Küülikuaugust alla

August 8, 2008

 

Õhk Bombays seisab paigal. Hoolimata tuulest, mis palmilehti sasib ja piimjalt pilvisest taevast ei ole siin midagi hingata. Riided liibuvad niiskelt ja armastavalt nahale nagu märg dušikardin.

Maandudes läbisin kiirelt ja elegantselt kohustusliku bürokraatia ja finantskadalipu, et siis jõuda hetkeni, mida olin mõneti oodanud ja teisalt mõtteist pühkida püüdnud. Lennujaama väljapääsu juures lõppes teadmine mis minust saab. Siit edasi ei olnud mul ühtegi plaani. Teades, et mul on kogu maailma aeg, võtsin tuvihallil toolil istet ja ootasin.

Ootasin kuni relvastatud valvega ukse tagant, pikast inimreast minu varuvariant viipas.

 

Kui me Kalhaniga minu kohvribarrikaadiga täislaetud rikšaga läbi linna sõitsime ei tulnud mul liigutusest pisarad silma justkui oleksin koju jõudnud. Bombayl on oma võlu, aga see ei ole kodu. Värvid on pilvise ilmaga maha keeratud ja ometi on neid palju rohkem kui ma harjunud olen. Siin lõhnab vürtside, viiruki, solgi ja vihma järgi. Teedel on inimesed ja teedes on augud. Lompide vahel on kõike muud.

Ma olen Imedemaale jõudnud, aga mitte veel Küpsetatud Ubade Linna, kus ideaalis ootab mind kõik see, mida siia otsima tulin. Asi on lihtsalt selles, et ma ei tea mis see on.

 

 

Andheri, Pump House

Kalhan tassis mu kahekümne kilose kolisin-siia-päriseks kohvri seitsmendale korrusele, kuna lift hetkel ei tööta. Elekter on ära.

Uks on pärani lahti ja toast viipavad mulle Tauraez, Hitashp ja prillidega tütarlaps. Tema nimi on Kanika ja kui teil vähegi ettekujutust on kuidas Indias minu nime hääldatakse teate, et iga kord kui tema poole pöördutakse vaatan ka mina küsivalt.

Tauraez ja Hitashp on kaks venda, kellele kuulus ööpäevapikkune peatükk minu eelmisest reisiloost, kui enne ärasõitu terve päeva ja öö nendega koos lendu ootasin.

Sõbralikult uurib Kanika lennu kohta ja küsib kas ma sooviks midagi, vett, suitsu?
Keeldun naeratades ja naaldun rõdupiirdele, mis toimiks aknalauana, kui sel aastaajal siin mõne akna ees klaas ette oleks tõmmatud. Seitsmendalt korruselt avaneb kummastav vaade üsna kaugele ja ikka ei haara kõik meeled veel täielikult arusaamisest, et olen lõpuks kohale jõudnud.

 

Sama ootamatult kui elekter ära kaob tuleb see ka tagasi. Kanika kiljatab summutatult, kui ventilaatorilabad lae all kiirust koguma hakkavad.
Hitashp is rolling, hüüab ta ja Tauraez püüab kõik kerge hõljuma panevat tiivikut kontrolli alla saada.

 

Kui Hitashp ja Kanika lahkuvad mõtleme mida edasi teha. Ma pole sinnamaani aru saanud, miks nad kõik nii vara üleval on. Kell on kaheksa hommikul. Tauraez ütleb, et peab mõned tunnid magama enne kui midagi õhtul teha tahame. Selleks, et öist eluviisi täisväärtuslikult nautida tuleb päevad ohverdada unele.

Keeran end triibulise lina alla ja kustun peagi. Kella kolme paiku ärkan tuuletõmbusest tekkinud ukse paukumise peale, räägime Kalhaniga paar sõna juttu ja keeldun pakkumisest jalutama minna.

Mõne aja pärast jään uuesti magama.

 

Praegu on kell kuus ja õues hakkab hämarduma. Kuidagi kummaliselt leplik tunne on peale puhkamist sisse hiilinud, hoolimata asjadest, mida juba enne õhkutõusu igatsema jõudsin hakata, hoolimata kõigest, mida ohverdan, et siin olla.

Ja ma paindun. Paindun, teades, mida võin siin võita. Paindun ka siis, kui saan teada, et tualett ja pesemistingimused on kõik „eksootiliselt“ Indian style, mis tegelikult ei tähenda isegi maal vanaema juures olevaga sarnast, vaid pigem ellujäämiskoolitust isikliku hügieeni valdkonnas. Ma hakkan tasapisi liikuma uues muusikas, hingamine aeglustub ja muutub täielikult. Ma jälgin klaasita aknast looduse kurbmängu, kus raske vihm peseb teed ja tänavad õnnetutest ja ma ei tea kuhu neil minna on ja nii ma paindun natuke veel. India on mu vastu võtnud ja ma kummardan tema ees, tuues ohvriks kõik selle mida ta vaid võtta soovib.

 

Ma ei ole viisteist tundi midagi söönud peale paari lonksu vee ja nätsu. Tundub, et siin kehtivad ellujäämiseks teised reeglid, õhk ja toit ei ole peamised. Aga ma ei tea veel mis on. Võib-olla meeleseisund. Võib-olla ei pea see üldse nii abstraktne olema.

Õues lööb välku.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s