Kolgata teekond

Hilinemisega aga siiski.
…ma eeldan et enamik ei viitsi l6puni lugeda –
asi on pikem kui India eeposed ja kordi traagilisem.
Ja see on alles algus

Kolkatta Kolgata teekond

(NWA lend Amsterdamist Mumbaisse, kohalik aeg 9.55)
Tahaks öelda, et olen õnnelikult kohal, aga ei ole veel isegi poolel teel. Istun lennukis, kohal 42D ja ootan, et saaksin istuda kohale 42G eeldusel, et see tühjaks jääb. See on kogu pika pika lennuki kõige viimane istmerida, nii et kui saba tagant ära kukub jõuan mina esimesena maapinnale…
Minu kõrval istub muldvana india onu, kes lõhnab nagu kassipiss ja näeb välja nagu paneks ta kohe silmad igaveseks ajaks ja igavesti kinni.
Aga kõigest algusest.

SOOME
Eile õhtul istusin poole üheksa paiku õhtul Tallinki Superstari peale, parkisin ennast esimesse sööklalaadsesse ruumi ja korkisin wifi lahti. Ühendus tuli ja läks nagu vene võim aga vähemalt jõudsin googeldades veenduda, et Vantaa lennujaam on 24h lahti ja seal ööbimisega ei tohiks probleeme tekkida.
Kaks tundi hiljem randus laev Helsinki Länsiterminaalis, mis – kui keegi ei tea – on keskusest räigelt kaugel.
Kokkuhoid on ostujõud, ütleb mingi selvepoe lööklause ja raskete kottidega ringikondamine kvalifitseerub spordiks, ütleb kekatunni vanasõna. Ühesõnaga, kuna trammi sealtkandist ei lähe, kaart oli mul kotis ja rongijaam (kust lennujaamabuss väljuma pidi) ei tundunud liiga kaugel, siis otsustasin jalgsi õnne proovida.
Alahindasin rängalt seitsmekilose seljakoti ja üheksakilose spordikoti mõju gravitatsiooni kaasabil oma kehale ja lohisesin mööda keskööle lähenevat Helsinkit nagu poolsurnud koormaloom suunas, mida pidasin üsna õigeks.
Eelmisel korral lennujaamast napsatud brošüürid ütlesid, et viimane buss läheb täpselt südaöösel ning kell liikus selle poole ähvardava kiirusega.
Kakskümmend minutit enne kahtteist jõudsin Stockmanni juurde – kui see kellelegi midagi ütleb – ja küsisin ühelt mööduvalt onult teed.
Otse tagasi ja paremale.
Saja meetri pärast ütles üks neiu täpselt sama, täpsustada KUI palju ma otse pean minema ja KUST paremale pöörama ei vaevunud keegi, niisiis küsisin igalt vastutulijalt sama asja.
Kümme minutit enne keskööd pöörasin lõpuks paremale ja minu ees kõrgus hiiglaslik raudteejaamahoone, mille külgedel igas ilmakaares laiutasid parklad ja bussipeatused. Eksole, milline neist see õige on.
Proovisin ühega õnne ja küsisin veel ühelt vastutulevalt neiult juhiseid. Loogiline, et õige koht oli täpselt teisel pool maja.

Kuus minutit.

Raskete kottide ja väsinud jalgade kiuste loivasin kiiruga esimese sinise bussi juurde ja küsisin sõbraliku olemisega blondilt bussijuhilt kas ta läheb lennujaama suunas.
Läheb küll.
€5.90 ja sättisin ennast istuma. Peale minu jõudsid bussi peale veel latiinost hipinoormees ja kaks lõbusat plikat, kes bussijuhile kurtsid, et lähevad lennujaama ööbima.
Jõudsime lennujaama, mis pool üks öösel oli haudvaikne. T2 terminalis olid mõned inimesed end pinkidele laotanud nagu märja pesu ja üks kohvik oli lahti. Tegin kerge öise eine pudeli vee ja jogurti näol ja leidsin siis samuti omale tühja pingirea, et pisut puhata. Magamiseks järgnevat kohe kindlasti pidada ei saa – küll häirisid mind möödatippivad inimesed, siis oli külm, siis suri jalg või külg ära ja siis oli muusika klappides liiga vali.
Niheledes ja vaevaliselt külge keerates möödus paar tundi ja ajasin end sassis pea ja morni näoga lõpuks üles, suureks rõõmuks avastades, et check-ini lett oli lahti. Vantaa lennujaamas tuleb tegelikult check-in ise väikeses automaadis ära teha ja vormis tädidega varustatud lett võtab ainult pagasi ja kontrollib viisa ja pileti olemasolu. Andsin oma punase spordikoti ära, üle küsides, kas see jõuab ilusasti otse Mumbaisse või pean selle Amsterdamis uuesti pagasisse andma. Pidavat otse minema, tore küll – usume siis neid.

