Ahoi.

Nii.
Jumala assistendiks ma suure tõenäosusega ei saanud. Müstilisel kombel ei olegi pettunud – st selles, et ma nüüd täiskohaga tööd ei pea rabama, kuitahes prestiižne see seltskond seal siis ka ei oleks. Kui üldse millegi peale kulmu kortsutada, siis nimelt selle peale, mis mind paneb endiselt kasutama sõna tõenäoliselt. Kas ainult mulle tundub, et see kui inimesed - ilusad, andekad ja teotahtelised inimesed…ja mina – töökuulutustele vastavad, teevad nad sellega teene mitte endale ja oma perele, vaid tööpakkujale! Mis tähendab, et elementaarne viisakus oleks vastata – ka siis kui üks või teine kandidaat valituks ei osutunud.
Kahjuks on üldjoontes seis selline, et neli tööpakkujat viiest ei vaevu teada andma kuidas läks.

No hea küll – äkki saitegi musttuhat CVd ja ka mingi stampvastuse edastamine võtaks suure jupi väärtuslikku kohvipausi ära, aga kui mõni noor ja ilus ja andekas, suurepärase CV ja suhtlemisoskusega ja muidu vägev inimene – või mina – on SEITSE korda teie kutsel läbi rõnga hüpanud, tekste tõlkinud, teste kirjutanud, vestelnud kahes keeles ja peaaegu et harjumusest koju ka Postimehe tellinud, et seda midagi oodates jälle lugeda…

*hingetõmme*

…olge siis ilma.

Ei ole hapud viinamarjad, on asjade ümberväärtustamine.
Lisaks CVde saatmisele on suur hulk inimesi mulle tööjuppe või tööjupivõimalusi ise pakkunud või mind kuskile suunanud. Kolm inimest on uurinud inglise keele eratundide kohta ja kolm inimest tõlkimistöö kohta.

Pole siiani ühestki midagi edasi kuulnud.

Ega ma ei kurda, mul on tegelikult tegemist nii palju, et ma ei tea mis ajast ma üldse tööl käima hakkaks. *kõh-kõh-kõh*
Ja siis otsustasingi täiesti teadlikult ja täiskasvanulikult, et aitab teiste järel ootamisest ja nüüdsest ei ütle enam ühelegi pakkumisele ära sellepärast, et äkki keegi pakub mulle mingit 9-5ni tööd. Nõu tänks.
Erinevate spurtidena laekub endiselt Indiast VÄGA palju subtiitritööd, millega - nagu detsember maagiliselt tõestas – on võimalik täiesti arvestatavaid summasid kokku ajada. (Vähemalt .pdf arvel – minuni raha veel jõudnud ei ole. Lootust on.)
Indiast on mul saada ka külmutatud arvel tasakesi lebav rahasumma, mille nimel nüüd Vinu – minu sarkastiline mallust ülemus – ennast lõhki rebib…et ma selle raha ikka saaks. Vot jest armastus deporteeritud valgete naiste vastu.

Sõnaga, kogu see töötuolemine ja aktivism ja draakoniaasta rikkused, mis minu suunas teosammul nihkuvad, on lükkanud käima protsessid tänu millele ma 2012 korralikult reisida saan!
Jajah, katsun puud ja viskan soola ja sülgan üle õla, et ära ei sõnuks, aga kogu maailm ju planeerib, nii et kui juba asjad niikaugel on kui nad praegu…on…siis peab ikka kapitaalselt midagi pekki minema, et kõik kolm ära kukuks.

• Aprill – Hiina. Dagö oli isaga draakonil, ma lähen emaga. Vaatame selle müüri üle ja sööme pelmeene, Sandra lubas giidi teha.
• Juuni ja juuli – Saksamaa (Berliin ja selle lähistel). Kutsuti noortelaagrisse Eesti grupijuhiks. Ja no miks ei?! Väikeste lastega ma hakkama ei saa, aga seal on täiseale lähenevad ja neid võib ju sakutada, ilma, et pahandusse satuks! :)
• August – Island. Järjekordne konverent.

*rahulolev ruigamine*

Novot.

Aga tegelt ma pidin hoopis rääkima, kuidas me Elega Kirjanike Liidu majas musta laega saalis Albert Trapeeži poeesiaõhtul käisime ja kuidas Riho Sibul oma kähiseva hääle ja oigava bluusikitarriga ontlikud naissoost luulesõbrad toolilt peaaegu mahakukkuma pani. See Trapeež on päris seksikaid riime väänanud ja Sibul oskab neid just niimoodi esitada, et ei ole nilbe ega liialdav.

Sibul, Trapeež ja Rooste. (Mats Õuna klõps.)

“Me peame sellega lõpetama,” nagu luuletuseski öeldi. Lapin nihkus aina alla- ja sissepoole, mina nihkun nüüd kino poole.

Ärge ninu ära külmetage, jou. Õues on täitsa krõbe.

(Väike Painti-maagia ja…)

AGA

Suure tõenäosusega on selleks umbusuks ka hea põhjus. Asi ei ole selles, et ma neid füüsiliselt hoida ei jaksaks – kuigi mu käsivarred ei ole piisavalt tugevad, et end põrandalt silda suruda, suudaks ma mingit suure õlle raskust peebit ikka ju peos hoida. Seda enam, et võiksin temaga rahulikult diivanil vedeleda, ega pea mingit takistusrada läbima nii et laps märjaks ei saaks vms.
Ma arvan, et asi on minu üldises…suhtumises. Ja see avaldub peaaegu iga kord, kui mind Miku ja Maarja peebi lähedusse lastakse.

Näiteks täna.

Maarja kurtis, et jõmm ei ole veel täna kangi väänanud ja oli täitsa murelik. Ma pakkusin siis lahkelt välja, et võiksin last natuke pigistada—

Tarbetu mainida, et last mulle (pigistamiseks) ei antud.

Georg lisas selle peale elutargalt, et ega laps pole mingi Põltsamaa tuub…

Uää.

Olge mõnusad.

Eesti otsib assistenti SUPERFINAAL -
kolmapäeval, 7.detsembril kell 13.20.

Vastamisi lähevad Alice…ja mingid teised inimesed. Loodetavasti laulma ei pea. Ma ei tea veel isegi mis selga pannakse, aga üldiselt nagu…näis. See on nüüd järjekorras v i i e s voor!

Ma arvan, et peaks igaks juhuks ikkagi trikoo kaasa võtma…

.

.

Ma peaks töö juba puhtalt oma Painti-oskuste pärast saama!
Tühiasi see plakatikene siis Photoshopis ära teha on, aga mina
nühkisin kõik pisikesed piksliservad nüri pliiatsiga siledaks…

…ja ärge üldse küsige kust see õige font leiti.

Jah, mul ei ole mittemingisugust õigustust sellele, kuidas teid kohelnud olen. Ligi kolm kuud kirjutamispausi on selles blogis esmakordne. Süüdistage Eestis olemist! Indias küll sellist asja ei oleks juhtunud. Aga see selleks.

Millega ma siis ometi tegelen, et kirjutamiseks aega ei leia? Kõik olete ju kuluaarides kõlakaid kuulnud, et Äliss on maikuust saadik Eestis vedelenud, aga nüüd on advent juba käes ja ta on ikka töötu. Rumalaks läinud või lihtsalt laisk?
Enda kaitseks võin öelda, et ega ma ju liiga kaua otsinud ka ei ole. Suvi läbi lillutasin niisama ja koos esimeste langevate lehtedega läksin kooli.
Siis sain kakskendkuus ja oktoober hakkas otsa lõppema – ja tulin koolist tulema. Ikka…ei olnud õige.

Nüüd on november juba peaaegu otsas ja võin käsi südamel vanduda, et selle kuu olen küll justkui uut kohta otsinud. Tööotsingud näevad tihtilugu kangesti telekavaatamise moodi välja, aga see ei tähenda ju et aju välja oleks lülitatud. (Vähemalt mitte alati.)

Olen ikka oma siiviid saatnud siia-sinna…ja kaks rauda on praegugi kuumas – näib mis saab. Pöialt tasub igatahes hoida.
Lisaks olen jälle DigiCaptionsi tööd tegema hakanud, sedapuhku siis täiesti uue lepingu alusel ja siis kui seda neil anda on…mida ei ole just liiga tihti. Aga asi seegi.

Aa, eile-üleeile olin ektraks massistseenides Ain Mäeotsa filmis nimega “Deemonid”. Kasiinosõltlastest jutustav draama peaks kinodesse jõudma järgmisel sügisel, nii et see pole mingi naljategu. Ja kui te filmi ajal ei pilguta võite mu kukalt märgata!! Ma vist peaks omale iMDb-sse profiili looma.

Jah. Üldiselt on Eestis hirmus tore olla – vägisi nõmestuvast ilmast ja kallist kultuurist hoolimata. Tagasi ei kipu, ei. Ja üldiselt võib mulle ikkagi igal ajal kella tõmmata ja päriselt kokku saada – kuni mul veel aega on.

Rõõmsat advänti.

Ei vedanud seegi kord alt.

Põhjusmõtteliselt oli eepose temaatikale üsna truuks jäädud, omatahtsi oli sinna aga tihedalt maguskrõmpsude non(sens)parellidena puistatud humanitaarteadust, mis tänapäeva paksude prillide ja kampsunitega hipstereid üsna kihevile peaks ajama. Narratiiv voolas sümbolitest tiinena kogu etenduse jooksul üsna loogilist rada pidi, krahli tüüp-paradigmat järgides oli šokki, huumorit, draamat ja muusikat ning kogu eepose diskursus oli peent metat pidi lahti rullitud ja tekstiga mitte-sina-peal-olevale vaatajalegi söödavaks lõigutud.

Lugu iseenesest oli üsna tuttavlik – jumalad on mölakad ja mängivad inimestega ning on vaja kedagi, kes mõlemale poolele koha kätte näitaks. Nartsissistist pooljumal Gilgameš leiab teisest pool-olendist Enkidust omale venna ja sõbra, kellega on tore koos lavakujundusena kasutatavates second hand kaltsuhunnikutes leelotada ja kellelegi pasunni anda. Kahjuks nii hästi kaua minna ei saa, sest kui sa ikka jumalad perse saadad, siis on teada, et kättemaks saab kibe olema.

Katlaaugu ruum oli etenduseks täiesti võimatult sobilik ja iga nurgatagust viimseni rakendatud. Ennenägematud võimalused jäätmekäitluslikust lavakujundusest ja tasanditest, trossimaagiast ja kostüümidest… Kuidas ma saaks siinkohal mainimata jätta Tiina Tauraite jumalanna keha – kolme tissi ja utoopiliselt suure ja vihase ****ga.

Krahl rokib täiega.

Ütleks, et minge vaatama, aga nüüd on vist otsas ka.

Ühel hetkel ütles aga Ruslan, “Püha tule” laulja, et vot, nüüd hakkame tantsima. Hüppas lavalt alla, ulatas mulle käe ja vot, siis tantsisimegi Muuga rahva rõõmuks.

Mina oma kahe vasaku ja kange jalaga, tema kannatlikult mulle samme õpetades.

Täielik toredus.

—

Muide, pühas tules põlesin ma ka kolmapäeval ja neljapäeval, aga sugugi mitte nii meeldivalt. Kolmapäeval olime kultuursed ja käisime Sõpruse kinos Tarkovski Stalkerit vaatamas. Teate. Ütlen ausalt, et ma ikka nii vinge humanitaar ei ole, et selliseid filme õiglaselt nautida oskaks. Sümbolid lähevad must kaarega mööda ja suurem osa filmist on koleigav. Peaaegu jäin Merli õlal magama.
Neljapäeval maksin ka mingit kuraski karmavõlga, kui Merli ja Ilmariga Soodevahesse kolama läksime, minul ikka kinoriided seljas (teksaseelik ja valged sukapüksid). Soodevahe, kes ei tea, on Tallinna lennujaama-tagune ala, kus need vahvad daatšad on ja kust lennukite tulemist-minemist vaadelda saab. Muuhulgas on sinna rajatud ka SoMu (ehk Soodevahe muuseum) ja muid toredaid kultuuripunkte…

Muuhulgas on seal ka miljarsadatuhat sääske, kellele kõigile valged sukapüksid meeldivad!

Tagajärg

Reedel läks asi sutike paremaks, kui Greete retrohõnguliselt Linda tänava köögis sünnipäeva- ja Ele makakaitsmise puhul süüa ja juua andis, linna parimat seltskonda pakkus ja nalja nabaauguni sai. Palju õnne kõigile!

Aitäh.

Üldiselt ongi viimased päevad möödunud üsna hedonistlikult – oleme muudkui emaga kultuursed ja käime kõiksuguseid filme vaatamas. Ja ma pole ju veel Vidya külaskäigustki kirjutanud! Tore siis, et nii muutlikus maailmas minu udupäisus veel endistviisi tugevana säilinud on.

Kui ma kolmapäeval Tallinna Pedagoogilise Seminari koridoris sisseastumisblanketi tagaküljele motivatsioonikirja vehkisin kirjutada, arvasin ma, et nii, nüüd on jama. Ettevalmistuseta ja ikkagi jupi maad vanem kui teised kandidaadid, mitte liigselt motiveeritud ja suti kentsakas ka, ega ma ikka nende 13 tasuta koha saaja hulka pääse.
Kui siis värskelt lõpetanud tütarlapsed minu kraapsjalgade peale kihistasid, et see ju jääb hästi silma ja nii originaalne, kas tohib lugeda – andsingi. Mis seal siis ikka, las loevad.

Assa mait!

Mõne hetke pärast vaatasid nad mind pärani silmadega nagu mingit staari, õhkasid ja ahhetasid, et küll mul ikka on põnev elu olnud ja kuidas neile ikka hirmsasti meeldiks ka reisida ja Indias elada ja Aasia kultuuri õppida.
Peale kempsuskäiku oli jutt juba levinud ja kümmekond sisseastunut vaikimisi veendunud, et just MINA saan tasuta koha, sest ma olen nii võrratult huvitav ja originaalne inimene.
“Oot, aga kui sul juba baka käes on ja Indias ka elanud, kui vana sa siis oled?”
“Ee…25.”
“Issand, sa ei tundu ü l d s e nii vana!”

!

Hea teada.

Üldiselt oli ego korralikult paitatud ja päris kunn olla, läksin nina püsti vestlusele, mis oma arust läks täitsa hästi. Natuke kripeldas, et kas õpetajatädidele ikka jäi mulje, et ma olen valmis päevases õppes usinalt õppima ja linnas elama ja…

Aga noortel oli lõppeks õigus. Ma olengi täpselt nii äge kui nad arvasid!

Annika: “Hah, ma olen esimene!”
Viper: “Nojah, ma alati mõtlesin, et kes need inimesed on, kes nimekirjas esimeseks saavad. Nüüd ma siis tean.”

Siukest laulu laulsime kunagi Laulupeol. Praegu vaatan, et üks ots on nagu tõsi, teine niipalju mitte. Aga alustame algusest.

Ammu oli plaan, siis tuli kange tahtmine ja lõpuks saime laiskusest üle: Mina, Viper ja Kaie läksime ratastega Keava rabasse. Ilm oli eile ilus, ootasime kuni kõige kuumem päike natuke ohjadest lahti laseb ja kuskil peale kella 3 hakkasime kütma. Naerdes ja lollitades on üsna mõnus sõita, siis ei mõtle liiga palju mitu kilomeetrit veel jäänud on või et kas hakkad väsima.
Kusagil Keava mõisa juures oli juba küll jalgades surin sees ja peatusime kurevaatluse ettekäändel. Vaips teadis rääkida, et kured palkavad ka omale aegajalt lapsehoidja – noor kurg, kes ei taha veel oma pesa rajama minna tuleb kahe perekure pessa ja aitab neil poegi kasvatada! Ma ei tea kust tema nummi-info pärineb, aga kentsakamaidki asju on juhtunud, nii et uskusime Kaiega teda täielikult.

