüks ise otsustab.

Eile kui Bharad mulle MG Roadile (töö juurde) järgi tuli, et koju sõita, rääkis ta, et oli Reliance’is ostoksil käies mingi kupongi ära täitnud ja nüüd olla helistatud, et hurraa, võitsite mingi suure hunniku asju. Aga et täpsustamine pidi hiljem järgnema.
Noh, järgnes siis kui me ratta otsas olime. Helistas mingi kannadakeelne tüüp, rääkisid pikad jutud maha ja siis Bharad tegi mulle kokkuvõtte, et jah, saime mingeid köögitarvikuid, ühepäeva pääsme Country Club’i ja reisivautšeri väärtuses 26 000 ruupiat. Homme võime järgi minna.
Ainus konks asja juures oli see…et me peaks abielus olema. Bharad ütles, et ta ei ole abielus ja siis arvas tüüp, et võibolla siis peaks ta oma vanemad saatma või mõne abielus sõbra. Bharad arvas, et võibolla ikka ei peaks ka. Et tema ju võitis.
Tüüp siis arvas, et uurib natuke ja helistab tagasi.
Paari tunni pärast kui kodus olime, siis helistaski. Ütles, et kui võimalik siis peaksime abielupaari etendama ja homme 10:45 kuskile Koramangalasse kingitustele järgi minema.

Täna hommikul tegime siis ennast nii ontlikuks kui oskasime, “abikaasa” pani viisakad riided selga ja prillid pähe, mina ajasin omale terve traditsioonilise komplekti selga, sall ja kentsakad püksid koos kameezi ja kõige täiega. Peaaegu et oleks pea ka ära kamminud, aga panin lihtsalt krunni.
Ja siis läksimegi.
Läksime mingisse reisifirmasse CV kus terve hunnik paare ootas ja uskuge mind, kõik nad nägid välja nagu abielupaarid. Ja meie olime nagu mingi rahvusvaheline “Reisile sinuga” võitjatiim, kes nüüd oma kruiisile järgi tulid.
Igatahes, peale mõningast ootamist (ja teiste, paarimate paaride vahele laskmist) kutsus eriti huulepulgase olemisega adminineiu meid võltsi naeratusega oma laua taha ja uuris nime. Siis uuris kes meid siia kutsus. Bharad ütles väga viisakalt, et hui ma tean, lihtsalt helistati ja öeldi, et tavai, võitsid midagi.
Siis ei suutnud näitsik enam ennast talitseda ja küsis kuidagi kõveralt muiates, et kas me oleme abielus. Bharad ütles, et veel mitte. Ahah, aga kas teile ei öeldud, et peaks nagu abielus olema? uuris ta edasi. Bharad arvas, et see ei ole nagu päris aus, kui me VEEL abielus ei ole, et nagu sellepärast nüüd ei saa auhinda ja nii.
Hea küll, arvas hakkaja huulepulgamodell ja pani kirja, et me oleme kihlatud. “Oodake veel natuke ja teid kutsutakse presentatsioonile.”

Mis kurask, presentatsioon ja nii? Igatahes ootasime kannatlikult kuni väga kandiliste kingadega jõmmi olemisega agent meid nimepidi kutsus ja kuskile suurde ruumi, mis nagu mingi kultuurimaja hobiruum oli istutas ja meile asiaadist kahvatu näki ette söötis.
“Mina olen Elizabeth,” ütles ta laialt naeratades, “ja räägin teile natuke Country Vacationsist, kui teile sobib.”
Sobib ikka, miks ei sobi.

Müügitöö nõks number 1: familiaarsus
Elizabeth küsis meilt suure hunniku eriti palju isiklikke küsimusi ja muudkui naeratas ja ütles, et loodab et me ei pahanda tema küsimuste peale.
Mis seal ikka pahandada.

Müügitöö nõks number 2: näilisus
Asiaadi-Liisul oli hunnik valget paberit, kuhu ta selgitades pidevalt midagi kirjutas ja joonistas ja nooli vedas, justkui skeem, mis meile asja selgemaks peaks tegema. Aga ei.

Ma räägin vahepeal milles asi seisnes: Nende firma pakub osakuid (ma tean et paljudel hakkas juba kohale jõudma) reisideks. St ostad omale osaluse nende firmas ja saad iga aasta 2 nädalat reisida nii et majutus ja ekskursioonid jne kohapeal on tasuta, aga reisi plekid ise, milles nad loomulikult soodustusi annavad, alates piletitest ja kindlustusest kuni viisade ja pagasi ostmiseni välja.
Noh…ja siis seal oli see müstiline x, mille ümber asi keerles, ehk meie “investeering”, mille võib 2 aasta pärast tagasi küsida jne… Mida keegi neist kordagi ei maininud, ehk siis summadest jutt käia ei saanud. Ainult see kui palju me võidame ja saame ja vau.
Kogu süžee iseenesest on ilus – mul poleks midagi selle vastu kui keegi mu puhkused korraldaks ja soodukaid annaks ja värki…AGA MA JU EI KÄI PUHKUSTEL. Ma käin Eestis ja kui võimalus on siis on India siinsamas, mida ma eriti avastanud ei ole.