TAEVAS
Mõne aja pärast liikusin väravasse ja sealt juba lennukisse. Jäin vist kohe peale õhkutõusu magama, sest silmi avades ootas mind juba kartongkarbis einepakk – samasugune nagu minnes – orgaanilised maheampsud: jogurt, või, juust, teraviljakukkel kõrvitsaseemnetega, müslipulk ja vesi. Sõin karbi tühjaks ja vajusin uuesti poolunne.
Virgudes mõtlesin, et oleme kummaliselt kaua õhus olnud. Selgus, et lennuk ei saa maanduda, kuna Hollandi kohal on nii tihe udu. Tiirutasime tunnikese üle aja ja maandusime lõpuks kliistrisarnases kleepuvas halluses, kus vaid hägusad maandumisraja tuled nõrgalt hõõgusid ja isegi lennujaama hoonet paarikümne meetri kaugusel näha ei olnud.

HOLLAND
Tatsusin india elevandi rahuga mööda miilipikkuseid koridore vajaliku värava poole ja uurisin möödaminnes puhtast uudishimust kui palju telefonikaart maksab. €10 – noh, nii väga ma ka kodustega rääkida ei tahtnud.
Värav E5 paistis juba eemalt silma, inimeste saba eralduslintidega tähistatud kuubiku ukseavast välja ripnemas nagu järjehoidja. Astusin vapralt sappa ja väänutasin pead, et näha, mis aeglaselt liikuvat inimsumma tagasi hoiab. Pisut jälgides sai selgeks, et enne turvakontrolli tuleb läbida teatav intervjuuvoor – kus turvatöötaja iga reisijaga eraldi minutit viis vestleb.

Kord jõudis minuni.
Viisakas turvamees palus mul endale järgneda ja pisikese laua taga seistes selgitas ta mulle rahulikult, et küsib mult mõned rutiinsed küsimused, et võimalikke ebameeldivusi ära hoida.
Kas pakkisin oma koti ise?
Kas see on kogu reisi vältel minuga olnud?
Kas keegi on mulle midagi kinkinud või andnud?
Mida ma Indias teen?
Jne.
Vestlus polnud sugugi nii pinev ja närvesööv kui selle iseloomust võiks eeldada, pigem oli see nauditav, kuna turvatöötaja oli äärmiselt kena ja tegi isegi nalja, tundudes siiralt huvitatud inimeste heaolust, mitte lihtsalt reisijate kottimises.
See tehtud jalutasin turvaväravatest läbi ja jäin lennukisse pääsemist ootama.

TAEVAS
Läbi pika lennuki kõndides ja pilguga oma 42D-d otsides venis nägu muigele, kui tõdesin et istun kõige taga otsas. Muie kadus ära kui putukasilmne iidvana onu minu kõrval istet võttis.
Nii vanadel inimestel on kulumise märgid ja tolmuks muutumise hingus, sellel onul oli nina krimpsutama panev lõhn. Mõtlesin et asi on ainult minus ja et ma ei tohiks niimoodi mõelda, kuni teispool vahekäiku istuv india mees stjuuardessilt õhuvärskendajat palus, väites, et õhus eviv „fowl smell“ ei lase tal hingata.
Nihkusin enne õhkutõusu vabale kohale jättes onu ja enda vahele ühe vaba istme. Hiljem väändusin poolenisti sellele, kui magada püüdsin ilma pead vanamehe sülle panemata.
Enne otsustasin aga onboard meelelahutusvõimalustega tutvuda ja klõbistasin puldiga pakutavate filmide nimekirja.
Vaatasin animatsiooni Wall-E.
Seejärel serveeriti toitu, mis oli üle ootuste hea – võimalik, et isegi parim lennukitoit mida saanud olen. Kana oli tegelikult kana moodi, riis ei olnud mingi kummaline valge teraline klimp ja oakaunades olid oad, mitte plastikust pärlid. Lisaks kreeka salat ja koogitükk.
Vaatasin pisut filmi „Wanted“ ja püüdsin siis magada. Eriti ei õnnestunud, kõik kohad jäid kangeks ja ruumi ei olnud.
Vahepeal jagati immigratsioonipaberid, mida siis usinalt meelelahutuse eesmärgil täitma asusin. Ühtäkki avastasin, et muldvana onu on oma suured eelmise sajandivahetuse-aegsed silmad abipaluvalt minu poole pööranud ja hoiab passi ja immigratsioonilipikut värisevas käes. Temaga rääkimine osutus kasutuks, kuna ta mõttetegevus oli ilmselt samamoodi ajahambast puretud nagu ülejäänud osad. Täitsin passi järgi lüngad sedelil nii hästi kui oskasin ja naeratasin neid tagasi ulatades talle.
Peale kõike seda oli kell nii kaugele tiksunud, et maandumiseni oli pelgalt kaks tundi. Vaatasin viimast Batmani filmi ja sõin kerge eine wrappide ja jäätise näol ning valmistusin siis õujee – India pinnal maandumiseks.