Siis sõudsime jõudsalt mööda liiva- ja kruusasegust pindkatet edasi Tarsi taluni, “peitsime” rattad metsa ära ja koperdasime raba poole. Enne rabasse viivale laudteele asumist märkasime suurt silti, mis kutsus külastajaid üles abistama uue paadisilla ehitamisel ja sealtsamast üks latt kaasa võtmast. Võtsime siis Kaiega ühe jämeda laua kahevahele ja kõndisime rappa.

Kuna uuel paadisillal istusid juba mingid kaks totsi, siis saime seda enam õhutust minu maagilisele plaanile: Kanuutada mööda peenikesi järvekanaleid suure luikede ja jõhvikatega ääristatud unistustemereni, millest Tarsi talu perenaine kord rääkinud oli.

Kuigi kanuu on seal täitsa asjalik, ei tihanud me ikkagi sinna kolmekesi sisse ronida ja panime paika, et viin esmalt ühe sinna, tulen tagasi ja siis võtan teise peale. Palju kanuutamist, aga kui hull see ikka olla saab?!
Mõeldud-tehtud. Viper paadis sõudsime mööda taeva(likku rabamülga)st käänulistel kanalitel kaugemale ja kaugemale.

Et meist keegi ei olnud seal tõotatud maal varem käinud, ei teadnud me ka kui kaua sinna kanuutab ja kui palju ma üldse kanuutada jaksan. Nii tunduski kõige targem plaan see, et panen ühel hetkel Vaipsi kuskile saarekesele ja lähen Kaiele järele ja nii kahega vaheldumisi kuskile maale välja jõuda.

Kaie oma saarel jõhvikaid korjamas

Aurumootori lõunapaus: rosinad

Kuna edasi-tagasi sõudmisega sain ma kogu tee vähemalt kolm korda läbi sõuda, väsisin ka mina ükskord ära ja see ükskord juhtus enne “kolme männi ja luikedeni” jõudmist. Mände leidus igal pool ja ega me erilised ornitoloogid polegi. Jäime ühe muidu toreda saare juurde pidama, kust avanes kaunis vaade kaugele ja oli suur ja sile veesilm ujumiseks.

Näkk veab paati

Näkk poosetab kaldas

Näkid üritavad naerdes mitte ära uppuda

Mulistasime põhjatus ja magusa maitsega veesilmas tükk aega, külmade hoovuste ja hulpiva sodi kiuste. Saime muuhulgas teada, et veest väljatulekuks graatsilist moodust ei ole, vaid peab kaldasse aetud morsa kombel end kõhu peal mööda kanarbikku ja jõhvikavarsi ainult käte jõul maismaale lohistama. Saime ka teada, et vees oli selleks hetkeks (umbes kella 7ks) soojem kui väljas ja kuigi oli nii mõnus ja täielik üdill (sic!), ei saanud me kauemaks jääda kartuses külma ja pimeda kätte jääda.

Tagasiteel oli päike silmas ja kolm inimest kanuus
(ja käed roppväsinud)

Tagasitee oli minu jaoks kõike muud kui kerge ja kiire: Viimased kolm tundi aerutanud käsivarred ei tahtnud lenksudest hoides väga hästi keharaskust toetada ja kippusid nõtkuma, tagumik oli karastavas vees juba sadula kandilisuse unustanud ja nüüd meenutas see end kruusateel üsna hoolsalt. Aga polnud midagi teha – panin mobiilist muusikat ja andsime talda.

Raplas oli ilus päikeseloojanguvalgus, söök ja dušš!

P.S. Õndsana ma ei maganud – valutavate ja surmväsinud kätega oli raske magama jääda ja ajas ohkama. Hommikuks on asi isegi parem kui öösel. Peaks vist jõusaali minema ja uue pingutuse kohe peale ajama, muidu saab liiga kiiresti sporditegemisetundest lahti.

Esmaspäeva hommikul saime rongijaamas kokku ja sõitsimegi Tallinna. McDonaldsist julgestusjäätis kaasa ja kino Sõpruse ette kolama, kus hämar uks Hollywoodi kluppi viib. Natuke aega seirasime ust, kell sai 10.30 (mis oli kuulutuses välja hõigatud aeg), aga kuna keegi meile punast vaipa lahti rullima ei tulnud, ega isegi pakkuma, et “Oh, te olete hullult ilusad ja sobiks täiega meie filmi”, siis pressisime ennast ise tuppa.
Klubi oli üsna vaikne, paar asjaliku moega noormeest sagisid ringi, mõned tütarlapsed ajasid näpuga paberitel järge ja ainus “mass” peale meie kahe paistis olevat üks lühi-lühike tütarlaps, kelle siilikaks aetud peaküljele oli punase juuksevärviga süda maalitud.
Iga 10-minutilise ootamise järel astus meie juurde üks või teine noor filmitegija, kes küsis kas oleme siia massistseeni jaoks tulnud ja et “kohe hakkame pihta”.

Ühel hetkel karjatati meid leti juurde ja arutati positsioone. Mind ja Viperit vaadati hindavalt ja otsustati, et on kostümeerijat vaja, sest meie hoolikalt valitud riided ikka klubiatmosfääri ei istu. Vähemalt mitte selles stseenis.
“Uu,” mõtlesin mina. “Siis on lootust kaameralegi jääda.”
Nooruke stilist kaevas hiiglaslikust Jyski kilekotist välja käterätikusuuruse musta litritega hilbu ja pakkus seda Viperile. Too kehitas õlgu ja võttis pakutu vastu. Järgnesime tütarlapsele ülakorrusele, et riideid vahetada. Kotist ilmus välja ka kuldne täppidega jakike ja õhkõrn kuldne pluuskleit. Viperi käes õnnetult rippuv kombineekleit rändas kotti tagasi ja asendus VÄGA sügava dekolteega valge pluusi ja soolpeene kuldse littersalliga.
Kaks-kolm-kaheksa ja olimegi klubirõivas.

Läksime tagasi võtteplatsile ja hakkaski asi pihta. Seina äärde oli tekkinud ka üks “põhiline” näitleja: Vampmeigiga minikleidis klubimimm ropendas stseeni harjutades mis kole.

Meie ülesandeks oli tema eest läbi jalutada, et tekitada mulje klubi tavapärastest sagimisest.
Kui te nüüd peaks filmi vaadates õigel hetkel silmi pilgutama, siis mind ei näe. Veel loogilisem on see, et te mind äragi ei tunne – olen küll kõikvõimalikke toredusi selga pannud, aga kuldse klubijakiga mind veel avalikult nähtud ei ole. Tegelikult on kõige loogilisem see, et ma olen lihtsalt üks valgustamata näotu keha, kes korraks näitlejanna eest läbi vilksab ja ilmselt ei tunne ma end isegi ära. AGA! Ma kõnnin mööda KAKS KORDA, nii et kes usinalt ja aegluubis filmi vaatab, siis klubistseenides tasub ikka prillidega inimesi hoolega vaadata. Neid ei olnud seal palju, võin teile lubada. Nähtavasti prillidega klubis ei käida, kui need just kuulid hipsteriprillid pole.
Ligi kümme korda tegime seda liikumist läbi, kaameraga ja kaamerata, kuni ühel hetkel öeldi, et olemas ja kogu lugu.
“Oodake, ma mõtlesin just, et ma tahaksin veel korra teha nii, et ma kõnnin telefon käes mööda! Või sätin juukseid, et asjale natuke realistlikumat ilmet anda. Või näiteks lähen näitlejanna juurde ja ütlen “Tsau, mäletad mind vä? Me käisime koos Räpina põhikoolis.” Või noh, saate aru küll.” Mõtlesin et läheks ja ütleks nii. Aga ei hakanud ütlema. Küll mu tähetund veel tuleb.

“Põhimõtteliselt nüüd on siin kõik,” ütles blond produtsent meile. “Aga kas te saaks kella neljaks tagasi tulla?”
Ikka saab. Kõike saab. Peab ju kuulsaks saama. Ja küll seda ka saab.

Kolasime siis Viperiga ligi neli tundi linna peal ringi – käisime Lidos söömas ja mööda Pärnu maanteed tuiates mitmes kaltsukas, nii et kui ühel hetkel sama teed tagasi uhama hakkasime, et ikka neljaks tagasi jõuda, oli mulle kätte tekkinud hiiglaslik kirjadeta kilekott.

Paar minutit neli läbi kukkusime jälle Hollika uksest sisse nagu vanad kalad ja avastasime, et pärastlõuna on masse juurde toonud. Mitte liiga palju, aga mõned 4-5 pealised seltskonnad seal sumisesid.
Jälle möödusid pikad minutit täis ootamist ja kui umbes tund hiljem arvati piisavalt palju rahvast koos olevat, karjatati meid tantsupõrandale ja pandi mingi tümm peale, et vat, nüüd tantsige. Taamal olevas baaris käis ilmselt mingi süžeeliin, kui ma nüüd ei eksi ja kaamera ei olnud absoluutselt meile suunatud, aga tantsisime Viperiga ikka nagu mingid go-go tüdrukud. Lihtsalt igaks juhuks.
Saadi ka see osa sobivalt lindile ja järgnes ootamine. Suur hulk inimesi pandi lõpuks baari istuma-seisma-sumisema ja hakati seda filmima. Mina seal ei olnud, aga kuna blond produtsent ei tahtnud ilmselt, et ma nuttes minema jookseks, kuna ma nüüd kaamerasse ei jää, siis ta lohutas mind, et “igas kaadris ei saagi samu nägusid näha. Kui me teise nurga alt võtame, siis paneme sinu ka sinna.”
Jessikas. Produtsenti sõnast, härga sarvest, pool tundi hiljem rebitigi mind juba “teise nurga alla”. Sätiti mind trepi kõrvale, kohale aeti kaks noormeest, kellele anti karm korraldus mind “sebida”.

Skoor!

Ilmselt oli neile see efektisuits kõrva läinud, sest nad sebisid absoluutselt kõiki teisi tüdrukuid meie ümber ja kui võtteks läks, siis rääkisid omavahel, nii et mina jõin igavusest mulle kättepoetatud Tarhuni-maitselise rekvisiitkokteili lõpuni ära.

Taaskord edukas võte purgis, ootasime juba kätteõpitud professionaalsusega järgmisi korraldusi ja tulid ka need. Hästi konditsioneeritatud klubis on äraütlemata külm, kui seal järjekindlalt 100 inimest tantsurütmis ei higista, aga õnneks olid järgmised võtted just tantsupõrandal. 10-minutiste intervallidega pidime nagu pöörased tantsima, et järjekordne pusletükk tehtavast filmist jäädvustatud saaks. Oli ikka tore küll. Mulle tuli kohe suurepäraselt meelde miks ma klubis ei käi!
Ühel hetkel tuli Andrus meie lahkel kutsel sinna, vaatas mõnda aega kuidas me kuulsusejanuliselt ennast võngutame ja läksime siis kõik koos “suitsupausi” ajal Patricku pubisse jäätisekokteili jooma. Kuna seal oli nii mõnus ja meil oli ometigi pikk tööpäev selja taga, siis eriti tagasi ei kippunudki.

Aga põhimõtteliselt siis et agendid ja talendijahid:
Olen professionaalne “mass”, täielik kameeleon – kuldse särkkleidi abil saab must klubilinnu teha ja ma ei kurda, oskan hästi oodata ja käsku täita ning hoolimata suurepärasest fantaasiast ja paremast äranägemisest kuidas filmi võiks teha ma kaadrisse ei pressi ja emale ei lehvita.
Ootan pakkumisi!

Tuli kusjuures täitsa tuttav ette. Mõned aastad tagasi oli sama poiss vist Tõnis Mägiga tuuril ja siis naersin samamoodi. Juba siis hakkasin armastama.
Inimesed, kes oskavad niiviisi inimesi naerma ajada, on kõige paremad üldse.

Jea.

• Olen käinud Tallinnas ja Pärnus ja Haapsalus, olen nautinud suurel hulgal kaunist kunsti ja suviseid toimetamisi. Siinkohal soovitan kõigile E.Okase majamuuseumi metsapealinnas – küll selle mehe käe seest võis ikka palju ilu lõuendile immitseda…

• Olen otsustanud mitte Indiasse naasta, isegi mitte korraks. Pooleldi sellepärast, et ei taha, pooleldi sellepärast, et kallis on.

• Olen lõiganud pähe hirmpopi ja nunnu soengu, mida juba ammu mõtisklenud olin.

Siuke eest siki-sakiline, tagant pikalokiline.

Aga kuu aega kestnud hedonistliku eimidagilemise peale olin täna kohe mitmekordselt tubli.

1. Võtsin end töötuna arvesse!
Oi rõõmu ja toredust kui töötukassa on nagu perekondlik külaskäik, ühes toas tädi, teises ristiema. Rapla värk. :)

2. Astusin ülikooli(desse) sisse.
Pusisin ID-kaardiga SAIS-is ja toksisin “jah”-nuppe vähemalt kuuele erialale. Nüüd saab siis järge pidada, et igale poole õigeks ajaks vestlustele jõuaks.

3. Kasutasin võimalust!
Töötukassast heitis tädi Merle minu suunas miski Euroopa Noorte pakkumise minna noortevahetusprogrammiga Ungarisse. Kohe helistasin ja uurisin, kas veel saab. Paistis, et äkki isegi saab. Kui nüüd hästi läheb, siis juuli viimase nädala olen madjaritemaal.

Kui nüüd lukus kõrv ka lahti keeratud saaks ja kuskile ülikooli ka, siis oleks juba elu täitsa till.

Seniks nautlen suve edasi! Täiesti niisama.

Ja uus bloginägu.

Näis mis ma veel uut teen. Küll te siis kuulete.

Käisin Tartus ja mitu korda Tallinnas ja suvilas olen istunud ja poodides olen kolanud ja eurosid raisanud ja palju mõnusaid asju söönud ja…oeh. Eesti on ikka hiliskevadel hirmus kaunis. Siiani nuusutan sireleid nii et pea hakkab ringi käima.
Ja suvi ju alles algab!

Täna sai avapaugu järjekordne kultuuripealinlik-poliitilis-ühiskondlik-ja-muidu-äge üritustesari OMA Festival, mis on Baltic Pride’i (vikerkaare)lipuvärvide all korraldatud tore kultuurinädal ja mõeldud kõigile, aga peamiselt käsitleb LGBT-temaatikat.

Kuueks juunikuu päevaks saab Tallinnast LGBT (lesbi, gei, bi, trans) inimesi ja ühiskonna mitmekesisust väärtustav paik.

6.–11. juunil 2011 toimub Tallinnas LGBT (lesbi, gei, bi, trans) solidaarsus- ja kultuurinädal Oma Maailma Avardamise Festival, mille raames on võimalik külastada LGBT teemalisi kunsti- ja fotonäitusi ning filmilinastusi. Nädala lõpetab pidulik vabaõhukontsert, kus kõiki inimesi väärtustava ühiskonna toetuseks astuvad üles armastatud Eesti artistid.

Sarnased LGBT fookusega üritused toimusid aastatel 2004–2007 Tallinnas, mil kõige enam sai avalikkuse tähelepanu traditsiooniline paraad. Sel aastal otsustas ürituse toimkond korraldada paraadi asemel kontserdi, mis aitab LGBT kogukonnal ja ülejäänud ühiskonnal rõõmsas õhkkonnas kokku tulla ja koos sõbralikult aega veeta.

Tänavune üritus toimub koostöös Baltic Pride’iga, mis on Eesti, Läti ja Leedu LGBT organisatsioone ühendav üritus. 2009. aastal toimus Baltic Pride Riias ja 2010. aastal Vilniuses. 2011. aastal on järg Eesti käes ning selle koostöö tulemusena toimubki juuni alguses LGBT solidaarsus- ja kultuurinädal.

——————-

Käisin Artises tänasel avatseremoonial ja jäin peale seda ka esimest filmi vaatama. Tegemist oli kolearmsa romantilise komöödiaga “Veel Neli Aastat”, mis rääkis “võimatust armastusest liberaali ja sotsi vahel”. (See et mõlemad mehed olid ei paistnud eriti kedagi häirivat! :D)

Ülejäänud nädal pakub veel vähemalt kaks filmi päevas, orienteerumist, workshope (neljapäevane “mõnulelu valmistamise õpituba” ajab hirmsasti muigama ja kõlab päris põnevalt), klubimöllu ja lõpuks laupäeval Rotermanni kvartalis suurt vabaõhukontserti! Oi õnne ja rõõmu, jätkuks mul ainult aega ja energiat igale poole minna.

