Hingega asja juures¹

August 20 – esimene päev Bangalores

Ärkasin kaheteist paiku, pesin hambad, otsisin kohvrist puhtad riided ja sättisin end väljaminekuvalmis.

Manas oli mulle rääkinud, et ta korterinaaber on mingi pooleldi ukraina pooleldi ma-ei-tea-mis-päritolu tüüp, kellel ei pidanud probleemi olema sellega, et veel üks ida-eurooplane katuse alla kolib. Ei muretsenud eriti tema pärast, eeldasin ilmselt, et palju ma temaga nagunii kokku ei puutu ja kui puutungi, siis vaevalt, et Manas mingi toruga koos elaks.

Astusin toast välja ja kangutasin välisust, mis mingi kange krambiga lukustatud oli. Kuulsin seljatagant mingit heli ja pöörasin ringi: teise magamistoa uksel seisis korterinaaber. Lubomir. Maailma kõige ilusam vastassoost isik. Ma ei valeta. Ma kukkusin peaaegu istuli.

Manas is…where? küsis ta umbusklikult ja kuidagi uniselt.

At work. Püüdsin viisakalt naeratada.

Uks lükati kinni ja jäin hetkeks mõttesse. Kas see tüüp ikka teadis sellest, et ma siia tulema pidin?

Kangutasin ust edasi, aga ei saanud seda kuidagi lahti. Koputasin vaikselt Lobo toa uksele, aga seest kostuva metal muusika põhjal jäi mulje, et vaevalt ta seda kuulis. Lükkasin ettevaatlikult ukse praokile ja piilusin häbelikult sisse. Maailma kõige ilusam poiss istus mingi plikaga voodi peal ja vaatas arvutist filmi. Viiplesin midagi segaselt ukse kohta ja Lobo tuli tegi sõnagi lausumata ukse vähima pingutuseta lahti.

 

Astusin õue.

Astusin õues edasi, edasi, peatumata. Ma ei tea mida ma lootsin – et jõuan kohevarsti jalgsi MG Roadile, nagu eelmise aasta märtsis juhtus? Ma olen vormist väljas ja täiesti teises linna otsas. Kõndisin nii pikalt kui viitsisin ja küsisin siis rikšalt kui palju MG-le on.

100, vastas see muiates.

Olin enne Manaselt küsinud, mis on loogiline tasu selle vahemiku kohta ja tema antud summa oli maksimaalselt pool rikšajuhi öeldust. Grimassitasin talle näkku ja jalutasin minema.

How much then? hõikas juht mulle järgi.

Meter? Vaatasin teda samasuguse üleolekuga nagu tema mind.

Juht raputas irvitades pead.

Kurat, selle poolest on küll Bombay parem, et rikšad seal ei trikita ja kasutavad isegi küsimata meetrit. Siin võid ennast lolliks tingida ja reegel jääb, et valge tüdruk maksab ikka topelt.

Jalutasin edasi kuni mööduv rikša aeglustas ja küsis kuhu ma minna tahan.

MG?

80.

Istusin sisse.

Jõudsime Brigade Roadile (mis on MG-ga ristuv shoppamistänav) ja jalutasin edasi. Helistasin Manasele, kes palus tunni pärast tagasi helistada. Helistasin ka Dannyle, kes ütles, et on praegu Madrases (Chennais) ega pääse sealt enne reedet tulema. Aga ta oli mulle kohaliku telefonikaardi ostnud, mille siis nädalalõpus kätte saan.

Otsustasin aja kulutamiseks kauaigatsetud raamatupoode külastada. Tänavaterägastiku ümberkorraldusi ja uusi poode uudistades leidsin MG-lt ühe raamatukeldri, kus siis iga liigutust nautides kord ühe ja teisi raamatu tõstsin, sisututvustust lugesin ja selle tagasi riiulile asetasin. Jõin ühe kiire banaanikokteili ja läksin uuesti helistama.

Leppisime kohtumispaigana kokku Java City kohviku Church Streetil, kuhu nüüd siirdusin. Kahjuks ei olnud mul arvutit kaasas – Java Citys on wifi, hea toit ja hubane olemine. Istusin ja ootasin seal üle tunni ja valmistusin juba uuesti telefoni otsima minema, kui Manas lõpuks sisse astus.

Ohtralt vabandades rääkis ta, et siinkandis ei ole peaaegu kusagile parkida nii et ta oli mitu tiiru teinud ja lõpuks kuskile kaugele parkinud.

Istusime Java Citys veel mõnda aega, sõime soojad juustu-tomati saiad ja liikusime siis edasi mingisse eriti retrosse baari õlut jooma.

 

Peale mitu tundi seal istumist liikusime edasi Maya klubisse, mis on ühe kaubanduskeskuse ülakorrusel, väga peen ja kolmapäeviti on seal daamide õhtu, mis tähendab, et sisenedes saavad kõik naised kaks kokteilikupongi ehk kaks 300-ruupiast jooki tasuta. Hurraa.

Pean mainima, et Maya tualett on seninähtutest kõige vingem. (Peale selle, et seal uksehoidja oli, on prilllaud sinakasroheline ja kaunistatud merekarpide ja värkidega. Luksus, või  mis?)

Istusime tükk aega Mayas ja siirdusime siis hiina toitu sööma.

Kevadrullid ja schetzuani kana riisiga hiljem olime ääreni jooki-sööki täis ja tulime koju.

 

Ma ei olnud selle peale varem tulnud, aga ühtäkki hakkasin mõtlema, kus kurat Manas magab, kui mina tema toa vallutan. Ta seletas, et nad ootavad endiselt, et veel üks voodi toodaks ja tegelikult ei ole probleemi, kuna see ongi rohkem selline häda-abi korter peale pidusid, kui ei taha koju minna, aga enamuse ajast elab ta siiski vanemate juures ja nii võingi rahulikult siin Tavarekere Roadil laiutada kui tahan.

Tahan küll, aga enne tahaks selle siin ära koristada. Manas lubas homme puhastusvahendeid tuua, nii et loodetavasti saab selle siin pisut hubasemaks muuta.

Tulime tagasi koju ja tiksusime Lobo toas, vaatasime mingeid klippe ja filmijuppe, kuulasime muusikat ja Manas läks ära.

Siin ma siis nüüd olen, asjad endiselt kohvris, tuba sääski täis ja maailma kõige ilusam poiss seina taga.

Homme otsin wifi, ostan rätiku ja sokke ja koristan tuba. (Ja see on juba rohkem plaanimist kui kogu mu reisi jooksul kokku.)

 

¹ Manas on sanskritikeeles “hing”