Ahjaa, kõigi katsumuste nimel ja lihtsalt kuna võimalus avanes pätsasin lennukist ühe kilesse pakitud tumesinise pleedi – mul on seda rohkem vaja kui järgmisel turistil ja neil on neid nagunii mustmiljon. Ma usun, et olen selle ära teeninud. Kleptomaaniks ennast kutsuda ei luba!

INDIA (BOMBAY)
Lõpuks maandusime Mumbais. Teavitasin ema ja Bharadit, et olen elusalt India õhuruumis ja püüan nüüd esimesel võimalused Bangaloresse saada. Transpordijumalatel oli aga minu nimega kastis veel musta huumorit omajagu järel ja nii lihtsalt see viimane etapp minna ei saanud.
Kappasin läbi immigratsiooniväravate, võtsin lindilt oma pagasi ja otsisin pilguga siselendude osa. Silt leitud läksin nii enesekindla näoga kui peale ööpäevast reisimist võimalik on selle suunas ja mõtlesin kuidas seda neile serveerida, et ma tahan siselennule minna, mille jaoks mul veel piletit ei ole.
Juba seisiski turvamees mul põiki ees ja küsis pileit.
Mul ei ole seda VEEL, kust ma selle saada võiks?
Turvamees vaatas mind viivu ja osutas siis teises suunas. Ütles teisele tüübile, et ta tuleb kohe tagasi ja kõndis pikkade sammudega minu ees – mina oma 16kg pagasiga tema järel. Jõudsime Kingfisheri kassa juurde ja ta näitas, et siit saab pileti.
Ahah, ütlesin mina. Aga mul on pangaautomaati vaja.
Selle peale jäi ta pikemaks ajaks mõttesse. Lõpuks aga virgus ja ütles, et ma talle järgneks.
Konks lennujaamas liikumisega on selles, et enamik uksi toimib ühesuunalisena ehk sisse saab aga välja ei saa või (üldjuhul) vastupidi – tuleb näidata piletit, immigratsioonilipikut või muud sellist, mille nad üldjuhul peale esimest läbimist ära võtavad nii et edasi tagasi seal omatahtsi sõeluda ei saa. Nüüd oli mul aga õnneks (kummaliselt) abivalmis turvamees kaasas, kes igaühele seletas mis asjus me sealt läbi peame minema. Ja kõik astusid varmalt mul tee pealt eest. Päris hästi paistis sujuvat.
Kõndisime PIKALT kuskile lennujaama tagumisse otsa, mis oli poolenisti tellingutes ja ehituskile all. Seal kuskilt ustest läbi lipsates, poolpimedas koridoris liikudes ja mitte ühtegi hingelist nähes hakkasin juba kõhklema, et mis kuradi pangaautomaat see sellises kohas on. Aga siiski – järgmise nurga taga terendas Canara Bank sinikollane boks ja kaevasin rõõmsalt rahakoti välja.
Sel ajal kui seal oma tehinguid teostasin hõikas keegi mind, mitte küll nimepidi, aga et ma seltskonna (ja ilmselt selle majaosa) ainuke „ma’am“ olin, siis pöörasin pead. Mingi juhataja olemisega meesterahvas seisis turvamehe kõrval ja naeratas. Küsis kas kõik toimib.
Ütlesin naeratades vastu, et toimib küll, väga hästi.
Tema hakkas seletama, et see pank pannakse kohe-kohe kinni, remondi tõttu ja ei olnud kindel, kas selles veel raha on. Kust ma pärit olen, uuris ta veel.
Eestist, aga praegu elan Bangalores, vastasin nupuklõbistamise vahepeal.
Vaat kui tore, arvas juhataja välimusega mees. Tema on ka Bangalorest, mis osas ma elan.
Koramangala, ütlesin mina.
Näed sa siis, rõõmustas juhataja moodi tüüp, tema on Jayanagarilt, mitte väga kaugelt. Mis mu plaan nüüd on, uuris ta edasi.
Viskasin koti uuesti üle õla ja hoidsin kõvasti paksuks söödetud rahakotist kinni. Ütlesin, et mul on vaja siselennupilet osta ja Bangaloresse lennata.
Kõrv tabas tüüpi midagi rääkimas, et ma peaksin pigem kuskile hotelli minema ja puhkama ja siis hommikul esimese asjana pileti võtma.
Naeratasin ja keeldusin pakkumisest.
Järgmisel hetkel seisime valge takso kõrval, mille uks kutsuvalt lahti tehti ja mind sisse suunati. Puiklesin vastu, mis see siis nüüd on?
Juhataja olemisega mees oli jalutamise ajal lausa sulavõiks muutunud, naeratas ja muheles nagu kass Basilio – palun, ma’am, see takso viib sind hotelli, riläks ja hommikul tulete tagasi.