Rohkem infot siit.

Eesti on linnulennult imearmas, rohe-roheline ja metsane, kasvuhooned päikese käes sillerdamas nagu murule loobitud klaasikillud. Reis oli sündmustevaene ja üllatavalt mugav. Isiklikuks võiduks võib pidada asjaolu (või kellegi poolt tehtud õnnelikku viga), et ma 13 lisakilo eest sentigi ei pidanud maksma ja oma 33-kilose hiidkohvriga ülbelt 5000 kilomeetrit maha reisisin. Ikkagi koju tagasi kolimine…

Ja siis kõik need toredad asjad… Rabarberikook. Rukkipala leib. Sirelid, nurmenukud ja vanakooli-nartsissid. Perekond. Karge õhk isegi kui päike paistab. Kassid ja vanad majad. Kodu ja kodutunne ja kodused asjad ja see iidne tuttavlikkus. Võin alustada sealt kus pooleli jäi, mitte algusest… Vabandamata, kedagi segamata, olles ise, kuuludes – olengi tagasi kodus.

Kui sisse olen elanud jätkan lugudega. Andestage eetrivaikus, aga pean sõnad ja mõtted korralikult lahti pakkima enne kui edasi saan minna. :)

Nüüd on asjad peaaegu müüdud. Vähemalt metatasandil. Raha ma veel näinud ei ole.

Muud asjad ei ole ka mainimist väärt – sõbrad on mossis, et ma ära lähen, tiim teeb julmi nalju, aga samal ajal vehivad mulle topelttööd anda, tähtsad ninad tahavad veel nii palju keerata kui saab, sest see et mind minema küüditatakse ei ole ju veel piisav – teeks nii, et raha ei peaks ka maksma selle eest.

Kolmapäeval olen olemas, siis räägime. :)

Pole veel otsustanud mis blogist saab. Mõned lood on veel pooleli ja mõned rääkimata, nii et kohe uksi kinni ei pane, aga kui Ubalinnas ei viibi, mis seal siis enam… Mõtteid?

 
ja vanaemale ja tädidele ja onunaistele ja kõigile kes on emad
ja kõigile kes on emalikud ja kõigile kellel on ema,
aga kõige rohkem ikkagi oma emale.

Tõenäoliselt tuleb puhkusele tulles pakitud kohver hoolega läbi mõelda, et suurem osa asju kohe kaasa saaks. Teise otsa võib siis kokku panna, kui kaks kuud hiljem (tõenäoliselt) turismiviisaga otsi kokku tõmbama tulen.

Igatsejad, hakake langevaid tähti otsima ja soovima, et bürokraatiaveski hoolega kõik Digikäpa mannetud katsed mind siin hoida ära jahvataks ja ma tõepoolest koju tagasi küüditatud saaks. Jõuan ehk septembriks kooligi leida. Või töö.

Või hobi.

—-

P.S. Majaomanike peret jääksin kindlasti igatsema. Nii armsad inimesed. Läksin täna üürikviitungeid küsima, mille eile allkirjastamiseks neile jätsin. Kviitungitele alla kirjutanud kahjuks veel polnud, aga selle asemel sain pulmakutse! Raamatupidajale on seda raske selgitada, aga iseenesest täitsa nunnu žest.

Tänased arengud ei ole nii meelelahutuslikud kui eilsed, aga natuke siiski.

Saime hommikul Timmsilt vajaliku templeid täis paberi ja läksime politseisse. Sama villaste käsivartega ment, kes eile meelalt näo järgi mu palganumbrit mõttes paika proovis panna, oli tänagi seal. Bharad selgitas, et oleme nüüd vajaliku paberiga tagasi.
Kõigepealt lasi ta meil 20 minutit oodata, kuni ta mingit logiraamatut täitis. Seejärel andis ta meile valge paberi, kuhu vabas vormis avaldus kirjutada. Siis saatis ta Bharadi notaritõendist koopiaid tegema. Seejärel sirgeldas ta mingisse kviitungiraamatusse kannada keeles paar varesejalga, rebis kontsu välja ja ulatas meile – see oligi vajalik paber (?!).
Hakkasin juba tõusma, kui ment Bharadile veel midagi vuntsidesse pomisedes rääkis.

Välja minnes sain tõlke ka.

“Ma ei saa tütarlapselt küsida, sest ta on välismaalane ja see oleks piinlik, aga sina kui kohalik tead kuidas asjad käivad. Kas sul on mulle ehk midagi…minu abivalmiduse eest?”

ALTKÄEMAKSUKÜSIJA SUU PIHTA EI LÖÖDA! (Eriti kui ta politseinikuna töötab.)

Põhimõtteliselt Bharad ütles talle, et tal ei ole raha. Kui ment ütles, et ükskõik kui palju on okei, siis Bharad vastas, et mitte praegu. “Millal siis?” nurises korruptant pahuralt, “Ma ju aitasin kohe.” Bharad lubas millalgi tagasi minna, surus kätt ja astus välja.

Küsisin kas läheb siis millalgi tagasi. Sain vastuseks, et “Elame-näeme.”

:D

Karkudega jeesus, mida loogikat!?

Läksime siis minu tänavanurgal asuvasse kitsukesse seinaorva, kuhu hallipäine jurist pesa on teinud. Bharad võttis jälle jutuotsa enda peale ja kuigi kogu diskussioon puhtas inglise keeles käis, rääkis peamiselt tema.

Jurist oli muidugi ka omaette ooper.
Nimi: Timms. Ei mingit ees- ega perekonnanime. Tutvustas end lihtsalt kui Timms.
Mõte näis tal päris terav, kui ladusalt kirjutatud juurajuttu mu tõendil lugedes tõdeda võis – aga keel oli sama terav. Ja keel tegi mingit oma asja: terve aja meiega suheldes, lausete vahel ja meid kuulates, tõendit iidsel trükimasinal sisse klõbistades ja paberites tuulates oli Timmsi suu kergelt paokil ja keel liikus välkkiirelt edasi-tagasi nagu tuuleklaasipuhastaja.

-Niisiis, sa oled Inglismaalt?
-Ei, Eestist.
-Tšehhist?
-Eestist.
-Ja kus see asub?
-Euroopas.
-Ei, mis riigis?
-Eesti ongi riik.
-Jah, aga osa mingist teisest riigist ju?
-Ei, lihtsalt Eesti.
*kougin kotist vanakooli passi välja, tumesinise ja räsitud*
-Selline riik ongi?
-Jah.
-Ja ei ole osa mingist teisest riigist?
-Ei. Lihtsalt Eesti.
-Teil on seal diktaator või kuningas või… Mis?
-President…
-Ja siuke riik ongi? Estropia?
-Eesti.
-Ja mis keelt te seal räägite? Prantsuse?
…
-Mis?
-Eesti keelt.
-Soh.

Timms näpsas mult passi ja lehitses seda huviga. Pildiga leheni jõudes hüüatas ta lapseliku rõõmuga: “Issake, sa olid siis nii paks! Ja nüüd tulid Indiasse ja oled (*tõstab ainult nimetissõrme püsti*) selline.”

Lawyered!

Mingi konkuadvokaat pani mulle nii konkreetselt ära, et ma ei osanudki midagi öelda.

Timms lehitses passi edasi.

-Mida Indias teed? Õpid?
-Töötan.
-Mis tööd teed? Tarkvara?
-Tõlkija.
-Ohhoo, mis keelt tõlgid?
-… (*hingan sügavalt sisse ja välja*) Eesti.
-Sa oled siis ju haruldane. Ma pole sinusuguseid enne näinud. Prantslasi, sakslasi, venelasi on palju. Aga sina…ja su…keel… Sa saad ilmselt kõvasti dollareid. Palju palju raha, ära hakka vastu ajama.

Strike two.

Edasi vaatasin 15 minutit kuidas ta trükimasinal hoolikalt ettevalmistatud teksti tippis, kuhu kõik mu andmed ja kurb saatus üles sai tähendatud.

-Peate kell 8 õhtul tagasi tulema, siis tuleb notar.
-Kas teie siis polegi notar?
-Oi ei. Mina olen jurist! ütles Timms uhkelt.
-Selge.
-Ma helistan kell 8 üle.

Ei helistanud. Paberit ka pole.

palju õnne, mumm.

…

Siinkohal tasub mainida, et ka MARGISEL ON SÜNNIPÄEV! Südamlikud õnnesoovid hällipäevaks!
(Pilti ei ole, sest ta on Jaapanis ja ma pole teda juba tuhat aastat näinud.)

Rikša viis meid kommipoodi.

Vaatasime seal ringi, aga et komm ei ole ikkagi päris söök nagu ema õpetas, siis läks õnneks kui teisel pool teed hotelli silti nägime. Üldjuhul on Indias asutused nimega Hotel restoranid ja asutused nimega Lodge majutused. Ja Restaurant tähendab väga kahtlast kontingenti katvat joomaurgast. Saa siis pihta.
Igatahes oli seal hotell, mis lähemal uurimisel pakkus nii tube kui sööki. Parkisime end terrassikohvikusse ja tellisime koorma sööki. Muuhulgas nägime menüüle trükitud pakkumist, et soovi korral võimaldab asutus ka vaatamisväärsuste tuuri linnas. Just see mida vaja. Rääkisime kelner-manageriga asja läbi ja poole tunni pärast oligi meie käsutuses takso koos juhi ja plaaniga kõik linna NELI vaatamisväärset kohta läbi sõita.

Norr…

Esmalt maharaja palee, mille ühes tiivas laiutab Taj hotell, keskel on kuningliku perekonna ja Jodhpuri ajalugu tutvustav muuseum ja teises tiivas elab maharaja. Kahjuks kunnile tere ütlema minna ei lasta, aga niisama lahmakas lossis õilmitseda oli ka päris kena.
Teiseks külastasime Jodhpuri kindlust, mis Rajasthani linnadele kohaselt mäe otsas asub ja turistilõksuks muudetud on.

Kuna arvasime, et 300 ruupia eest kiviseinu vaadata ei ole eriti hea diil ja ajalooliste tabloodega meid ei meelita, siis sisse ei läinud. Küll aga saime mäe otsas kõõludes aru, miks Jodhpur “Sinine” Linn on.

Kuuldavasti oli kuningas omal ajal andnud käsu, et kõik braahmanipered värvigu oma majad siniseks, et neid siis lihtsam tuvastada oleks. Hiljem hakkasid aga kõik maju siniseks võõpama, sest see hoidvat sääski eemale (linnalegend?) ja olevat linna kaugel ja lähedal kuulsaks teinud.

Kindlusest sõitsime kauni valgest marmorist memoriaalehitise juurde…

…mille ees mõnus onu pilli mängis ja lähedalasuvas tiigis koerad end leotasid, et palavust leevendada.

Vanemuine

Kuna meie tuur oli oodatust umbes 2 tundi kiiremini otsakorrale jõudma hakanud – juht ja restorani manager eeldasid, et läheme kindlusse sisse ja tuuritame seal vähemalt paar tundi – viis takso meid nüüd linna parki ja käskis seal lõbutseda.
Parki oli keegi Dhiraji-nimeline valitseja suure templi ehitanud, palju purskkaevusid ja lilleklumpe tekitanud ja kõige tipuks ahvid sisse elama lasknud, nii et tegelikult oli seal täitsa vahva.

Rajasthani ahvid ei ole nagu Bangalore (ega üldse Lõuna-India) ahvid – neil on MUST nägu.

Muuhulgas nägime onu, kes ahvidele chapatisid söötis.

Njämm-njämm

Kõht…liiga…täis… Ööh…

Ja ilusat lokkis kirju-šokolaadikarva kitse.

Muuhulgas nägid meid poisid, kes juba holiga alustasid ja meil põsed rõõmsalt roosaks puuderdasid.

Muuhulgas nägid meid ka kõiksugused muud poisid, kes kõik tahtsid, et me neist pilti teeks – mingi äraspidine edevus… Omal ajal tahtsid ikka inimesed meist pilti teha, mitte vastupidi.

 —-

Kui pargituur ka läbi oli, sõitsime tagasi restoran-hotelli, võtsime seal toa, ostsime järgmiseks varahommikuks rongipileti Jaipuri ning läksime peale kosutavat õhtusööki juba kell 8 magama.

Mis siis ikka teha…

…kui liikuvasse rikšasse tagasi hüpata!
Tüüp sõidab ja karjub mu peale, mina olen nagu tige lind tagaistmel ja muudkui kaagutan, et anna mu raha. Lõpuks hakkas juba omal ka imelik ja hakkasin oma sihtkohast juba liiga kaugele jõudma. Kisasin siis, et ta kinni peaks.
Ei pidanud, raibe.

Mis siis ikka teha…

…kui liikuvast rikšast keset liiklust maha ka hüpata.

Täielik Batman, noh.
Pidin närvide rahustamiseks omale lausa juustumääret, pulgakommi ja jäätist ostma.

• Käisin taaskord (vol.2 – vt postitust äbout Little Fockers e. 2400 subtiitrit ühe nädalavahetusega) seitse päeva nädalas tööl, et rohkelt ja uhkelt puhkepäevi teenida ja eks, noh, niisama seal ei istu ja muuhulgas sai emakeelde tõlgitud kentsakas UFO-film Paul.

• Soovitan soojalt inimestele, kelle meelest kogu see juudikoomikute bande siganaljakas on ja filmid Knocked Up, Superbad, Hot Fuzz, Shawn of the Dead ja muud taolised maailma paremaks muudavad.
• IPL on väga õnnelikult alanud – Chennai Super Kings võitis avamatši Kolkatta vastu ja mina tantsisklesin mööda kontorit ringi.
• Eile käisin peale tööd noore inimese kombel sõpradega pubis õlut lürpimas. Päris vahva: Mina, Nishant, Pooja, Nikita ja Yasar. Huumorit jätkus kella poole kaheteistkümneni, siis pandi pubi kinni ja tulime minu juurde. Jätkus kauemakski.
• Kõige olulisem on ilmselt päevakajamistest śee, et ostsin Eesti-reisiks pileti ära. Pange nüüd vaim ja sefiirikorvid valmis, sest seda rändlindu näidatakse sel suveajal Maarjamaa metsades ja linnadžunglis alates 25ndamast lehekuu päevast ja kui erialgseid plaane miski ei raputa, siis enne 19ndamat juulit ma kuskile ei kao. Kinno, teatrisse, kohvikusse ja loomaaeda võib mind juba ette kutsuma hakata. Tean planeerida. :)
• Ja Urmi on Rajasthanis hirmilusaid pilte teinud, mida ma loodetavasti edaspidi teiega jagada saan, lootuses, et ma ikka ühe reisikirje lõpuni kirjutada suudan. Lubadusi ei anna. Seega teen edevamate fotodega igaks juhuks juba siinkohal otsa lahti:

Holi eel – kui roosa pliipulber põskedel alles lõbus tundus
(Jodhpuri ahvipark)

Ühispanga Pensionifondi-pleediga beduiin
(Jaisalmeri kaamelisafari)

Luitenaine
(Thari kõrbe düünidel)

                                             Kopirait ja muud õigused © Urmi U.

Kannatage natuke veel, mul on ju reisijutt JÄLLE rääkimata…

India võitis just Kriketi Maailmakarika! Jee.
Viimati juhtus selline lugu 28 aastat tagasi.
Õues lastakse rakette ja ma kuulen kuidas igas majapidamises oma kilomeetri raadiuses mehed õnnest röögivad.

Omal on ka kuidagi kahtlaselt uhke tunne.

Bikaneri maja on peaaegu nagu Rajasthani saatkond, kus tegeletakse kultuuri ja pärandi edendamisega ning kust väljuvad tihedasti bussid kõikjale Värvide Maale.
Hetk mõtisklust kas tühi kõht kaalub üles hilisema bussi peale mineku – ostsime vett ja lootsime parimat – ning istusime järgmise Jaipuri bussi peale.

