Parim pühapäev

Enamiku (täiskasvanud) inimeste jaoks on pühapäevahommikune õndsus see, kui keegi kohvi voodisse toob. Mina avastasin, et minu õndsus (ükskõik mis päeva hommikul, sest siin on iga päev pühapäev) on see, kui keegi serveerib peale ärkamist chai’d ehk magusat piimaga teed. Ma tean, et seda peaks vähehaaval rüüpama, aga ma võiks seda lihtsalt klaasitäite kaupa juua.

Ühesõnaga, ärkasime, jõime teed, rääkisime paar sõna Tauraezi vanematega juttu ja lõime niisama aega surnuks.

 

Pärastlõunal saime Hitashpi ja Mehershadiga Baristas kokku ja püüdsime Hitashpi jaoks eilset õhtut tükkidest kokku panna, kuna tänu müstilise koostisega narkojoogile ei teadnud ta möödunud õhtust suurt midagi.

 

Peale kohvi ja naeru läksime Juhu randa.

Pildistasin seal hobusega meest, kui järgmisel momendil nägin juba ratsu selga ronivat Tauraezi. Nähtavasti ongi hobused seal lõbusõiduks ja mõnekümne ruupia eest saab unelmalaadse kogemuse madalas veel päikeseloojangusse kapates.

Mina jätsin selle kogemuse vahele või pigem asendasin selle pildistamisega, kui teised – kõik kolm poissi – nagu printsid laigulistel hobustel piki rannariba ratsutasid.

Muidugi ei saa kõik niisama ilus ja muretu olla, et kappad juuksed tuules mõnda aega, maksad siis ära ja muheled varbad liivas edasi. Millegipärast oli hobusepoisiga mingis osas möödarääkimisi olnud, mis nüüd päädis valju ja vihase hindikeelse vaidlusega.

 

Kui pinged lahtusid, hobusepoiss kaugusesse jõudnud oli ja päike poolsaaretipu taha veerema hakkas seisime taaskord oma peamise küsimuse ees: Now what?

Hitashp osutas kaugusesse ja ütles, et seal on ilus vaade – võiksime sinna minna. Kuna kolm on reeglina maksimaalne seltskond, mille puhul transport Indias probleemiks ei ole (kolm mahub rikšasse ja äärmisel juhul ka rattale) ja meid oli neli, siis lükkasime rikšaidee eemale ja otsustasime optimistlikult kõndida.

Piki rannajoont lonkides otsisime kivirahnude vahel kohta, kust üles saab ja leidsime lõpuks mingi vetikatest libeda trepi, mis algas alles minu kõrva kõrguselt – ilmselt on tõusu ajal sellest kasu või on see lihtsalt aja jooksul murenenud. Igatahes oli raskusi sinna peale saamisega, seal peal püsimisega ja kui paar astet kõrgemale olime jõudnud siis ka probleem sealt kuskile edasi saamisega, kuna lahke näoga onud, kes ülemistel astmetel suitsu pahvisid ütlesid, et siit kuskile ei saa, kuna ala on relvastatud ja koerastatud valve all. Otsustasime riskida ja hiilisime üle „valvega“ õue. Järgmisel hetkel avastasime end äärmiselt kahtlasel tänaval, kuid rühkisime vapralt plaanipidi edasi.

Put your hood on, käskis Tauraez ja tõmbasin kuulekalt kapuutsi pähe. Kui hämarduma hakkas pettis see ehk paar-kolm kaugemal seisvat inimest ära, aga ometi soovisin, et oleks mingi lohvakama pusa selga pannud, kuna pilgud, mis minu poole seal kalurikülas saadeti ei olnud üldse meeldivad.

Lõpuks jõudsime kaldale, mis oli pea pahkluuni prahi all ja sellest takistusest tuli üle minna, et laeva peale saada, mis meid teisele poole viiks. Tauraez virises ja tippis nagu tige isalind püksisääri üleval hoides läbi prügi, Mizo vingus kuna tal olid varbavahed jalas – mina ja Hitashp lohisesime lihtsalt ja muretult üle sodivälja ja naersime nende üle.