Ütlesin juba pisut tõsisemalt, et päriselt ka nagu, ma ei taha hotelli. Ma tahan lennupiletit.
Aga mind ei lasta ju ilma piletita sisse ja seal ööbida ka ei lubata, imestas mees. Mis ma kogu öö teen?
Ütlesin, et kell kolm läheb lend Bangaloresse.
No, no, raputas juhataja moodi mees pead, kindlasti mitte.
Ütlesin, oi aga yes yes, ma ju tean – ise vaatasin netist. Hakkasin juba võidurõõmu tundma, et nii hästi informeeritud olen, et nende väikesed trikid ei toimi.
Tüüp küsis mis lennufirmat ma silmas pean.
Ütlesin, et Spice Jet.
Juhataja kaevas mobiili välja, helistas, uuris natuke ja ulatas toru mulle.
Hello, Spice Jet customer service, kuidas ma saan teid palun aidata?
Küsisin millal läheb järgmine lend Bangaloresse.
3:10, aga see on välja müüdud. Siis kell 5, aga see on ka välja müüdud. Esimene kuhu pileteid saaks on kell 7.
Kurat, mõtlesin ma, ütlesin aitäh ja ulatasin telefoni tagasi juhataja moodi mehele.
No näed sa siis, rõõmustas tüüp võltsilt, palun, ma’am, mine taksosse.
Küsisin, et mis see head teeb, kas ta viib mu siselendude osasse? (Täpsustuse mõttes mainin ära, et Bombays on siselendude osa rahvusvaheliste lendude majast eraldiseisev hoone, mis asub pisut kaugemal, piisavalt palju kaugemal, et jalutada sinna ei saa.)
See viivat mind kohta, kust saan pileti osta. Ja seejärel sinna kuhu minna tahan. Ja ei maksa midagi.
Imelik, mõtlesin, miks see siis midagi ei maksa? Kõik maksab, kui just mingit trikki ei ole.
Kass Basilio moodi juhataja naeratas ja ütles, et me oleme ju mõlemad Bangalorest, peame üksteist aitama.
Pakkumine, et takso on tasuta ja viib mind piletiteni oli minu väsinud kehale ja meelele liiga ahvatlev ja turvamees ning juhataja liiga pealetükkivad, et rohkem vaielda. Istusin ohates taksosse.
Turvamees ei pannud ust minu järel kinni, vaid niheles kavala näoga. Natuke veel ja ta oleks köhatanud ja nimetissõrme ja pöialt kokku hõõrunud nagu ameerika filmides toapoisid teevad, kui jootraha unustad anda.
Ütlesin murelikult, et pangaautomaat ei andnud peenraha.
Tüüp irvitas, mis peenraha – sada ruupiat.
Lõin teda peaaegu jalaga. Mida põrgut, no way, ütlesin.
Naeratus kadus ta näolt silmapilkselt. Krabistasin natuke rahakotis ja kaevasin kaks kümneruupialist välja. Palun väga, ütlesin ja panin plaksti rahakoti kinni. Turvamees püüdis midagi protesteerida, aga ma ei pööranud enam tähelepanu. Jah, ma võin olla valge, üksik ja väsinud, aga praeguseks ei lase ma ennast enam kotti tõmmata. Sõitku seenele.
Takso hakkas liikuma.
Taksojuht küsis oma kanges inglise keeles kust ma pärit olen. Ütlesin Eestist ja küsisin vastu kuhu ta mu viib.
Ta ei vastanud.
Loendasin pilguga rahulolevalt teeviitasid kirjaga Domestic Flights ja ootasin tagaistmel vedeledes, millal lõpuks Bangaloresse jõuan – pisut tegi tuska asjaolu, et pean ilmselt veel mitu tundi ootama, kui öised lennud tõesti välja on müüdud, aga sellegipoolest – õige pea olen kodus.
Natukese aja pärast rõõmustavad viidad lõppesid.
Kysisin n2rviliselt kuhu me l2heme.
Hotelli, s2ras taksojuht.
Peenikeseks kulunud n2rv katkes haleda plaksuga, kui tagaistmel Bollywoodi staari dramaatilisusega l6ugama hakkasin, et ma EI TAHA hotelli vaid lennujaama, kurat v6taks.
Peatusime Residency Hoteli sisehoovis ja khakiv2rvi mundris turvamees avas ukse, et mind taksost v2lja aidata.
Keeldusin v2lja astumast ja r2uskasin edasi kuni hotelli juhataja v2lja tuli et mind avala rahaahne naeratusega vastu v6tta. R2uskasin natuke tema pihta ka, pyydes hysteeriliselt aga tigedalt seletada, et ma ei tahtnud siia tulla ja viige mind raisk nyyd 100km/h tagasi.