Selline vahva AC buss meid Roosasse Linna viiski, nukud ja kaamelid külje peale trükitud

Bussireis kestis viis tundi ja sisaldas peamiselt tukkumist ja aknast välja vaatamist. Üle kolme osariigi piiride vurades – Delhi, Haryana ja Rajasthani – jäi silma igav loodus ja lugematud väikesed asulad,  mis näikse kõik olevat samamoodi alguse saanud:
Kõigepealt ehitab keegi tarkpea-ärimees tee äärde pisikese presendist ja õlgedest dhaba, kus möödujad saavad suitsu ja teed, vahest väikese ampsugi teha. Seejärel kolib ärimehe pere dhaba taha väikesesse majja. Siis tekivad neile naabrid ja üsna pea ehitatakse sinna tankla. Ja nii see muudkui laieneb, kuni saab lõpuks korralikuks külaks.
Tee ääres hakkas veel silma kentsakas väljapanek – sõiduradu lahutava tellistest äravoolurenni äärtele oli hoolikalt laotatud kilomeetrite viisi päikese käes kuivavaid lehmakooke! Kes korjab hagu, kes s***a…

—

Jaipuri bussijaama jõudes leidsime esimese asjana turismiinfopunkti, kus paks politseinik ja kahtlase moega ametnik meid hirmsasti kohe aitama hakkasid. Ment viis meid suisa käekõrval Jaisalmeri bussile piletit ostma ning seejärel suunasid ka lähedalasuvasse hotellirestorani, kuna kered olid juba ebaloomulikult heledaks (heh heh, väike huumor) läinud.
Sõime, jõime, passisime, igavlesime ja ootasime bussi. Jõudsin omale uued Rajasthani sussid osta – kirjute niitidega tikitud nahast jalatsid, mis sisse kandes on mugavamad kui sokid ja näevad imearmsad välja. Urmi lunastas omale punasekirjud Aladdini-püksid ja oligi reis alanud.
Südaööl väljus buss Jaisalmeri.

—

 Jaisalmer ei olnud esmapilgul eriti paljulubav – täiesti “igav liiv ja tühi väli”, sekka mõned kapis seisnud margariini karva majad. Bussis oli peale meie vahest peale bussijuhi veel üks-kaks inimest, kui ühtäkki astusid meie juurde kaks meesterahvast ja uurisid, kus me Jaisalmeris peatume. Kuna meil reserveeringut ei olnud ja aususega ka probleemi ei näi olevat, siis nii ütlesimegi. Üks neist rebis kohe taskust pisut kulunud flaieri, kus peal oli pilt erksinise veega basseinist ja ilusast toast. Tal on hotell ja tulgu me sinna. Enne kui mingisse kohalikku Hiltonisse end sisse kirjutada lasime, uurisin, et kui palju sellise oaasi eest maksma peaks.
-150 ruupiat öö, kahene tuba.
-!
15o ruupiat on umbes 40 vana eesti raha ehk alla 3 euro, kes veel ei tea ja see on ikka elamise eest nii võrratult pisike summa, et oi. Sõitsime siis mehe järel rikšaga tema “hotelli”…

Hotell

Hotelliesised skulpuurid (ja väga tavalised koduloomad Rajasthanis, kui tohin lisada. Nii nagu mujal Indias luusivad liikluses lehmad, on kõrbeosariigis kõikjal paksud karvased sead.)

Meie hotellitoast viis pisike uks sellisesse kohta…

Kirjutasime end korralikult hotelli sisse ja lasime endale pähe määrida ka pisut ülehinnatud “Kuningliku Kõrbesafari”. Samas, diil paistis päris uhke ja kuna kaamelisõit meil nimekirjas oli, siis mõtlesime, et miks ka mitte.

Värskendusime pisut oma toas, sõime katuserestoranis kõhud täis ja läksime enne safarit pisut ringi vaatama, et mida Jaisalmeril meile pakkuda on.
Õues lõõmas täielik tuli, nii tuline ja roiutav oli vihane päike ja liikumatu õhk. Loivasime pisut aega, kuni nägime midagi muuseumitaolist. Kuna see tõotas varju ja heal juhul ka ventilaatorit, läksime sisse.
Sõbralik noormees tegi meile kiire tuuri, rääkis Rajasthani ajaloost ja näitas vahvad vidinaid nagu kõrvapuhastuspulka, täiesti müstilisi karbikesi kõrgest soost naiste varamust ja 400-aastast värvitelekat.

Muuseumimees, mina ja värviteler rajputtide ajast

Lõpuks läksime tagasi hotelli, sest kohe-kohe pidavat me välja sõitma retkele, mis lubas üsna põnev tulla…

—

Meie reisikaaslasteks kõrbesafaril olid kaks 65+-aastast rõõmsat välismaalast, norra daam Liv (liiv – kõrb…sobilik) ja briti härrasmees Tim. Need kaks paistsid üsnagi kelmikas suhtes olevat, sest flirtimist ja kihinat jätkus terveks reisiks.
Autot juhtis väikese palvemütsiga muhe pikka kasvu moslemionu Mukim.
Kimasime Jeepiga teadmatuse suunas, külastasime vana templit, möödusime kõrbekülakestest, mis kaugelt järjekordsete tühermaade ja termiidikuhilatena paistsid, aga lähemal vaatlusel savist ja liivakivist osmikuid reetsid. Külastasime maharaja perekonna viimset puhkepaika, kus igavest rahu valvava kauge silmapiiri asemel nüüd hiiglaslikke ulmefilmi-laadseid tuule-energia veskeid näha sai.

Ühel hetkel peatusime aga tee ääres, sõime paar mandariini ja jäime ootama. Kaua ei pidanudki ootama, sest kaugusest paistis kolm Hommikumaa tarka meie poole tulevat, üks lisakaamel ohelikkupidi kõrval.
Need olid meie liikumisvahendid edasiseks.

Minu naeratav kaamel

 Meie meeskond: Liv, mina, kaameliajaja Nehal, Tim ja Urmi

Ja seiklus võis alata.
Kuna see oli absoluutselt minu esimene kord kaameliga sõita, hoidsid kõrvad väga lahti, et igasugune info ikka kohale jõuaks selle kohta kas, kuidas, kui palju ja mida.

Kaamelisõidu A&O:
-Kaamelid on sõbralikud ja rahulikud loomad, nii et ole kannatlik, aga mitte rumal. Kui sa ikkagi looma ei tunne, et tasu teda kallistama ja kõdistama minna. Küsi omanikult kas võib pai teha ja mis on küürulise eripärad. Nagu Nehal mulle usaldas: This is good camel. Lets you ride well. Some camels – very naughty. (See hea kaamel. Laseb sul hästi ratsutada. Mõned kaamelid – väga riukalikud.)
-Kaameli selga saamiseks ei ole kraanat vaja – käsu peale pakib kaamel oma peened jalad enda alla kokku nagu pikksilma ja sa saad suurema vaevata sadulasse tõusta. Meelde tasuks jätta aga see, et kaamel heidab lamavasse asendisse ja tagasi tõusma kindla moega: Esmalt laseb ta esijalgade põlved lõnksu ning vajub sellises joogaasendis, pepu upakil, järsu jõnksuga allapoole, et siis tagajalad ka kokku keerata ja müraki pepu liivale poetada. Tagasi püsti läheb ta samamoodi, ainult vastupidises järjekorras – esmalt tõuseb tagumik ja seejärel pisut ebakindlalt ka esimene pool.
Sõnaga, kui sa nüüd end korralikult sadulasse oled poetanud ja kohalt äraminekuks valmistuma hakatakse, siis lükka oma ülakeha nii taha kui võimalik, nagu limbot tantsides (ära painduvuse pärast muretse, ühel hetkel tuleb küür ette.) ja hoia kõvasti kinni. Sama moodi peatuma ja puhkama jäädes – muidu on lihtsalt oht, et veered üle kaameli pea liiva sisse maha.
-Kaamel kuuletub üsna korralikult, kui teda kindlalt ja rahulikult rakmete ja häälkäskluste abil juhtida. Mõlemalt poolt ohjadest looma pead enda poole (taha) tõmmates jääb ta lõpuks seisma, ühelt või teiselt poolt survet osutades muudab ta suunda. Kui kiiremat tempot tahaks, teevad kohalikud kaameliajajad üsna ägedat kriuksuvat keelelaksutust, aga nähtavasti ajab asja ära ka täiesti oskamatu keelelaks, mis kaameli pisut tõtakamale kõnnakule saadab.
-Kui nüüd Nehali juttu uskuda – ja miks ka mitte, tema on ju ekspert – siis meeldib kaamelitele kõrbes jalutades aegajalt kuivanud heinanuustikuid ja väsinud olemisega rohtu ampsata, kuna see on soolane. Farmitoit on kaamelile väga magus ja seetõttu tahab ta vahetevahel võimalusel teistsugust ampsu.
Kui aga pikemad reisid läbi kõrbe ees on ja kaamelil kütus otsa saab, tuleb looma nina ette anda järgmine snäkk: kilo võid ja kilo pruuni suhkurt (!) ning minuti-kümne pärast on küüruline jälle tangitud ja vantsib edasi.

Meie retke esimene ots ei olnud eriti paljulubav – esiteks ei olnud kõrb üldse selline nagu ma lootsin – ei mingeid tühje liivaluiteid – ainult tokerdunud põõsad ja muhklik liivane rada. Teiseks oli mu sadul pisut vildakas, nii et vajusin koguaeg ühele küljele ja kartsin suurematest takistustest üle minnes, et pudenen lihtsalt maha.

Rõõmus beduiin

Lõpuks hakkas aga kauguste tagant paistma soekollane liivavall ja paistis, et põõsaste ja rohututtidega on mõneks ajaks lõpp. Jõudsime düünidele. Keset igas suunas laiuvat tühja ja päikesekuuma liiva jäime hetkeks puhkama. Mehed süütasid taimeplärud e. beedid, meie kaanisime vett ja nautisime vaadet.

Parkla

Lõbustasin end tükk aega luiteid mööda üles-alla jooksmisega,
kuni täiesti hingetuna püüdsin veel liiva sees hüpata, et Urmi hea foto saaks.
Ei saanud! 

Puhkasime pisut ja liikusime siis edasi, järgmise luiteni, kuhu ka ööseks peatuma jäime. Päike libises juba silmapiiri taha ja taevas kõrbe kohal värvus imekauniks, kui mehed kaamelite seljast pakke maha kiskusid ja meie end betoonist valatud väikese köögi suurusele platvormile istutasime.
Kuna õhtusöök oli tule kohal valmimas ja kippus hämarduma, ei antudki meile pikalt mõtlemiseks aega, et mis nüüd, kui juba astusid kohale tulnud Jeepist maha neli inimest – kaks meest ja kaks lapseohtu tütarlast, rahvariided seljas. Nemad olid meie õhtune meelelahutus. Kiirelt istusid nad platvormi ette, taevasse kerkiva täiskuu alla liiva sisse maha ja lasid laulu lahti. Järgmise looga kaasnes juba viimase peal tants ja ülejärgmisega rebiti meidki keerutama!

Laulu ja tantsu jätkus enam kui tunniks, ühel hetkel valmis tee ja pisut hiljem suur pajatäis imemaitsvat sööki: kleepuv riis, keedetud aedviljad, keedetud kana (?) ja rasked, kuumad tulel küpsetatud chapatid. Lasin endale neli korda juurde tõsta enne kui äginal ja kahjutundega keelduma pidin.
Kõht kurguni sööki täis, kuu kõrgel ja pikk päev selja taga, keerasime end rahulolevalt kaasatoodud vatitekkidele külili ja jäime sametise tähistaeva all magusasti magama.

—

Hommikul ärkasin pisut peale päikesetõusu. Peale selle, et korraks hakkas öösel hirmus külm ja korraks kraapis mu kätt mingi teki sisse pugenud ohakanutt, oli öö möödunud väga rahulikult.
Meie ümber laiutas endiselt kõrb, ööst endiselt jahe ja saladuslik. Kauguses paistis möödaratsutavaid kaameleid, kitse- ja lehmakari ning paar koeragi olid tee meieni leidnud.
Hommikusöögiks olid puuviljalõigud, küpsised ja tee ning üsna pea ka nisupuder ja röstsaiad.

Hommikune tualett

Kui olime end värskendanud ja kokku pakkinud, sättisime end taaskord kaamelite selga ja alustasime tagasiteed. Sel korral ei viitsinud Nehal enam karavani vedada ja andis ohjad minu kätte. Tikksirge seljaga päikese käes õõtsudes juhtisin oma kaamelit ja sisemist kõrbeprintsessi kõva tund aega, enne kui kaameliajaja taas ohjad enda kätte võttis ja meid düünidelt minema karjatas.
Kusagil ootas meid juba Mukim – jätsime kaamelite ja -ajajatega hüvasti, tänasime neid paljusõnaliselt ja sõitsimegi minema.

Enne tagasi hotelli minekut oli meil aga veel pisut vaatamisväärsusi ees: Veel üks mausoleum, mis nüüd tühja muuseuminurga aset täidab, kummituslinn Kuldhara, mis kunagi moslemivalitsejate hallata oli ja imekaunis liivakivist džainistlik tempel.

Sõitsime läbi ka kohalikust külast. Niipea kui autost välja astusin, rebis keegi mul käest ja viis taluõuele ringi jooksma. Jõudsin täheldada, et tegu oli umbes 6-7-aastase tatise ninaga poisiga, kes mind tüdrukute (ja minu) kiljumise saatel ringi lohistas.
Lõpuks parkisime end tagasihoidliku ja kärbseid täis onni sisemusse, kus meid voodile istutati ja suu lahti vaadati. Kuna ühist keelt me perekonnaga ei leidnud, piirduski kogu asi naeratuste ja meie kaasasolevate esemete näppimisega – minu prillid, fotokas, isegi turban – kõik läks loosi.

Džaini tempel

—

Peale safarilt tagasijõudmist värskendasime end hotellitoas väikese uinakuga ja läksime siis legendaarset Jaisalmeri kindlust vaatama. Kuigi kõigis Rajasthani linnades ja asulates on tänini vingeid kindlusi, on Jaisalmeris asuv kuldkollane lahmakas ainus, mis tänini inimeste poolt kasutuses on. Nimelt elavad osad linnaelanikud kindluses sees – kirjade järgi ligi 2000 hinge. Ja nii ongi tallinnavanalinnakitsaimatesttänavatestkitsaimate teedega labürint ääristatud kuivava pesu, tikkivate mammide, poodide-kohvikute-templite ja kõige muu linlikuga.
 Reklaam

Kindluse välismüür

Kondasime kindluses tükk aega, kuni pimedus laskus ja tagasi hotelli poole hakkasime hiilima. Olime avastanud viimase peal nahapoed, kus kõikvõimalikke kingi ja kotte osta sai. Ostsimegi mõlemad Urmiga omale kotid, mina ka plätud ja väikese puust nikerdatud kaameli.

Kingsepp mu plätusid taimeõliga pruuniks värvimas

Lõpuks läksime tagasi hotelli, väsinud ja õnnelikud ning uuteks elamusteks valmis, kuna järgmisel varahommikul istusime juba järgmise bussi peale, mis meid Jodhpuri, Sinisesse linna, viima pidi…

Sain ikkagi hulganisti toredaid elamusi, pilte ja mõningaid meeneidki, toredaid jutte, mis lõbustavad kuulajaid ilmselt veel aastate pärastki ja kindlasti tubli nurgakivi elukogemuste pagasisse, mis puudutab enda piiride tunnetamist ja edasiste plaanide tegemist.

Lisaks reisielamustele oli esimene päev tagasi tööl üsna mõnus, sest mul oli selleaastane arenguvestlus, mis üle ootuste hästi läks. Nõutavast 75%-st, et olla sellisel tasemel töötaja nagu vaja, sain mina 80%, mis tähendab, et olen ilge oivik ja muidu tore inimene, kes mõnes asjas rohkem teeb, kui kästakse. :) Kiitust on ikka tore kuulda ja küll ma selle sisse kasseerin kui mai lõpus jälle puhkama tahan minna.

