Minemine

Magasin taaskord poole päevani.

 

Siis ajasin end üles ja läksin vaatama, kus kõik on. Eestoas vedeles diivani peal Tauraezi ja Hitashpi noorem vend Mehershad. Kõik teised olid välja läinud, aga pidid peagi tagasi tulema.

Mõne aja pärast tuligi Kalhan tagasi ja kuuldes, et tunnen end piisavalt hästi, et midagi süüa suundusime kolmekesi, mina, Angad ja Kalhan, German Bakery’sse.

Üks sidrunheinatee ja banaanilõikudega kaerahelbepuder hiljem läksin ülakorrusele tualetti. Selleks tuleb minna läbi Dragon Gallery, mis on omamoodi hardcore-stiilis vaste meie Universaal Universumile – kõiksugu „spirituaalset“ kraami maast laeni täis pood: piibud, mütsid, psühhedeelilised särgid ja pluusid, (tubaka)kotid, ajakirjad, kentsakad postkaardid ja palju muud. Jäin kaarte silmitsema, kui mul järsku igasugune hea olemine läbi põranda vajus, ma üleni justkui hõõguma lõin ja täielikult igasuguse jõu kaotasin. Vaarusin esimese ettejuhtuva pluusiga proovikabiini ja vajusin seal hingeldades põrandale.

Pisut aega end kogunud, ajasin end üles – kuna pluus mis mul seljas oli, oli higist läbimärg, ostsin mingi kummaliselt sürri tikandiga pluusi (metalsed musitavad kalad) ja komberdasin alla tagasi.

Läksime tagasi Angadi juurde ja läksin magama.

 

(Neljapäev)

Kui ma lõpuks üles ärkasin, magasid teised kõrvaltubades.

Vaatasime Kalhaniga telekat kuni teised ärkasid ja läksime hiina toitu sööma.

Kiire dimsum ja kana-maisisupp hiljem plaanisime, mis edasi saab. Leppisime kokku, et Kalhan üritab oma isalt auto saada ja läheme sõitma, Tauraez pidi kodust läbi käima, riided vahetama ja siis välja tulema.

Läksime Tauraezi juurde, ootasime koos Mehershadiga umbes poolteist tundi, kuni Tauraez tuli alles rätik ümber alla ja tegi nägu nagu kuuleks esmakordselt et me teda ootame. Kuna ma olin selleks hetkeks juba üsna räsitud (ikka veel nõrguke), ütlesin et lähen ilmselt otse Angadi juurde tagasi. Tau ütles, et kui roadtripi ei tule, siis lähevad nad Mizoga (Mehershadi hüüdnimi) juba täna öösel Bombaysse tagasi.

Minu palavikulised silmad lõid seda kuuldes särama.

Aga palun. Mina ka. Kasvõi kohe.

Ootasime kuni vennad pakitud said (nende kuri vanaema põhimõtteliselt viskas nad välja, hüüdes alt, et ta on väsinud ja tahab magama minna ja selleks hetkeks kui ta voodisse jõuab olgu nad majast läinud…) ja läksime. Enne sõitsime (mopeediga, muide) Kalhaniga Angadi juurest läbi, et ma saaks oma asjad võtta.

See tundus natuke nagu ma jookseks kodust ära: kesköö paiku, jooksen välisjalanõudes tuppa, haaran oma asjad ja topin need kõik kotti, kraban laualt veel mingi šokolaadi ja torman uuesti välja.

Saime Tau ja Mizoga jaamas kokku ja kuuldes, et viimane buss väljub kell üks – mis sel hetkel oli viis minutit tagasi – ei hakanud me jooksma (mis mind üllatas), vaid astusime rõõmsal sammul bussipeatuse poole.

 

Katusealusest laud-tool-pruun-mees turismifirmast pileteid ostes saime teada, et Volvo busse (mugavad!) enam ei lähe, läheb ainult tavaline a/c buss, kuhu praegu veel saab kohti – 200 ruupiat kärss.

Kuna olin iiveldusevastaste rohtude uhke omanik ja tahtsin ikka kohe VÄGA Bombaysse tagasi, siis olin kõhklemata valmis mehi täis bussi pugema, kuitahes vähe ruumi ja õhku seal ka poleks – ka sõidu umbkaudne pikkus, 5 tundi, ei heidutanud mind.

Istusime katuse all ja vaatasime kuidas mingi kamp nooremapoolseid mehi seal samuti bussi ootas, kuidas üks roosa pluusiga mees nuttis, kuidas Kalhan selle peale sügavat kõhklust avaldas, kas ma ikka peaks selle bussi peale minema, kui seal nii kahtlane seltskond peal on.

Hoolimata kõigest istusime millalgi enne kella kahte – mäletate, et viimane buss pidi väljuma kell 1? – bussi, vaatasime kuidas kaks Volvo-bussi meist mööda sõidavad – mäletate, et neid ei pidanud enam minema? (Nii need asjad siin juba käivad) ja asusime teele.

Ruumi oli tõesti äärmiselt vähe, sest eesistujad libistasid silmapilkselt oma toolid lamamisasendisse, mis andis mu jalgadele võimaluse ainult pahkluust liikuda, aga see-eest a/c töötas täie võimsusega ja telekast lasti mingit Bollywoodi filmi, mis oma naiivse värvikirevuse ja lauludega ükskõik mis olukorra vähem traagiliseks muudab. Püüdsin magada ja tunnikeseks see vist isegi õnnestus. Filmide, une ja aknast välja vaatamisega suutsin mööda saata kolm tundi, kui järsku tundsin midagi oma käsivarre vastas. Vaatasin ja nägin tagaistmelt akna ja istmeseljatoe vahelt siuglevat pruuni kätt, mis „kogemata“ minu oma riivas. Ma ei tea mis kuradi rändkäsi see oli, igatahes tõmbus ta peale tigedat pilku oma istmevahesse tagasi ja enam mind ei kiusanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s