Siis juhtus midagi t2iesti yllatavat ja yldsegi mitte toredat.
Juhataja hakkas minu peale karjuma!
Kogu minu india karj22ri jooksul ei ole keegi mu peale veel karjunud ja see kuradi gandu (hindi k. “persevest”) l2rmas, et ma olen rumal valge tydruk ja see ei ole mingi suvaline takso vaid hotelli oma ja see ei s6ida niisama ja kytus ei ole ka tasuta ja mida ma 6ige tahan. Kui ma hotelli ei taha minna siis k2igu ma taksost v2lja ja v6tku riksha.
Kysisin kui palju tagasis6it maksab.
500 ruupiat, vastas taksojuht leigelt.
Ahah, fuck you, ytlesin kurjalt nagu padaemand ikka veel taksos istudes.
Tule v2lja, karjus juhataja.
Tule v2lja ja mine minema ja v6ta riksha.
Ma olen naine ja kell on yks 88sel ja ma olen yksi – see ei ole turvaline, kuulsin oma tahvlit kraapiva kyyne moodi k6lavat h22lt karjumas.
Teda ei huvita.
Tulin taksost ropendades v2lja.
V2ike toapoiss jooksis sise6uest v2lja teele ja hakkas harvasid rikshasid viipama, kes k6ik yksk6ikselt m88da pl2risesid.
L6puks yks peatus. Pakkisin ennast selle peale ja porisesin tagaistmel kuni siselendude terminalini eestikeelseid needusi.
30 ruupiat ja astusin lennujaama valgustite alla. K6ndisin uksest sisse ja paremal ning vasakul olid firmav2rvides lennukompaniide piletikassad. Esimene sinikollane lett juhtus Jet Airways olema. Astusin nyukralt ligi ja kysisin mis ajal esimene lend Bangaloresse l2heb.
Kell kolm.
Ja sinna on pileteid, kysisin yllatunult.
Jah, ytles r66msa n2oga piletipoiss.
Palun mulle siis…sinna…yks…kohe…nyyd, ei suutnud ma suurest r66must loogiliselt r22kidagi.
Pilet n2pus istusin ootesaali aknalauale ja hakkasin naeratama.
Teatasin naeratades Bharadile, et ta magama ei l2heks vaid s6itma hakkaks, sest olen varsti kohal.
Suurest 6nnest ja magamatusest avastasin enne turvakontrolli et olen passi 2ra kaotanud…

Ha. Valeh2ire. Olin selle lihtsalt valesse kohta pannud ja v2ike paanika k2ib asjaga kaasas.
Ootasin endiselt naeratades lennukit ja peale istudes naeratasin ikka veel.
Pardal hakkasin naeratades ajakirja lappama ja seiklusi yles t2hendama, et aeg kiiremini l2heks. Yhe ilusa Jet Airwaysi kahvli torkasin ka taskusse. Kleptomaan ma ikkagi ei ole. Suveniirid on need. Onju.

Ja siis me maandusime.
Ja k6ndisin l2bi varahommikuse lennujaama, v6tsin kiiruga oma pagasi lindilt ja k6ndisin 6ue.

Bharad seisis Coffee Day ees.
Pillasin koti k2est maha ja hyppasin talle kaela.
Kallistasime. Kallistasime. Siis ta ytles vaikselt, et taksojuhid passivad, kas me palun v6iksime juba l6petada.

Ja siis me s6itsime koju.

(Ja see oli hetk kus ma arvasin, et nyyd saab k6ik ainult paremaks minna…ja see oli hetk, kus ma ikka ERITI m88da panin oma arvamisega.)

One response

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s