Täna, laupäeval, käisin taaskord tööl ja tagasi kodus jõudsin lõpuks kompsud lahti pakkida ja esimese laksu pesu pesta. Kui t-särgid välja võtsin, sain kõvasti vanduda. Polegi veel sellist lollust teinud, et suurema osa oma valgeid t-särke kollaseks pesen. Nojah. Juhtub ikka. Katsun siis valgendajaga asja parandada, aga kui ei saa, siis kannan helekollaseid. (Kuradi oranž top, noh!)

Igatahes püüan homme siis esimese otsa üles laadida – jääge lainele. Niipea ma jälle ära ei kao.

Tagasi tulen loodetavasti lugude ja piltidega, kuigi teate ju küll kuidas ma reisikirjetega viimasel ajal olen olnud… Ei ole te eelmise aasta Taj Mahali nägemisest lugeda saanud ega minu snorgeldamisest ega isegi Tai shoppamisest. Oeh.

Varahommikul iseendaga kinno kohtingule minnes oli hea olla, isegi liisunud popkornilõhnas oli hea. Isegi kui mingi vanamees telefoniga rääkis ja mul Geoffrey Rushi dialoog kuulmata jäi… Jah, isegi siis oli hea.

.

.

.

.

Ilm on nii ilus.

Täna on nii taevalik ja tuline päev, et tahaks hõisata. Ei teagi – või noh, äkki isegi tean – mis selle südame nii kergeks teeb, et ei saa mitte vaiki olla.
Ärkasin hilja ja pisut toas silmi vidutades koristasin siit-sealt, pesin aknalauda ja -trelle, kraanikausski sai särama pandud. Siis veel ühte-koma-teist ja lendlesin õue, et poest vajalikku tuua. See on see palgapäevajärgne esimene ostoks, kus tavaliselt saab pisut kallimaid hommikusöögihelbeid osta või uut kreemi katsetada, kuna kõik on nagunii otsas ja praegu on võimalust valida muu kui hinna järgi! :)
Ilm on märkamatult suviseks muutunud – lausa selline, et kui Eestis juulis selline temperatuur ja lauspäike oleks, siis kutsutaks seda hellitavalt kuumalaineks. Mina püüdsin kiirel kõnnakul õhku liikuma panna ja tatsusin terve tee CMH Roadile, et “oma” poest kõik vajalik saada.
Pärast kolme kotiga riksasse istudes palusin end pisut varem masinast välja lasta ja rebisin viimased sajad meetrid kotte käe otsas, aga ikka mõnusalt läbi palavuse. Värskendasin end minnes piimakokteili ja tagasitulles hapu apelsini mahlaga! Ei oskagi paremat tahta, kas teate.

—

Eile käisime roadtripil Mysores. Olime sellest tööl nädala sees rääkinud, aga ei osanud suuremat loota – reisikaaslased on sellised muutliku meelega lõbujanulised loomad, et alati võib juhtuda, et plaan muutub poolelt sammult.
Aga ei! Yasar oli nähtavasti reedel juba suvalise bussi peale istunud ja lõppeks Mysoresse jõudnud – seal siis hotellitoa võtnud ja meie saabumist ootama jäänud.
Meie hakkasime 7 paiku hommikul Bangalorest Tanya, Giorgio ja Dheerajiga sõitma ning mingil ajal enne lõunat olimegi päral. Mina ei olnud silmatäitki maganud, nii et soe õhk ja reisirõõm ajasid suisa hüperaktiivseks. Registreerisime Yasari hotellist välja ja läksime loomaaeda. Seal saime veel kahe Dheeraji sõbraga  kokku ja kondasime järgmised tunnid suurel maa-alal ja vaatasime loomi.

Leia pildilt loom

Yasar ja Dheeraj

Loomi näeb igal pool, aga sellliseid silte ikka igas riigis ei ole:

Ära lase ahvi õhust tühjaks!!

Inimsööja-zebra

Ahv paneb laksu ära ja siis ei aita mullitissiga kurguarst ka

No ausalt, ei tahtnud need loomad sellise palavaga eriti midagi teha ja üsna pea olime isegi päris läbi.

Sõitsime Dheeraji sõprade soovitatud meelelahutusparki Planet X, kus pidavat süüa ja möllu saama. Menüü oli küll üsna asjalik, aga isegi Mysores arvatakse, et euroopalik toit koosneb ühest osast lihast, ühest osast kentsakast kartulist ja kahest osast piprast… Vuhh.
Igatahes säädsime end seitsmekesi Dheeraji pisikesse Daewoosse ja sõitsime mäe otsa, kus saab kaunist vaadet nautida. Jõudsime sinna täpselt päikeseloojanguks, mis…oeh…oli hirmus ilus.

Edasine läks pisut pingelisemaks, kuna mina ja Tanya tahtsime kindla peale tagasi Bangaloresse tulla, aga teised paistsid kõik Mysoresse jääda soovida…ja Dheeraj va tuulelipp muutis iga 100m tagant meelt. Lõpuks paistis, et suurem osa meist sõidab siiski tagasi…aga järgnes suur hulk ajaraiskamist ja pidevat plaanide muutmist ja… Bah.
Tagasi sõitma hakkasime millalgi 10 ajal ja jõudsin koju kella 1ks.
Lõpp hea, kõik hea, onju.

—

Ei teagi mida oma ülejäänud pühapäevaga nüüd peale hakata, omal hing nii kerge. Tõuse või lendu.

Põmm!

Muuhulgas pakkus põnevust mingi CEA-osakonna valge friiläänseri kaasatassitud pruut. Elevile ja segadusse ajas ontlikku Bangalore rahvast nii mimmil seljas olev kombinee, kui tribüünidel paarikese poolt etendatavad liibumisstseenid.

Olematu seelikut etendav pesutükk ajas peaaegu kõik elevile…

…noh, peaaegu kõik. Chrisi ei aja miski elevile.
(Janak ja Chris)

Peale kossuturniiri läksime Dheeraji autoga kuskile Bangalore äärealadele, Hennurisse, Nandini poolvälirestorani biriyanit sööma.
Nandini poolvälirestoranis oli jänes. Kerge Alice Imedemaal moment, mis sest, et vesti ega vestitaskus olevat uuri pisut liivase olemisega valgel jänesel ei olnud.

Yasar ja yänes

Tore on iseseisev olla!

Näh, nikerdasin-flickerdasin teile siia ühe suitsupääsukese ka!

Midagi eriti uudistekünnist ületavat toimunud ei ole – eile peale tööd läksime Tanya ja Giorgioga Vidya venna pulma. Pulm on muidugi selle kohta endiselt kentsakas öelda, sest kuigi olen Eestis vaid kahes pulmas käinud (ühes umbes 5-aastaselt ja teises üsna hiljuti), siis tuleb ikka hirmus tants ja trall ja pikad lauad meelde – pulmaisa ja ilus vahukoorekahune pruut ja õhetav peig ja muhedad pillimehed ja ojadena voolav viin.
Siin toimub kogu nali kahel päeval ja mitte sellepärast, et peotuju nii ülev on. Ühel päeval on pidulik vastuvõtt, kus pruutpaar seisab hunnitus ja ülepakutud piduehtes laval ja kõik inimesed kes kokku on tulnud, ootavad järjekorras ja soovivad neile õnne ja teevad koos nendega pildi ja lähevad siis lavalt maha ja sööma. Oleneb muidugi perekonnast, aga üldjuhul on ikkagi staatuse märgiks see KUI palju inimesi läbi käib. Pole siis ime, et peigmehe noorem õde oma kolleege ja kolleegide vanemaid ja muid asjasse tegelikult mittepuutuvaid inimesi kutsub. Peamine, et saaks massid kohale.
Kuna üritused toimuvad üldjuhul selliseks puhuks ehitatud spetsiaalsetes peokodades, millel on hiiglaslikud lavaga auditooriumid ja keldrikorrusel määratud ruumid sööminguks, siis võib kindel olla, et kui teiste inimeste järel kõnnid ja nende eeskuju järgid, ei saa valesti minna.
Üle riietuda ka ei maksa, sest kui sa nagunii mustapäisest ja sarisse mässitud meeterviiekümnesest summast ligi 30cm kõrgemal liikleva heledapoolse pea järgi silma jääd, võib juhtuda, et kontsad ja kiiskav valge salwar teevad sinust pulmapiltniku salajase lemmiku. Mis tähendab et lolle nägusid ei maksa teha ja haigutada ka mitte.

Istusime Tanya ja Giorgioga tükk aega auditooriumitoolidel ja rebisime nalja teemal, kuidas kingituse puudumine heaks teha – küll oli seal solvanguid (kuna Vidyale vennanaine ei meeldi) ja teistelt külalistelt kingituse näppamine, kuni Giorgio krediitkaardi ulatamiseni välja: “Kas sobib, kui mina selle peo eest maksan? Palju õnne!”

Lõpuks soovisime õnned ära ja läksime allkorrusele sööma – ikka hää Lõuna-India taimetoit, aga tohutus valikus ja hulgas. Pugisime meelaste nägudega söögi sisse ja seejärel organiseeris juba hirmus ilusaks tehtud Vidya meile kojusaamiseks auto ja otsas ta oligi. Ilus Vidya oli tol õhtul muuseas “oksjonil” – teame juba mõnda aega, et kohe peale venna pulma hakkab hoogsalt peale talle mehe otsimine, nii et kallihinnalised ehted ja kammitud pea potensiaalsetele abikaasakandidaatide( vanemate)le silmajäämiseks olid ainult algus.

Mjah, millalgi jälle. Pulma ja muud juttu!

Äärmiselt kummaline on sellisel kellaajal välja minna, kella kuue paiku hommikul see tähendab. Üldjuhul – kui üldse – olen sellisel kellaajal koju tulnud, aga mitte välja läinud.

Ja siis peab aovalguses veel rikša leidma ja uniste juhtidega maid jagama… Võeh.

Tänane oli pisut helgem, kuna sain õigel ajal tulema – hea et sain, juba ähvardati, et nii palju on tööd, kus sa saad minna. Ütlesin neile rumala peaga, et pigem tulen laupäeval tööle, kui reedesel päeval pikemalt olen. Eks no muidugi, eestlast sõnast, härja-aastal sündinut sarvest ja olengi homme tööposti otsas. Viisakas värk.
Lisaks treenimisele saab nii palju tööd teha, et pea tahab otsast ära tulla. Ja ikka ei ole piisavalt. Ikka on vaja protseduure muuta ja kogu see kuradi kampaania on seal nii äraspidine, et kogu muu maailma poliitika hakkab juba üsna loogiline tunduma. Eriti sõjad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Õigupoolest tahtsin Taist rääkida, aga Kati ütleb alati, et kui ma kehva tujuga kirjutan, siis rikub see klaviatuuri toksitud pahameel ka kõige helgema jutustuse ära ja puhkuse-essee ridade vahelt tilgub sappi. Mis ma siis ikka hakkan, eksju? Äkki pühapäeval on paar momenti aega kirja panna, kuidas me turul käisime ja ladyboy showl ja head toitu sõime. :)

Järgmisel nädalal olen ka veel hommikuses vahetuses, sest loomulikult kohe kui esimene sats uustulnukaid – kokku neli – on esimesed õppetunnid kätte saanud, tilgub ukse vahelt sisse slovakk Igor ja tahab ka tarkust. Eelmistega kokku lükata teda ei saa, sest neil on juba nädalapäevade jagu teadmisi sisse taotud. Mis siis muud. Kuigi mina ja Igor peaks mõlemad õhtuse vahetuse rahvas olema, arvasid tähtsamad inimesed, et ei – treening käigu ikka peale varajast ärkamist. Ja kes olen mina et vaielda.
Teisipäevaga peaks ma siis peamiste protsessidega tuttavaks saanud Ingeli (ja ongi siuke nimi itaallannal), Katia, Remi ja Mohammedi õpperuumi uksest välja lükkama ja Igori sisse rebima. Ülejärgmisel nädalal naasen loodetavasti 4-12sesse vahetusse tagasi ja saan oma väärtuslikke töötunde jagada uustulnukate harjutus- ja pärisfaile kontrollides, kõiksugustele küsimustele vastates, enda tööd tehes ja ilmselt teiste pärast aru andes.
Ma ütlen, kui nad nii palju ei maksaks, siis ma ei tunneks ilmselt kohustust head tööd ka teha. Kuniks aga materiaalne heaolu jätkub…

Kallistused tasuta, kõik muu maksab raha.
(Kõik müügiks Bangkokis, Siam Paragoni kaubamaja ees)

On ennegi avaldunud tõsiasi, et ühe suvalise vaba päevaga nädala sees jõuab kordades rohkem ära teha, kui kahe-kolmepäevase nädalavahetusega. Nii ongi mul juba alates oktoobri lõpust kindel plaan, et koristan kodu ära. Mida aeg edasi, seda vajalikumaks plaan muutus.
Jõulude ajal tõmbasin kuuse tarbeks nurgast tolmujänesed ära ja moe pärast käeseljaga telekalt ka halli korra maha. Muuks nagu jaksu ei olnudki.
Kui nüüd paari nädala eest kott-tooli auk rebenes ja sellele paar tükki veel järgnes ning aegamööda Eestis paukuva pakasega võidu kõik mu toad vahtplastist lumega kattusid, hakkas olukord ikka korralikult närvidele käima.
Kuna nädalavahetuste peale ei saa iial lootma jääda, siis lõin juba laupäeva lõuna paiku plaanile kodu koristada käega ja seda enam, et sai tööle mindud, paistis, et olen oma vajalikkust mujal tõestanud ja kodu jäi segamini.

Nüüd siis anti puhtjumala…puhtallahimuidu kolmapäev vabaks ja enam ei olnud mahti ettekäändeid tuua.
Ärkasin kell 11 üles, tegin oma muud “vaba päeva toimetused” (loe: facebook) ära ja kell 12 rebisin kõik asjad suure toa riiulitelt maha. See oli ametlik algus.

Olen elu aeg niimoodi koristanud, et kõigepealt tekitan veel suurema segaduse. Sahtlid-kapid-riiulid tühjaks ja siis nullist ilusasti kõik korda seada. Juhtus nii, et lapsepõlves oli minu keskendumisvõime küll üle keskmise, aga üldjuhul kestis see niikaua, kuni esimesed kaks riiulid olid ilusaks seatud ja ülejäänud asjad täiesti mõistusevastaselt inetud või igavad tundusid ja kuskile ei sobinud. Seejärel oligi aeg paus teha ja elu ning asjade üle järele mõelda…
…ja sellega tavaliselt tolleks korraks koristamine päädiski.
Hunnik asju toapõrandal jäi sinna veel nädalaks, kuni siis ühel hetkel ema riidlema hakkas ja ma kõik “üleliigse” toapõrandalt kokku kaapisin ja sahtlitesse-kappidesse surusin, et pealtnäha korras toa ilme luua. Järgmise korrani.

Täna otsustasin vanadest harjumustest lahti murda. Oli see siis täiskasvanulikkus, segadusest tõeline tüdinudolek või miski muu, aga enne ei lõpetanudki, kui suur tuba ilus ja korras oli.
Vahtplastmummud, mis kõikjal ventilaatorituules rõõmsalt ringi veeresid, tuli aga ka kuidagi kontrolli alla saada.
Kuna ma olen taibukas tüdruk, sain kohe aru, et kuni katkine kott-tool neid juurde tekitab, ei ole mõtet otsast pühkima hakata. Tuleb elimineerida tekkepõhjus ja seejärel tagajärjed kontrolli alla saada.

Kõigepealt läksime ja ostsime Bharadiga mulle laua, et korras toas oleks tore tsiviliseeritud inimese kombel arvutada. Siis läksime aga kott-tooli poodi, et ehk saab aukliku ja pooltühja koti jälle elule tohterdada. Nukra moega ärimees arvas, et sellega pole küll enam midagi teha ja parem oleks uus osta. No mis mul, uusrikkal, muret?! Konješno, et ostame uue, kui vana omadega õhtul on.
Kella 5 paiku pärastlõunal sai Bangalore siseringteel näha koomilist pilti, kus triibuliste kott-pükstega valge daam elu eest end tsiklil üritas hoida, samal ajal pooleteisemeetrise läbimõõduga musta nahkkotti emmates.