Laev või pigem kalapaat oli väike ja väsinud, võttis peale umbes 50 inimest ja viis need viie minutiga teisele kaldale. Pilet oli 2 ruupiat.

Jõudsime teisele poole ja peale lühikest mõtlemist otsustasime ikkagi rikša kasuks, meie kolmekesi taga ja Mizo juhi kõrval.

Sõitsime pikalt, seejärel kõndisime veel pikemalt kuni tõotatud maale jõudsime. Taustaks budistlikust kloostrist kostuvad trummid ja laul, kummituslik kuid rahustav, läksime kaugemale läbi võsa, kus leidsime eest imearmsa šivaistliku templi. Vajalik austusavaldus ja banaaniamps, tiksusime suurele kaile, mis kaldteena merre libises.

Istusime, kuulasime sülearvutist muusikat ja nautisime olemist, kui selja taga lõid hiiglaslikud prožektorid põlema. Vaatasime ehmunult, kuidas valgusest kõrgusid suured telgid, tellingud ja masinad – lärm ja muusika ja lugematud inimesed…kes kõik filmi tegid. Olime puhtjuhuslikult sattunud järjekordse Bollywoodi filmi võtetele.

Me ei lasknud end sellest aga segada (ja nemad ammugi mitte) ning istusime rahumeeli kail edasi.

Millalgi 11 paiku hakkasime tagasi liikuma, kuna laev pidi vist ainult südaööni käima.

Läksime ühte kohalikku putkasse vett ostma. Putka eesseinas olid kümned potsikud ja purgid erinevate maiustuste ja küpsistega – krõbisevad pähklikõverad, väikesed pruunid kookosekuhilad, läägemagusad martsipanilaadsed käkid ja palju muud. Tüüpiline algus oli see, et minult küsiti, kas olen seda või teist maitsnud, ebatüüpiline jätk oli see, kui me kõik lihtsalt ühele või teisele purgile osutasime ja kõigel hea maitsta lasime. Ma ei tea kuidas see müüjaonu küll kõike meeles suutis pidada ja üles lugeda, sest lõpuks lasime kõige paremaid asju veel ka kotti kuhjata ja saime siis arve.

Liikusime edasi (või pigem tagasi) sadama poole kui juhtusime ühe ilusa tiigi äärde. Vaatasime üle peegelsileda vee teisele poole, kus paistis eriti mõnus istumisekoht olevat.

Sahistasime läbi põõsaste ja üle kitsa kiviraja kuni teisele poole jõudsime ja see oligi just nii lahe koht kui paistnud oli. Vaatega otse kuuvalguses väljajoonistuvatele palmisiluettidele, mille taga kõrgus tempel, kust endiselt kostus lakkamatut laulu ja trummimängu.

Nagu igavlevatel noortel ikka, nii ka meil tekivad lollid küsimused, millele on vaja vastuseid saada, saagu mis saab. Kiidas. Nii hakkas Hitashp mõtisklema kui sügav vesi tiigis ikkagi on ja enne kui keegi meist midagi öelda jõudis, oli ta jõudnud oma tossus ja teksas jala juba põlveni vette torgata. Naersime nagu hullud ja jõudsime sellest julgustükist kuidagi väljakutseni, et kui ta praegu sinna ujuma läheb, siis ostavad Tau ja Mizo talle Xboxi.

 

Ta ei läinud, kuigi mõtles väga pikalt.

 

Lõpuks pöördusime tagasi laevale, jõudsime tagasi prahisele kaldale ja lonkisime mööda pimedaid tänavaid Hitashpi kolooniasse. Mina püüdsin end kannatlikult ärkvel hoida kuni poisid veel midagi heietasid. Meiega liitus Mizo naljakas natuke Tolkieni kääbiku moodi (kuigi mitte kasvult) sõber Pulkit.

Millalgi kella kahe paiku pääses õiglus võidule ja tulime koju magama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s