Müügitöö nõks number 3: Usalduslikkus, sest “me oleme erilised”
Asiaadi-Liisu hakkas pulmadele mängima. Et isegi selle võivad nad meile organiseerida. Et neil on tutvusi igal pool ja ruumid ja pulmareis ja värgid.

Müügitöö nõks number 4: Mullitamine
Vahepeal tuli ta manager sinna, kelle nimi on Madu (ilmselt on seal kuskil mingi h), aga eriti madu ei olnud, rohkem siuke vihmauss, kes meeletult kiiresti rääkis ja veel kiiremini konspekteeris. Koguaeg räägiti sama asja ainult teiste sõnadega, kuidas asi ikka toimib ainult meie kasuks…
…kuni lõpuks Bharad hakkas korrutama, et me tahaks nüüd maksumust teada.

Müügitöö nõks number 5: Info üleküllus
Kui räägid nii kiiresti kui see Madu siis on lihtne 100 000 sõna sekka peita kaks hägust numbrit. Kui neid ei taba, siis oma süü. Kõik muu on väga roosiline, aga see okas mis seal on… ai.
Lõpuks siis lasime Elizabethil korrata.
Jah, summa millest jutt oli, oli ainult India sisereiside puhul 85 000/- ja kogu maailma ulatuses 160 000/- vms. See kuuldud ütles Bharad pikemalt keerutama, et see on liiga palju.

Müügitöö nõks number 6: Suuremad kahurid
Liisu saadeti järgmise laua taha ja meile saadeti kandiliste kingadega agent, keda juba põgusalt kohtasime. Ja need kingad…tõsiselt. Nagu noored telliskivid. Täiesti geomeetrilised. Ulmeline kuidas ta nendega käia sai.
Igatahes paistis, et ta on asjapulgam kui pisike asiaat ja seletas meile sama asja mingi siukse “olen oma jope” tooniga.
Kui see ei müünud…

Müügitöö nõks number 7: “Ainult teile”
…siis vaatas ta vargsi mõlemale poole, naaldus siis ettepoole ja rääkis vaiksemal toonil, et okei, üks variant on veel. Odavam. Ma pakun ainult teile siukese paketi – maatükk kuskil Karupersepolises, India sisereisid, 7 päeva aastas, sooduspakkumine klubides üle India ja luksushotellides ööbimine. Kõik see ainult 65 000. Maksta saab krediitkaardiga. Kui selgus, et meil ei ole nende poolt soovitatud firmade kaarti, siis pakkus ta veel ulmemat asja, et meie võtame laenu, siis võtab tema laenu oma pangast ja annab meile, et me kohe saaks oma laenu tagasi maksta…ja sisi 0% intressiga ajame asja jonksu.

Müügitöö nõks number 8: Viivitamine
Bharad hakkas kannatamatuks muutuma. Me ei olnud midagi söönud ja nad ei paistnud eist aru saavat. Igatahes hakkas ta juba tõusma, et tavai, me ei saa seda endale lubada, vabandame et teie aega raiskasime, kui siis meile öeldi, et oi, aga teie kingitust pakitakse praegu, 10 minutit, vabandust väga.
Istusime ja ootasime ja muudkui jahuti sama teemat.
Saatsid veel mingi jõmmi, kes nägi eriti kahtlane välja ja meist nagu eriti ei huvitunud. Aga rääkima pidi ja üritas ikka kuidagi jalga ukse vahele saada.
Lõpuks olime 30min oodanud ja väga tigedad ja siis ütles jõmm, et tavai tulge kaasa.
Allkorrusel andis ta kaks kaarti, üks ikkagi reisivautšer ja teine see päevane klubikaart ja siis mingi kentsakasse retrosse pakkepaberisse mässitud suur karp, millest koduseinte vahel koorus välja magustoidukausside komplekt.

Oujee.
Klubikaardi peab selle kuu sees ära kasutama, see sisaldab sissepääsu Country Clubi, kus saab aega veeta…piljard ja tennis ja ujula vms…
Reisivautšer on kolme sihtkoha jaoks, oma valik: Kerala, Sri Lanka või Malaisia – ise peame sinna saama aga öömaja on nende kulul. Kuni kaheksale inimesele. Septembrini kehtiv.