Vahtplastlumemasin välja visatud, uus (diisli järele haisev) kott asemele toodud ja ilus väike kirjutuslauake hangitud, võis koristustöö jätkuda. Bharad sai luua ja tolmuimeja, mina läksin Tanyaga Costasse kohvi jooma. :)
Kui paari tunni pärast kahe pudeli puhastusvedeliku, kempsuharja ja muude vajalike vahenditega koju tulin, ootas mind ees imearmas töötuba: vahtplasti- ja tolmurullivaba, tühja põranda ja nummi väikese arvutinurgaga. Laud, millel on täpselt ruumi vaid arvutiks, kõlariteks ja telefoniks. Ei mingeid nurki, millele üleliigset sodi toetada ega asju visata.
Üleüldse püüdsin sel korral kõik vabad pinnad elimineerida, millele hooletult asju heita. Ilmselt saab diivan nüüdsest oma osa, aga see on ka ainus.
Tegin seejärel oma osa ja hakkasin suure toa põrandat imema. Aga näpust võtta – pisike imur ei tahtnud midagi sisse võtta. Ajasin siis masinale “näpud kurku”, et ehk on miski karvapall. Natuke sain kätte, aga imivõime oli endiselt häiritud. Tegin siis julma katse: Panin toru kraani alla, ühest otsast vesi sisse ja teisest…ei midagi. Natuke aega tugeva survega veel joosta lastes tuli süüdlane välja. Korralik karvadest ja vahtplastimummudest koosnev tihke vorst, mis end soonilise toru sisse oli mõnusalt sisse seadnud vonkles nüüd voolava veega ühes toruotsast välja nagu mingi kentsakas valgetäpiline naarits.
Toru tühi sain neljakäpakil mööda põrandat roomates 99,9% mummudest masinasse.
Oma piiramatus tubliduses pesin ka vannitoapõranda ja -seinad ära, mis sinna voolava pesumasina loputusvee tõttu pahatihti äkaseks saavad…

Nii tubli on olla, et isegi und ei tule. Ja homsest alates olen hommikuses vahetuses.

Oi, Looja, anna mulle või medal, teadsa.

Taisse minejatele väikene infokild:
Kohapeal saadava viisa jaoks on vaja
-1 dokumendipilti
-passi, mis kehtib vähemalt 6 kuud ja kus on tühi topeltleht (st mõlemad lehepooled on vabad).
-tagasisõidupiletit

Pildid käes suundusin viisaleti poole, kus oli maailma kõige rõõmsam bürokraat. Tüdruk, kes vajalikke blankette jagas ja templeid lõi naeratas ja kihistas vahetpidamata. Sain oma vahva ja rõõmsakstegeva viisa kätte ja siirdusin immigratsioonileti suunas. Neid oli kaks. Tavaleti taga vonkles oma 40-pealine inimsaba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud ja ekspresskassas oli kaks inimest. Silt mainib küll, et ekpresskassa on eakatele ja invaliididele ja rasedatele, aga samas võib sinna igaüks minna, kes ei taha oodata ja on valmis 200 bahti kiirmenetluse eest välja käima.
Nii tegingi. Sain mingi plastmassjunni oma järjekorranumbriga ja jäin nõutult ringi vahtima. Kiirelt lendas üks järjekordne naeratav tai tädi mulle peale ja vedas kättpidi leti juurde, kus veebikaameraga minust pilt tehti, tempel passi löödi ja naeratades ilusat päeva sooviti.

No jee. Mulle pole mu sünnipäeval ka niipalju naeratatud kui selles lennujaamas.

Kohtusin Tanya, Vidya ja Giorgioga pagasilindi juures. Rebisime oma kotid käru peale ja uitasime lennujaamas ringi, mõeldes mis oleks parim viis kesklinna saamiseks. Taamal paistis suur ja värviline turistiinfolett, kus Irvikkassi kõrvuni naeratusega imearmas noormees meid märgates kohe püsti kargas ja küsis kuidas saab meid aidata. Ütlesime oma hotelli nime ja uurisime, kuidas neljal inimesel oleks kõige lihtsam sinna saada.
-Taksoga! hõiskas turistiinfopoiss.
-Ja kust me takso saame ja kuhu küsima peame? uurisime meie, lihtsurelikud uue-aja Siiamis.
-Väljast. Ja oodake, ma märgin teile kaardi peale ära, kus teie hotell on!
Kiirelt maalis noormees lahtiharutatud linnakaardile paar rõngast, et tähistada lennujaama ja meie hotelli. Lisaks osutas ta riiulile, millel olid hunnikud erinevaid linnakaarte ja infopamflette, küll shoppajatele, küll elunautlejatele. Toppisime kotid pabereid täis, tänasime teda südamlikult, võitlesime sooviga teda endaga kaasa kutsuda ja siirdusime taksorivi poole.

Ja ooo, missugune rivi see oli!

Taksod olid nagu viirpapagoid Tai suduse taeva alla pargitud, kärtsroosad, lillad, kollased, oranžid ja rohelised. Imeilusad ja käeulatuses. Meile juhtus esimeseks kohe üks kena lavendlikarva masin väga lõbusa juhiga. Palusime end Sukhumviti linnaossa (?) viia, Soi 20 – hotell Windsor Suites.
Taksojuht aitas meil kompsud pagasnikusse laduda, kõigil auto peale ronida ja sõit võis alati.
Kuigi juht inglise keelt eriti ei tönganud, ei tähendanud see, et ta ei püüdnud Giorgiole, kes ees istus, kõike ümbritsevat selgitada ja kirjeldada. Kui vestlus liiga ühekülgseks jäi, hakkas juht meile hoopis kõva häälega laulma.

Kui lõpuks ülikõrgete kontorihoonete ja kaubamajade, sildteede ja Bangkoki asfaltdžungli esimesi silte märkama hakkasime, mis Sukhumvitile viitasid, läksime hirmus elevile. Lõpuks keeraski lilla autonina Soi 20-le ja sõidutas meid hiigelsuure ja uhke hotelli ette.
Uksehoidjad avasid meile autouksed, naeratasid, tervitasid, viisid meie kodinad sisse… Maksime rõõmsale autojuhile ja tippisime läbi luksusliku aatriumi admin-laua poole.
Naeratused, oh, kui palju naeratusi. Mina, kui miss Annika Laas, kelle nimele broneering tehtud oli, sain allkirjastada mõned paberid ja sain enda valdusse neli magnetkaarti, millega lift toimima saada ja uks lahti teha.
Lifti käimasaamine võttis veidi aega, kuna esiteks ei olnud keegi meist korrust küsinud ja kui siis loogika ütles, et ruum 608 võiks 6.korrusel olla, ei teadnud me täpselt kuhu auku see kaart tuleb toppida, et liftinupp tööle hakkaks. Viimaks jõudsime 6.korrusele ja nägime, et meie kohvrid olid juba ukse taga. Pagasipoiss näitas meile toa kätte, suskas magnetkaardi ukse kõrval asuvasse pilusse, et me ka kliimaseadet ja valgust saaksime, ning jättis meid omapead.

Olime broneerinud peresviidi, et saaksime kõik ühes toas olla ja pisut laiutada. Ja seda me saime. Kahe magamistoa, avara istumisruumi ja kööginurga, kahe vannitoa ja suure esikuga sviit oli suurem, kui mu Bangalore korter! Vannituppa oli laotud suur hulk lumivalgeid rätikuid ja hotelli nimega shampoone, vannivahtusid, hambaharju, vannimütse ja kõiksuguseid muid pisitillukeses pakis tulevaid tualett-tarbeid.
Viiksusime rõõmust ja jagasime toad – Tanya ja Vidya said hiiglasliku kahe(kümne)inimese voodiga magamistoa, mina ja Giorgio jagasime kahe erineva laia voodiga magamistuba. Sirutasime, laiutasime, ahhetasime ja siis tuli meelde, et meil on kõht hirmus tühi.

Libisesime hotellist jälle välja, päike oli vahepeal looja läinud ja meid ümbritses niiske pime palavus. Vaatasime oma tänaval ringi ja hotellist vaid paari sammu kaugusel oli armas väike söögikoht Saw Sam Sai, mis lubas tõelist tai toitu ja väljas istumist.

Vidya ja Giorgio

Mina ja Tanya

Seadsime end neljase laua taga sisse ja sasitud patsiga pisike tai tädi tõi meile menüüd. Peale pikka vaatlust, kuna menüü oli tõeliselt rikkalik (fotodega ja puha), valisime igaüks omale meelepärasena tunduva söögi välja.

Vidya tellitud kanariis india pähklitega ananassipoolikus

Friteeritud munanuudlitesse mässitud hiidkrevetid

Krabi ja seahakkliha kookospiima ja aedviljadega

Taropall kookospiimas (mis, nagu hiljem selgus, on tehtud jamsist!)

Sõime kõhud kõvasti täis, ägisesime ja kiitsime toitu taevani. Maksime siis arve ja otsustasime kauni sooja õhtu mõttes veel pisut oma kodutänavat avastada. Selgus, et Soi 20-l on vähemalt 5 massaažisalongi ning et peale päikeseloojangut sätivad pidžaamataolistesse univormidesse rõivastunud massöörid end salongi ukse ette hulgakesi istuma või seisma ja valju häälega kädistama. Kui keegi (mees) aga möödub, seiravad nad teda silmadega, kommenteerivad isekeskis ja viipavad siis sisse.
Pisut kaugemal oli üks Ameerikast Kagu-Aasiasse toodud ime, milleta ilmselt sealsed elanikud oma elu ettegi ei kujutaks. 7/11 on see eht-usalik poevariant, mis on avatud – nagu nimi reedab – seitsmest üheteistkümneni ja müüb peamiselt toidu- ja esmatarbekaupu, aga ka ajakirju, DVDsid, joodavad ja Statoili-laadset kiirtoitu. Kõiksuguseid viinerisaiu ja värke, aga lisaks neile ka dim-sumi ehk kohalikus stiilis pelmeene ja muidu kentsakusi. Ostsime igaüks natuke kentsakaid asju – vetikakrõpse, kohalikke komme, lillat jäätist, mis oli seesama taro (jamss), mida eelnevalt magustoiduks söönud olime.

Esimesed ostud tehtud, kõhud täis ja reisiväsimus lõpuks võimust võtmas, läksime tagasi hotellituppa ja peale mõningast plaanimist, mida järgmisel päeval teha ja värskendamist vajusime igaüks sügavasse ja mõnusasse unne.

Kaalud
(23.september – 23.oktoober)

Veebruar on hea aeg reisimiseks. Võib juhtuda, et sinu valitud puhkusekuupäevad kujunevad kõige põrgulikumaks nädalaks firma ajaloos ja on üsna huvitav puhanu ja positiivsena varemete ja kaose keskele naasta. Ole ettevaatlik oma ülemustega suhtlemisel, sest lisaks negatiivsetele asjade eest noomimisele, mida sinu varasemad vead on kaasa toonud võivad nad sulle lisaülesandeid anda näiteks teiste meeskondade treenimise näol.
Teisalt oled oma alal endiselt asendamatu ja hinnatud. Kõige tipuks võib keegi tähtis meesterahvas uue töötellimuse saata, kus spetsiaalselt sind nimepidi tõlkijaks palutakse.
Kaalud peaksid olema erakordselt tähelepanelikud inimeste suhtes, kel nende asjadele juurdepääs on, sest võib juhtuda, et sinu äraolekul püüab keegi su arvutit parandada ja kustutab su kahe ja poole aasta tehtud failid ja kogutud pildid tööarvutist kogemata lihtsalt ära.
Võlud inimesi oma päikeselise oleku, hea välimuse ja ülihea maitsega. Muuhulgas võidakse öelda, et näed peale viit päeva tai toidu õgimist imekaunis ja sale välja (“Kas sa teed kõhulihasteharjutusi?”), kiidetakse reisilt ostetud öökullikotti ja kapist leitud iidvana lehvivat seelikut.
Armuelus eriti asjad ei muutu, kui neid ise ei muuda. Selle asemel kulutad aega triviaalsustele ja leiad meelelahutust mujalt. Veebruar on eriti hea aeg telefoni ostuks! Proovi näiteks Nokia E5, mis lisaks bläkberrilikule välimusele kõiksuguseid vigureid teeb – välguga 5mb pilti ja wifit annab.

Head sõbrapäeva, kallid Kaalud ja teised toredad inimesed.

♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥

Kolkattas tervitas meid tolmune ja hämar lennujaam. Pagas hilines pool tundi, mis lõikas meie rahulikult teise lennu peale mineku aja tunnilt poolele tunnile. Lisaks kõigele muule selgus ka, et rahvusvaheliste lendude terminal on umbes kilomeetri kaugusel ja mingit transferibussi bengalid ei tunnista.
Rebisime siis oma pagasit läbi lõõskava päikese ja taksopeatuse vingugaasise sudu, kuni lõpuks rah-vah-lendude terminali jõudsime. Tahaks öelda, et see oli paremas konditsioonis, aga ei või teile mitte valetada. See oli täpselt samasugune vana angaar nagu siselennudki.
Tegime taaskord check-ini ära ning lähenesime migratsioonilaudadele. Minul süda natuke värises, kuna olin oma elamisloa koju unustanud. Lootsin, et saan viisakalt vabandades bürokraatide südamed pehmeks naeratada ja midagi hullu ei juhtu. Kahjuks jätkus mulle siinkohal vaid karmavõlga ja sain kondise ja kurja näoga irevil hammastega vanamehe.
Tervitasin viisakalt, ulatasin oma passi ja maalt lahkumise lipiku ja jäin ootama. Ja sealt see tuli.
Vanamees: Registreerimistõend?
Mina: Kuidas palun?
Vanamees: Registreerimistõend? (Toksib näpuga mu viisale märgitud rohelist teksti, mis käsib mul 14 päeva jooksul peale maale sisenemist end FRO-s registreerida.)
Mina: Aa, elamisluba?
Vanamees: Jah. Registreerimistõend.
Mina: Aaa…mnjah. (Piinlik naeratus.) Selline lugu nüüd, et… Seda pole.
Vanamees: Registreerimistõend? Kus on?
Mina: Kodus. :(
Vanamees: Äh?? Kaasas peab olema!
Mina: Jah, aga näe, koju jäi. Hi-hii. :) … :(
Vanamees: Aga siis ei saa lennata. (Karm.)
Mina: Misasja?
Vanamees: Registreerimistõend peab olema, muidu ei saa kuskile minna. Sa pead ju tagasi saama kuidagi ja ilma selleta ei saa.
Mina: …aga… Mh.
Taidlesime veel tükk aega ja asi ei paistnud üldse väga tore. Vana uuris kellega ma lendan ja kui kauaks ja mis asjus ja ikkagi, miks mul paberit kaasas ei ole. Käsutas siis mu nurka istuma ja kadus ise minema. Kuna meie lend pidi 15min pärast väljuma, kartsin, et nonii, kadus nüüd ära ja kui lennuk juba õhus on, siis tuleb ja ütleb, et jah, ikka ei saa minna.
Õnneks naasis ta 10 minuti pärast, andis mulle veel korraliku peapesu ja ütles, et see on üks ja ainus kord, kui ta erandi teeb. No jumal tänatud, et tegi. Tänasin teda hirmarmsasti ja tormasin läbi turvakontrolli väravate poole.
Nojah, rah-vah terminal küll, aga kaks väravat ja üks mingi joogiputka. Rapla bussijaam on ka elavam, kui Kolka(tta) lennujaam.
Ja lennuk muidugi hilines.
Kui siis lõpuks end masinasse pakkisime, lootsime, et ehk antakse nüüd süüa. Hah! Kui odavlennufirma valid, siis arvesta, et sellist luksust nagu tasuta lõuna, seal kindlasti ei ole.

