Küülik saadab sisse pisikese Billi

Kirjutan natuke sellest libakassist kes meil siin ikkagi on.

 

Tavalise kassipoja tunnused (olgu ta must, valge, kollane või kirju):

-Pisikesed kõrvad

-Ümarad lühikesed jalad

-Pontsakas keha

-Lühike paks saba

-Väikesed pehmed käpad, roosade patjadega ja küüned sisse tõmmatud

-Karv on nagu udusuled

-Häälitsused vaiksed ja kaeblikud mjäud

-Kui on triibuline kass, siis kõhu alt on tavaliselt üht värvi (heledam toon)

-Koon on lühike ja ümar

-Nina on roosa

 

Meie libakassiga on lood teised:

-Hiiglaslikud nahkhiirekõrvad

-Pikad peenikesed jalad

-Sale keha (välja arvatud siis kui ta midagi sööb, siis läheb keskkoht täiesti ümmarguseks nagu pall)

-Pikk peenike usjas saba

-Oma jalgade kohta liiga suured peaaegu käelaadsed käpad, mustade patjadega ja küüned on pidevalt väljas – kasutab käppa nagu kätt, püüdes sellega asju haarata

-Karv on traatjas

-Häälitsused valjud ja ebakassilikud

-Kõhu alt helehall tumedate järskude triipudega ja täppidega

-Koon on pikk ja terav

-Nina on mustjaspruun

 

Umbes samal ajal kui sisse lõid printsessikalduvused – ainult käest süüa ja pidevalt tähelepanu saada – hakkasid ilmnema ka esimesed metslooma tunnused. Mänguhoos hakkasid üha tihemini esinema hammustused, aja möödudes muutusid need järjest ootamatumaks kuni selleni, et kui libakass tuli musi küsima (nuhutab suud) ja sina seda andma kummardad, hammustab ta sind valusasti huulest.

Esineb kummaline „uruinstinkt“ e. kalduvus pugeda kitsastesse kohtadesse, eriti inimkeha läheduses – kaenlaauku, jalgade alla, kaela ja juuste vahele või kui käed on ristatud siis mis iganes vahest läbi.

Lisaks ilmnes tal täiesti libahundilik põlgus hõbeda (või üldse ehtemetalli) vastu. Kui ta nuhutades end vastu mu kaela surub leiab ta üsna pea nahkpaela küljes oleva ripatsi, mida ta siis ägedalt sikutama hakkab ja kui see meetod ei toimi, siis haarab kihvadega ka suure jupi kaelanahka kaasa. Võin oma kogemusest öelda, et see on väga valus.

Sama lugu on käeketiga, mis koos õrna randmenahaga pidevalt vampiirkassi ohvriks langeb ja praeguseks pisikesi punaseid kriime täis on.

Muus osas armastab libakass endiselt üle kõige inimeste – kummalisel kombel eriti minu – vahetut lähedust jäädes üsna pea süles, kõhu peal, selja peal, kaela peal, käe peal või mis tahes muu kummalise kehaosa peal sügavalt magama.

Hoolimata sellest, et ta selline väike põrguline on, on ta ikkagi äärmiselt armas ja kõige lahedam kass(ilaadne) olevus, keda tean. Ja ta armastab mind. Ja tal ei ole ikka veel nime.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s