In(dia)spiratsioon

August 28, varahommik (umbes pool kolm)

Kui kummaline on kõiges ümbritsevas inspiratsiooni leida, välja arvatud selles, mis tegelikult oluline on. Kõik siin kisendab, et see kirjasõnasse kallatud saaks: pärastlõunane kerge plahvatus ületee asuvas majas – mina nägin vaid sädemeid ja kuulsin pauku; helesinine buss mis omale peenikese samavärvi varrukaga käe kasvatas ja seda õrnalt aga kindlalt nagu sõidutee kohal pareeriv kotkas viibutas ja palju muud. Võib-olla see telefonidraama – poleks pidanud mõnele inimesele iial oma numbrit andma – ja need kes olulised on ei saa mind kätte.

Ja kui ma siin ka midagi püüaks, peamiselt hapusid viinamarju, siis ei oskaks ma õlgu kehitada ja väätide vahelt minema jalutada, vaid istun nukralt suured kõrvaklapid peas ja kuulan esimest korda siinoleku ajal kodus muusikat.

Ma tean, et tal on kodus samasugused klapid, ta ütles seda, kui mul käest kinni võttis ja me koos üle tee tippisime. Teist õhtut järjest.

 

Algusest.

Manas oli öösel siin, magas madratsi peal ja magas sisse. Otse loomulikult. Plaan oli varahommikul tööle minna, aga kui me kõikide äratuskellade kiuste millalgi kella ühe paiku ärkasime, siis ta otsustas kõik lihtsalt üle lasta ja koju edasi magama minna.

Danny saatis sõnumi, et ta ei läinud ka täna tööle ja pakkus välja, et läheme Lal Baghi aed-parki jalutama – muudel päevadel seda teha ei saa, sest see suletakse kuuest, samal ajal kui tema töölt ära saab.

Ta võttis mu kell neli peale ja sõitsime aeda.

 

See oli nii ilus.

 

Umbes viiel aakril laiutab praktiliselt kinnikasvanud lootosetiik, väike järv, hiiglama palju erinevaid puid ja lilli, pinke ja peenraid, loomakujulisi prügikaste ja ilus kõlakoda. Jalutasime ümber järve, tegime turistipilte (hehee) ja rääkisime taaskord millest iganes. Lal Baghis on sada korda rohkem vöötoravaid kui Cubbon Parkis ja seal on ahvid!

Kui jalutamisest väsisime otsustasin, et tahan pastat süüa ja läksime kohta nimega The Friends, mis pakub lisaks india toidule ka suurt valikut itaalia toitu. Jätsin pasta kus seda ja teist ja tellisin seente ja minimaisitõlvikutega kana KARTULIPUDRUGA! Otse loomulikult ei olnud see absoluutselt kartulipudru moodi, aga oli sellegipoolest hea ja tuli suure hunniku salatiga. Ja nalja mõttes tellisin jooki nimega Pussy Foot, mis koosneb coca colast, apelsini- ja ananassimahlast.

 

Sealt ära tulles nägime kaameleid!! Tänaval! Ma jumaldan seda linna, kui ühe päeva jooksul näen kõiki loomi, mida muidu loomaaias ja maal vanaema juures näha saaks – kaameleid, ahve, vöötoravaid, lehmi, hobuseid, kitsesid, koeri ja vist ka ühte kassi.

Peale seda läksime Frankie juurde, istusime pisut aega ta katusel kuni sadama hakkas (täpselt kell 8 nagu ennustasin) ja siis hakkas ta keelitama, et täna kella 10sele seansile kinno läheksime. Taaskord „Dark Knighti“ vaatama.

Danny ei olnud nõus, kuna öö veniks liiga pikaks ja homme on tööpäev.

Peale pooltteist tundi veenmist broneeris Frankie netis piletid ja läksime.

Enne filmi jäätisekokteili juues pakkus Benny mulle oma firmas tööd.

Vaatasime filmi. Siis tõi Danny mu koju. Ta oli mulle mõned DVDd kõrvetanud filmide ja seriaalidega. Ja nüüd on ju mul suured kõrvaklapid.

 

Ja õues müristab ja lööb välku. Kõik on ventilaatorimüras lendlev-laperdav kurblik-ilus.