—

Kui lõpuks pisikesest aknast maa paistma hakkas, ahhetasime kõik kui müstiliselt sümmeetriline Tai ülaltvaates on. Kõik põllud ja tänavad, jõed ja ehitised on nagu joonlaua järgi seatud. India paistab ülalt mitmevärvilise ja metsiku lapitekina, Tai on aga nagu geomeetria kodutöö. Imekaunis.
Ja olimegi kohal.

Bangkok on täiesti üleloomulikult tore koht. Kogu see patupealinna, prostitutsiooni ja muude negatiivse alatooniga teemade asi on muidugi omal kohal, aga kui seda ise ei otsi, siis see end sulle ise peale määrima ei tule. Shoppamiseks paremat kohta ma veel leidnud ei ole ja söögi suhtes olen ka veendumusel, et kui üldse midagi kartulitele lisaks süüa, siis just nimelt tai toitu. Inimesed on nii viisakad ja armsad, et mine või kallistama ja taksod on erkroosat värvi!

Loogiline ja ilusat värvi liiklus!

Jaapani suunalt on (pop)kultuuri lekkinud suures koguses nummidust, nii et kõiksuguseid kiiksuga ja muidu veidraid maitseid, esemeid ja tegemis- ning vaatamisväärsusi leidub Bangkokis küllaldaselt. Hiina suunalt on lekkinud kõike muud, horoskoobist odava kaubani – eelkõige paistsid kõikjalt silma äsja alanud jäneseaasta-teemalised väljapanekud.

Jänesed Siam Paragoni kaubamaja peasissepääsu valvamas…

…ja Siami kaubandustänaval ostlejaid tervitamas…

…ja Calvin Kleini riideid müümas…

…ja Siam Centeri klaasustel mängimas

Hiiglaslikud kõrgmoodi ja rämekalleid disainerriideid müüvad kaubamajad vahelduvad tänavalettide ja turgudega, kus leidub kõike alates pulga otsas küpsetatud kaheksajalast hiiglasliku vanarauast valmistatud Darth Vaderini välja.

Enne minekut muretsesin pisut, kas reisikaaslased – Tanya, Vidya ja Giorgio – on ikka parim valik selliseks retkeks. Kes teab, äkki tahame nii erinevaid asju, et näeme teineteist ainult hotellis, või veel hullem, püüame igaüks teisi veenda, et meie valitud meelelahutus on kõige õigem ja läheme raksu. Ei, tuli välja, et meie, naised, olime ikka väga ühel lainepikkusel, mis puudutas söömise, ostlemise ja kultuuriväärtuste nautimise protsente päevases tarbimises. Giorgio, jah, avastas, et eelistab meie seltskonnale kõikide teiste oma – nii vedaski ta meile näitamiseks erinevas vanuse ja räsituseastmes turiste Mehhikost, Itaaliast ja kust kõik veel. Loodame, et tal oli sama lõbus, kui meil kolmel.

Enam kui asju osta tahtsin ma uusi asju näha ja proovida – ja seda ma sain. Tahtsin meeleolukat päevakava ja mugavat hotelli – ja seda ma sain.

Norr…

Minu valitud Windsor Suites osutus esmaklassiliseks ja äärmiselt armsaks baaslaagriks, kus öösiti end mõnusates voodites välja sai puhata, hommikul massaažiduši all erksaks uhta ja õhtul enne magamaminekut vannis vedeledes lõdvestada… Hommikuti rootsi lauas vinkusid, värsket puuvilja ja minicroissante õgides saime end õigesse meeleolu, et päev otsa mööda linna ringi rallida ja kui küsimus tekkis võis alati hirmsõbralikelt administraatoritelt nõu küsida, mida nad nii hästi kui oskasid, inglise keeles ka andsid.
Viimasel päeval jõudsin ka lõpuks nii kaugele, et proovisin katusebasseini ära, mis hotelli valimisel väga oluline faktor paistis olevat, aga seal olles peaaegu et meeldegi ei tulnud. Mõnus ikka küll. Parema kujutlusvõimega inimene võib koguni tähistaeva välja mõelda, aga pimeda Bangkoki sudutaeva all pilvekujulises basseinis lilleklumpide vahel ringi mulistada oli korraks täitsa mõnus.

Nüüd olen tagasi ja loodetavasti jõuan kõigest lähemalt kirjutada – Calypso showst ja Lisast, Hiinalinna delikatessidest ja turgudest, valedest kaubamajadest ja ka õigetest, kuninglikest paleedest ja fotoputkadest, söögist ja söögist ja söögist…

Kell neli öösel…hommikul pean kuidagi Giorgio juurde saama ja siis üheskoos lennujaama taksotama. Pikk reisimine on ees, autode, lennukite, vahepeatuste ja teiste lennukitega. Taimaal oleme lõpuks millalgi laupäeva pärastlõunal.
Iseenesest on vist täitsa tore, aga paistab, et kõik teised olid tööjuures mu pärast rohkem elevil kui ma ise. Siuke vana ja elukogenud looma tunne on – vasikavaimustust ei tekita miski ja kõik uus on lihtsalt ümbertöödeldud vana või…noh… Kitsaks on see maailm jäänud kuidagi.

Aa, ja jalg valutab, nii et kark tuleb reisile kaasa. Tanya lohutas, et otsime mulle Taist Hello Kitty jalutuskepi… Eksole.

Aga teeme siis nii, et tsaupakaa. Hotelli kodulehekülg lubas wifit. Ehk lükkan aegajalt pisikesele valgele raalile elu sisse ja hõiskan rahva rõõmuks paar rida. Aga ei luba midagi. Hiljemalt neljapäeval annan märku, et olen endiselt elus ja terve ja võibolla isegi tagasi tulemas. :)

Toredat reisi mulle.

Teistes uudistes: Käisin täna Luisile kingitust ostma. Ta läheb varsti Montreali tagasi ja ei tea millal jälle näeb, nii et mulle pandi ülesandeks talle midagi tiimi poolt leida.
Leidsingi. Klišeed lähevad mehhiko verd kanadalastele peale küll, aimšoor, nii et ostsin talle valgest seedrist nikerdatud elevandi, kuldne sadul seljas. Kolasin õiget elevanti otsides mööda käsitööpoode – pakutakse ikka kõiksuguste osariikide träni: Rajasthani ja Gujarati ja Kerala ja…
Kerala poest selle õige leidsingi. Kuna nende tolmune kaardilugeja ei minu deebet- ega Bharadi krediitkaarti läbi tahtnud hammustada, siis ajasin kahe kindla jalaga Bharadi pangaautomaati otsima ja istusin samal ajal kõrgilt poes.
Lõpuks hakkas poepidajal vist igav, nii et küsis mis mult juhtus. Isegi kui ma oleks rääkinud, et on lihasööjabakter, oleks järgmine küsimus vältimatult olnud “Kust ma pärit olen?”. See lihtsalt käib asjaga kaasas. Vastasin siis viisakalt, et Euroopast – üldjuhul neile sellest infokondist piisab ja purevad seda hoolika naeratusega, kuni ma minema lähen. Poe-onks oli aga geograafiaguru ja tahtis täpsemalt teada. Ütlesin, siis et Eestist. Mõtiskles natuke aega, vaatas lakke, piilus mind, nämmutas Maarjamaa rahvusvahelist nime ja jäi kuidagi kuskile kinni. Aitasin siis natuke kaasa, et Soome lähedal. See talle meeldis.
Järgmiseks ei küsinud ta eesti sente näha ega seda mis ma Indias teen, vaid hoopis et kas Eesti on demokraatlik vabariik. Ütlesin et on küll. Küsis kas on alati olnud. Ütlesin et ei ole. Enne oli Vene võimu all.

Vat järgmine kord enam ei hakka ajaloost rääkima. Ütlen parem, et Eesti on kiviajast alates demokraatlik olnud.

“A vot Venemaa on hea, eksju?” naeratas poe-onkel laialt. “Kommunism, vot, jaa. Venemaa on hea. Kõigile siin Indias meeldib Venemaa. Meeldib Marx, meeldib Lenin. Sulle ka?”
Neelasin esmased patriootlikud pahvakud alla, otsustasin, et ei viska ajalehepaberisse mässitud elevandikujukest põrandale puruks ja ei jookse kiljudes minema, vaid jäin ja püüdsin selgitada. Tarbetu vaev. Kommunistist kerala(la)ne jäi minu ajaloolisele valule tuginevale venevaenulikkusele kurdiks ja torkas iga paari minuti pärast järgmise kommunistliku mõtleja nime mu jutu vahele:
“Venemaa võib Indiaga hästi läbi saada, aga naabrina on ta suhteliselt raske…”
“Engels.” (Naeratus.)
“…jah, aga naabrina teeb ta rohkem tüli, kui vaja oleks. Näiteks paneb piiripunktid kinni, mis kogu transiidi katkestab…”
“Marx. Karl… Marx.”

Katsu siis sellisega… Päh. Maksin talle elevandi eest ja ta andis mulle KOLM ruupiat hinnast alla! Mõtleks missugune võit – kõik peaks ju võrdselt maksma. Oleks ma rohkem noogutanud, oleks võibolla veel rohkem saanud. Kümme vähemalt.
Põrguvärk.

Keralasse reisijad, katsuge siis meeles pidada, et ajaloost tasub rääkima hakata vaid siis, kui Emamaa kohta midagi head on öelda. Muul juhul naeratage viisakalt ja nimetage kodumaaks Soomet.

—

Muuseas, tööle jõudes kutsus mu mallust (aga mitte väga kommunistlik) ülemus, Silver Ükssilm, mu tühja tuppa tulevikust rääkima. “Räägi mis plaan sul on? Ma su ema plaane tean küll, räägi, mis sul mõttes on?!”
Ema, tahad mullegi ehk rääkida, mida sa Vinuga plaaninud oled?

Nüüd saab siis reedeni tööd rabada ja siis hommikuses aovalguses lennujaamast Kolkattasse ja sealt edasi Patupealinna Bangkokki kütta.
Kuna nädalavahetus vahele jäi, siis pole jõudnud pesu pesta ega isegi vaadata, mida ja kui palju kaasa võtta. Ju siis reisin nagu korralik euroopa turist – puhas pesu ja hambahari, fotokas ja võibolla deodorant kaasas. Kõik muu saab ju kohapealt vajadusel osta.

Nüüd järgmise tunni jooksul on mul kaval plaan kipsistatud koib kõige soojaga veeämbrisse torgata ja siis pehmunud kips ise maha nüsida. Hoiab ehk homme aega ja raha kokku ja annab rohkem aega harjuda. Arvata võib, et parem pahkluu on nagu karbita jäänud liivakrabi, õrn ja pehme ja äärmiselt tundlik, aga mõte elektrisaest ja selle järel esitatavast neljakohalisest arvest “kulutatud aja eest” on piisavalt ebameeldiv, et homsele jalakontrollile juba kipsitult minna.

Õppisin täna uues keeles solvamise ära: boka tähendab bengali keeles “loll”.

Hea uudis on see, et enne jõule Itaalia kaudu emale saadetud kingitus jõudis lõpuks ometi kohale – seda siis mitu nädalat hiljem kui Indiast teele pandud pakk. Ilmselt ülehindasin tsiviliseeritud Lääne-Euroopa logistikat kahemeetrises lumes.
Teine h…ee…uudis on see, et enne järgmise aasta lumekriise võib teil vabalt olla võimalus poest reisikirjandusliku hittsarja kauaoodatud teos “Minu India” osta. Need, kes salamisi lootsid, et mina autor olen saavad tünga. Aga usutavasti saab see olema väga armas ja tore raamat sellest hoolimata, et see minu Indiast ei ole. Ju ilmuvad minu kauamängivad memuaarid ka, aga lihtsalt teiste lipuvärvide all. :)

Mööda kesköist 100ft Roadi koju sõites hakkas ninna Moskva saia lõhn. Peab ikka koju tulema, kui juba nõuka-aja nostalgia mu keset India suurlinna kätte saab ja suu sülge täis ajab.

Käin korraks Tais ära ja siis hakkan neid drillima – nimelt on mulle usaldatud treeneri uhke amet, vile ja ratsapiitsa pean ise leidma.

Kui kõik hästi läheb, siis enne minu erruminekut on tiimis tõenäolist ka veel üks sakslane, argentiinlane, tai näkk ja slovakk nimega Igor.

Teistes uudistes:
-Bangalore metalli-kogukond saadab märtsi algul oma delegatsiooni Keralasse, mis tähendab, et lombakas püstolreporter võib ehk siiski Hindustani lõunatippu väisamiseks võimaluse leida.
-Märtsikuu kuumus ja lõpule jõudev eluetapp siinmail ajavad kõiksugused kärbsed pähe, nii et märtsi keskpaigas on tõenäosus Rajasthani kõrbesse kolama minna. Ja võibolla uuesti Taj Mahali näha. Kui veab kuulete sellest teiegi kui aeg on küps.

Kui prussakas mõnelpool delikatessi eest on, siis räbaldunud pakkematerjali peale ei hakka keelt limpsama vist keegi.
Kui siis paberihunt.

Makstakse ju selle lõbu eest hästi…

Jea!

Ainsad progressi märgid kalendri kulumisel on ajaloo seisukohalt laustühised ja seega jäävad siinkohal mainimata. Kui ma nii jätkan, siis hakkan vähemalt hingamisharjutustega tegelema – nii kulutan oma eksisteerimisega vähem hapnikku, mis minu asemel mõnd võimekamat aju võiks toita.

oeh.

Tuleb.

Ja närib.

.

Ja siis ma ei magagi.

1)Tanya Taisse tulek.
No kaua võib. Täna ajas tööl mingit käojaani, et ah, äkki ikka saab tulla, aga peab ootama kuni ülemus talle ütleb, millal mingi tähtis euromoor kohale jõuab – senikaua ei tea. Kurat noh. Toad bronnimata, tal viisa tegemata, planeerimata, sest ei tea kas ta tuleb. A kuidas nii saab?

2)Minu kojutulek.
Ei ole küsimärgiga, paanikat mitte tekitada. Küll ma tulen. Ja varsti tulen. Aga mis peale seda saab, see on põhiline KKK, mille peale leian end mõtlemast. Kuigi on emaga läbi räägitud, et muretseda ei ole vaja, natuke muretsen ikka.
Mis must seal saab?
Tahaks õppida. Aga mida? Seda ei tea. Humanitaarabitust on mul 72 000 krooni eest ja pabergi ette näidata. Samas EHI paistab siuke kodune ja tore; seksikad loenguteemad ja tuttav mull. Tahaks ju ikka midagi asisemat? Tahaks? Ilmselt tahaks. Töövärki tahaks ka? Ei taha, aga peab ju. Kas peab? Ikka peab. Onju? Kui kohe ei pea, siis millalgi ikka. Kasvõi selleks, et talvel sooja saada.

3)Tuttavate inimeste Indiasse-tulek.
Kellel veel käimata on, oleks nagu viimane aeg ennast siia vedada.

4)Inspiratsioonitulek.
Tuleb ja läheb nagu päevavalgus. Tigedaks ajab.

——

KKK-ist veel niipalju, et käesolev jutunurk on leitud sel nädalal järgmiste otsingusõnade abil:

-valged köögiuksed
-austraalia kõige mürgisem ämblik
-türgi silm
-tuuli veiler
-lamba jooned
-vesivärvid
-roosad kassid
-film börsimaaklerist
-eda paukson horoskoop 2010
-värvilised laigud
-sigatüügas
-paljad eesti naised saksamaal
-maire puhm
-laul on popp
-viirpapagoi trikitab
-inimpeaga tiivuline härg
-võrno armuke

…tekib küsimus kas mul üldse kirjutatava üle kontrolli ei ole või olen ma India teemadest LIIGA kaugele eemale liikunud…või on otsingumootor kellegi teise blogiga seotud.

Heh heh, mis armuke?

Igatahes leidsin peale pikka peilimist kolm ähmast viidet Malleshwarami ümbruses asuvatest Mangalore toitu pakkuvatest…ee…söögikohtadest, nii et läksime kuklijahile.

