Välk, pauk ja kaks märga kassi

Kentsakaid juhtumisi jagub igasse nädalasse.

Maikuu viimane päev:

Peale peaaegu kogu päeva mahamagamist, lõunat meie stamp-restoranis “Adiga’s”, juustu dosa, arbuusimahl ja kaks siirupist gulab jamooni hiljem panime plaani paika, et Bharad saab sõpradega NGVs kokku ja mina ajasin Dahlia kodust kella viieks välja, et Forum Mallis aega surnuks lüüa ja praktiliselt ilma rahata shopata.
Tuiasime Landmarkis ja paaris riidepoes ja ütlesin siis, et läheme Metro kingapoodi, äkki neil on mingeid uusi plätusid.
See on kuidagi kentsakalt traditsiooniks saanud, et Bangalores olemise vältel olen praktiliselt kõik oma jalatsid – kärtsrohelised lipsudega rohutirtsud välja arvata, aga ma ei kanna neid ka eriti tihti – sealt ostnud. Ja võibolla fakt, et olen siinolles kolmed jalatsid läbi kulutanud…ja äkki see näitab midagi Metro kvaliteedi kohta…kuigi Bangalore on jalavarjudele raske katsumus…oma tolmu ja jubedate teede ja vihma ja kuumaga… Ja kui ma tõesti non-stop sama jalatsit kannan, siis on loogiline et see kulub.
Gah, igatahes, miski kuud kaks-kolm tagasi käisin seal nukralt nuuskimas, et kõige lemmikumaks saanud pruunid lihtsad aga supermugavad plätud hakkavad otsa saama ja kui ainult saaks, ostaks täpselt samasugused.
Vuntsidega onu vangutas pead ja ütles, et kahjuks on otsas minu suurus. Et äkki ma ikka vaatan midagi muud.
Mis mul üle jäi, muidugi vaatasin midagi uut – mustad roomlaste rihmikud viisin tol päeval koju, aga kulunud plätusid panin ikka ja jälle jalga.

Igatahes, astusime poodi, jõudsin vaevu esimest riiulit piielda, kui sama mees mind paar hetke vaatas ja siis midagi riiulilt haaras ning minu juurde hüppas.
“Ma’am, mul on nüüd need olemas! Te olite suurus 39, eks? Ja tahtsite ainult pruuni?”
Oskasin üllatusest ainult noogutada. Vunts andis teisele tüübile käskluse minu suurus tuua ja peaaegu lõi talle plätuga pähe kui too mulle lillasid soovitas.
“Ma’am tahab AINULT pruune!”
Viimase peal – loomulikult ostsin need jumalikud plätud kohe ära… ja mõtleks, Eestis ei olnud mul meeldejääv nägu. Siin teatakse suures kaubanduskeskuses peale mitut kuud mu jalanumbrit ja värvieelistustki!

***

Igatahes, enne kella 8t astusime välja, Dahlia riksat võtma ja mina Bharadit ootama, kui Dahlia ütles väga teadjalt, et kohe hakkab sadama.
Bharad nokkis mu tsiklile, kui õrnalt tibutas.
Kilomeeter hiljem kiljusin tsiklil, kilekott peas, et Bharad peataks ja me kuskil varju otsiks.
Seisime oma 15 minutit mingi räästa varjus ja võtsime siis uuesti kojumineku käsile.
Kusagi BTM kandis möödusime Coffee Dayst ja Bharad küsis kas väike kuum kohv ja vihmavari oleks hea mõte.
Oleks küll.
Tilkusime kohvikusse, tellisime kakao ja kaks samosat…ja peitsime ennast velvetist patjade kuhja alla, et natuke soem oleks.
Ootasime, et vihm üle jääks, aga lõpuks oli tahtmine koju minna nii suur, et ajasime ennast jälle paduvihma kätte ja kimasime külmast värisedes ja üleujutatud teid mööda sulistades ühe jutiga koju.
Aga stseen oli ikka nagu korralikust õudusfilmist – välgud sähvivad iga minut ja müristab koledal kombel, kogu maa on vihmakardina taga kuidagi moondunud…
…ja kui kodus siis paksu teki alla pugesime et üles soojeneda, siis käisid kaks pauku, nagu oleks keegi vastu ust viskunud…ja siis Bharad ütles, et ilmselt lõi välk kuskile lähedalasuvasse palmipuusse või majja…
Sellised põnevad ajad meil siin siis, sel ajal kui teie rannas praete ennast.