Tund hiljem venitasin juba oma kipsi teiselpool lauda asuvale toolile ja haukasin tulist banaani puri’t, ehk tõelist Udupi kakku. Ja oli täpselt nagu päris! Oi õnne ja rõõmu, sõin lausa neli tükki. Kes teab millal jälle saab.

A vot pilt on guugeldatud

Pühapäev jätkub kultuurselt Tšehhovi “Onu Vanjat” lugedes.

Milles siis häda? (Heh heh…)

Enne koju ei tule, kui anomaaliat ei seleta. Kes teab, mis hirmsaid (taga)uksi selline pruun kümblus Eesti kõikuvas sotsiaalpoliitilises mädasoos avada võib…

Sel nädalal sain filmi postiga kätte – ei tihanud poodijõudmist ootama hakata ja tellisin soodukaga netist, kohale toomisega ja puha.
Nüüd, jalg kaela taga kodus passides, oli siis kohe piisavalt vaba aega ja meeleolu, et üks kunstiline film vaadata.

Pean ütlema, et…

Oo. OO!

Kuigi film on nii draama kui veel olla saab, on see samas ka nii ilus, kui üks film veel olla saab. Ja ma räägin nii visuaalsest kui ka sisuliselt küljest.

Film räägib loo mustkunstnikust (Hritik Roshan), kes 14 aastat triki käigus juhtunud õnnetuse tagajärjel kaelast allpool täiesti halvatud on. Ta veedab kõik oma aja suures vanaaegses Goa villas, kus tema eest hoolitseb imekaunis Sofia (Aishwarya Rai) ja kust ta edastab omaenda raadiosaadet. Tema väikese siseringiga liitub ka nooruke Omar, kes tahab mustkunsti õppida.
Ühel päeval esitab ta oma parimale sõbrale palve, et too tema nimel kohtusse läheks ja paluks luba eutanaasiaks. Nimelt on liikumisvõimetu mustkunstnik oma piiratud elust ja pidevalt halvenevas tervisest väsinud ja tahab legaalset õigust oma elu lõpetamiseks. Nii algab pikk ja raske teekond oma õiguste eest võitlemises, kus kõigil paistab olevat arvamus ja luba tema eest otsuseid teha.

Kahetunnine film liigub aeglases, aga mitte venivas tempos. Muusikanumbrid, mis teatavasti Bollywoodi filmidega alati kaasas käivad jätkavad meeleolu, mitte ei paku disko-stiilis vahepalu. Iga kaader filmist on nagu vanaaegne postkaart või maal, kuigi tegemist ei ole ajastudraamaga.

Ja ma ei tea kuidas nad kaaluprobleemidega ja eaka endise Miss Universumi NII kuradi nukulikult ilusaks teinud on.

Flamenco-stseen, mis oma kirglikkuse, mängulisuse ja ootamatusega,
ilu ja põneva koreograafiaga võttis hingetuks.

Jalg, räibe, oli paari-kolme päevaga rõõmsalt hallikas-siniseks ja jämedaks läinud. Valus oli ka. Proovin mis ma proovin kargule toetuda ja mitte jalale, vahel läheb see valsitakt meelest. Ebaloomulik noh. Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, vasak-kark-parem, vasak-kark-parem. Vahel läheb vasak-parem-aajahkarkka… Ja vahel ei lähe mitte ja läheb hoopis vasak-vasak-vasak.

Käisime jälle seal koomiksitega burksikohas söömas (mis oli ka päeva nael) ja sealt edasi tööle.
Tööl hirmutas Dean mu nii ära, et otsustasin ikkagi arsti juurde minna.

Bharad kärutas mu kliinikusse ja seal sain kohe ortopeedi jutule – röntgenid, särgid-värgid… Katki ega mõra ei ole, nii et luu on omal kohal. Kogu see piim, mida ma elupäevad keresse olen ajanud ja kõik see kokakoola, mille selle asemel joomata olen jätnud, on ikka abiks. Jumal tänatud, et hommikusöögihelbeid pepsiga ei sööda, muidu oleks pulgad.
Kui luu ei ole, siis peab kõõlus olema. Ilmselt raksasin selle lausa kaheks, sest muidu nii sinine (nahaalune verejooks, onju) ja valus ei oleks. Aga seda ju röntgen ei näita. Ultraheli ka tegema ei hakka, see maksab raha ja mis muu variant ikka olla saab. Nii. Kuna ma siuke rahutu hing olen, siis soovitas arstionu ikkagi kipsi peale panna – hoiab paigas ja saab rahulikult paraneda.

Järgmine moment olingi juba traumatoa laua peal, kuulasin kuidas mingi iidvana onu teiselpool kardinat niimoodi köhis nagu oleks tal kopsud piimasuppi täis ja meenutasin ainsat korda kui mul eluaegas on kips olnud.

Aasta siis oli 1992, kui ma ei eksi. Ema Merike oli ära Ameerikas ja Eestis oli külm talv. Ilmselt aastalõpp. Otsustasin oma parema heaksarvamise kiuste spordiga tegeleda ja tollase sõbranna ja klassiõe Triinuga suusatama minna. Olin pühalikult Triinule lubanud, et saadan ta pärast suusatamist vähemalt poole maa peale koju, sest Ööbikust Mahlamäele oli kõva kilomeeter maad, mis 6-aastasele täiesti ebanormaalne matk on.
Tõin toast vahvad plastmassist minisuusad, istusin õues trepi peale, et need va rihmad peale siduda – see oli vist esimene kord nendega lumele minna – tõusin uhkelt püsti ja astusin libedale asfaltile…
…kukkusin pikali, küünarnukk mingis ebanormaalses poosis minu all ja valust vait nagu sukk. Ei mingit nuttu. Rabelesin kohkunult end paari minuti pärast püsti, jõllitasin oma (endiselt) ebaloomulikus poosis kätt, mis vaikse tuuleiili pealegi põrguvalu tegi ja ütlesin Triinule, et ma vist ei saa teda saatma tulla. Triin solvus ja läks minema, mina läksin tuppa ja rääkisin vanaemale, mis juhtus.
See oli üks nendest õndsatest päevadest, kui isa pidi Pärnust mulle järele tulema ja mind jõuluvaheajaks Uulu viima. Igatahes jõudsime enne seda hetke Rapla haigla kiirabisse minna, kus tige röntgenitädi mu valust värisevat vasakut kätt nii ja naapidi väänutas, et seda pildi tegemiseks õigesse poosi saada. Kui ma niutsatasin, nähvas ta mulle, et nii ei saa ju pilti teha!
Oli see siis minu värisev käsi või röntgenisti kehv väljaõpe, iidne aparatuur või miski muu, igatahes teatati mulle, et käel midagi viga ei ole ja hoidku ma jääd peal – küll üle läheb.
Kui isa lõpuks tuli ja ma endiselt käega midagi asjalikku peale selle kramplikult 120-kraadise nurga all kõveras hoidmise peale ei suutnud hakata, viis ta mu Pärnu kiirabisse, kus äärmiselt sõbralik tädi väga pehmelt mu käe plaadile asetas ja ütles, et 1 minut ja teeme pilti. Ja peale seda kärutati mind juba järgmisesse ruumi, riietati maikani lahti ja pandi käele tulikuum niiske kips, selle peale tuhat rulli marlisidet ja kõige tipuks öeldi, et ma olen tubli tüdruk, üldse ei nuta.
Uhkelt kipsiga laiates läksin välja, kus isa teatas, et meiega koos tulnud onu Tõnu läks õue, sest haiglad ajavad teda oksele… Ja kui ma autos kaeblesin, et jube kuum on, soovitas seesama onu Tõnu mul käsi hange panna.

Muuseas, kaks nädalat hiljem oli minu vinge vanaema see, kes mu piinadele lõpu tegi. Sügelus ja tüütult konksus olev käsi ei olnud mingi vabandus, aga kui minu nädala tipphetk – vanniminek – paistis kipsi tõttu täiesti ületamatu katsumus olevat, rebis vanaema sahtlist käärid ja lõikas kipsi käe pealt maha.
“Ah,” ütles ta. “Ju on nüüd paranenud. Kesse ikka kilekott käe peal vanni läheb?!” arvas ta ja keeras kraanid lahti.

Vat. 19 aastat hiljem teen sama vea ja lähen sporti tegema. Ja jälle kips.

Kõigepealt tuli õde vaatama kuidas on ja küsis kus kips on. Ma vaatasin teda imeliku näoga ja siis selgus, et Bharad peab minema õues asuvasse apteeki ja vajamineva kraami ostma. Hea et ta oli kaasas. Jumala äge oleks, kui mind oleks saadetud…
Seejärel vaatasin kuidas arstionu pikad ribad kipsist marlit üksteise peale laotab ning vatist ja pehmest sidemest selle peale mingi pesa teeb. Siis vaatas ta mu teksasid ja küsis kas mul laiemaid pükse pole, sest ei ole kindel, et ma need pärast kipsi panekut jalast ära saan. Aga et ta võib põlveni need lahti lõigata. Püüdes oma kahetonniseid Pepe džiinse sellest kurvast saatusest päästma, olin valmis need jalast ära koorima ja kleidi väel tööle tagasi minema, kuna näe, ei märganud varupükse taskusse panna ja lõikamiseks kohe kindlasti minema ei hakanud.
Kui arst oli kipsikoormat kuumas vees solgutanud, pani ta selle mulle jala alla. Kips ulatus arvastest (või jala sõrmedest, nagu ta neid kentsakalt nimetas) peaaegu põlveõndlasse – nagu põlvik.
Seejärel mähkis ta selle umbes viie rulli sidemega kõvasti ümber jala kinni ja käskis mul minutit kümme oodata, et see maksimaalselt kivistuks.

Tööle tagasi jõudes avastasin, et elastiksidemega oli palju vahvam ja kergem ringi liikuda, kui nüüd, mil jalga maha panna nagu ei tohiks. Täis entusiasmi ja tehatahtmist teatasin Bharadile, et hüpates saan ilmselt palju kiiremini edasi ja enne kui ta midagi arvata jõudis võtsin juba vasakul jalal suuri känguruhüppeid oma laua poole. Kiiremini…kiiremini… Hopp-hopp-hopp-HOPP-HOPP-MÜRTS! Ja kukkusin vahekäiku täies pikkuses näoli maha. Nagu mõnes komöödias.
Ümberringi istuvad inimesed olid sekundiga püsti nagu surikaadid, igas suunas nõutult vaadates, et mis mats see oli. Kui nad siis maas vedelevat kipsiga valget daami nägid, läks sumin lahti. Kes süüdistas Bharadit, et miks ta mul joosta käsib, siis mind, et miks ma nii toru olen ja kipsiga tööl olen…
Ajasin ennast püsti, rapsisin riided puhtaks, tuvastasin kaks uut vigastust – kergelt verised marrastused sõrme- ja varbanukkidel – ja liipasin oma kohale.
Piinlikkusest ja frustratsioonist küsisin ülemuselt kaks järgmist päeva vabaks. Noh, piinlikkusest ja sellepärast, et arst käskis.

Enne kojuminekut sain aga muuhulgas teada, et Tanyal ei lubata veebruaris ühtegi vaba päeva võtta, mis tähendab, et tema Taisse ei tule. Ma ei ole küll piletite tühistamise reegleid uurinud, aga üsna kindel paistab olevat see, et reis (vähemalt nendel kuupäevadel) ei toimu. Ilma temata nagu… Nojah. Näis.
Ja et detsembri lõpus India Postiga saadetud pakk jõudis juba Eestisse, aga nädal varem Itaaliast saadetud tähitud pisipakk ema hinnalise jõulukingitusega mitte.
Ja Velloresse me ilmselt kontsertile ka ei lähe.
Ja kossu ma ilmselt ka enam mängida ei saa. Selles töökohas vähemalt mitte.

Ja siis kui ma mõtlesin, et enam nõmedamaks minna ei saa, avastasin ma, et sideme ja kipsi all sügeleb jalg roppu moodi. Nii ropult, et surusin mingi metallspaatli sideme vahele ja kraapisin nii et tolmu lendas. Ja ikka sügeles edasi. Kell on pool 5 ja ma ei saa magada. Sest et sügeleb.
Ma TÕESTI ei tea kuidas ma 6-aastasena kaks nädalat vastu pidasin. Oht on olemas, et homme koorin kannatamatusest kipsi maha. Lihtsalt et sügada.

Täna oli iseäralik erand.

Oli põhjuseks siis varajane ärkamine, väga soe pärastlõuna, Natashalt laenatud kargust tingitud tähelepanulaviin, Mangalorest toodud hõbedased lehekujulised kõrvarõngad, kiirelt saabunud tellitud raamatud, vähene töökoormus ja suur tublidus, töölt ära minnes minu lonkamist saatev House MD tunnusmuusika või kodus ootav jõulukaart Katilt…võibolla kõik kokku, võibolla olid lihtsalt tähed õiges read. Võibolla on paendunud jalg vabastanud rohkelt endorfiine ja muid valuvaigistavaid ja hingekosutavaid kemikaale…

Võibolla olen lihtsalt õigel ajal õiges kohas.

Jah.

Ootasime kuni mudilaste kossutrenn otsa sai, ootasime kuni veel paar inimest kohale tuli ja kui meid siis kogunisti kuus seal kokku sai, mängisime kolm kolme vastu poole platsi peal rõõmsalt kossu. Mina sain hulganisti sõbralikke ja kasulikke õpetussõnu, teised said ilmselt palju higistada ja naerda. Jõudsin isegi kiita saada, et küll mul ikka on palju energiat – muidugi on, ma ju ei kuluta seda eriti kusagil, nii et olen palju seda kogunud! – kui siis äkki…
Vehkisin ühe poisi nina all kätega, et teda segadusse ajada…ja ühtlasi kuna niimoodi see mäng juba käib, kui ta mingi pettemanöövri tegi ja hoopis teisele poole hakkas putkama. Püüdsin teda mitte minna lasta, aga parem jalg, va kurivaim, otsustas kummalise nurga all paendesse minna ja üleüldse välja väänduda.
Vaprat nägu tehes liipasin tribüünile, masseerisin (jälle targa õpetuse kohaselt) haiget saanud hüppeliigest ja lohutasin poisse, et küll ma kuu aja pärast jonksus olen ja neile kõigile kossus pähe teen (ha!).

Koju tulles hakkas aga koib nii hirmsasti valu tegema, et veetsin ülejäänud pühapäeva diivanil viseldes, valuvaigistite mõju all pool päeva maha magades ja ülejäänud aja avastades, kui kuradi suur see korter on, kui ainult üks töökorras jalg on.

Nüüd lähen tööle doktor Haussi tegema.

Musta Metsa Tort ehk meie hilinenud sünnipäevakingitus

Sünnipäevapoiss saab musitatud
(Krithika ja Giorgio)

Mis seal siis ikka: Istusime…

…möllasime…

…arutlesime…

…poosetasime…
(Meil tuleb see ju Tanyaga ääretult hästi välja, pane või lehte!)

Annika- :D
Tanya- :O

Kiusasime Luke’i

Vidhya, Dheeraj ja Sai Vidya leidsid diivanil ühise keele…
…ja Sai Vidya üritas seda Dheeraji iPhone’i torgata.

“A mitu sõrme nüüd on?”

Yasar ja Tanya

Nipsakas

India emaga: Mina ja Bhavna

B-D

Dheeraj kihistab, Yasar uriseb

Nummid: Vidhya ja Tanya

3/4 Bangkoki delegatsioonist

Kompositsioon kolme valgega:
Mina, Tanya, Blanca ja Giorgio

Üleloomulik rõõm

♪Meie õpetaja koolis kõige parem on…♫

Venitasivad Luke’i, aga ei saanud maast lahti

Lükkasivad Luke’i, aga ei saanud liikuma

“Hihihii.”

:) :D :S

Külakuhi Bangalore moodi

“?”

Varujalg

Sünnipäevakannibalism
e. näljane peopoiss ja kreemine Susan

Tin-yang

Täpselt nii karm pidu oligi!

• 1. veebruaril on Vellores iisraeli folk-metal bänd Orphaned Land, mis on lihtsalt väga-väga mõnus.
• 5. veebruaril sõidan Aasia patupealinna Bangkokki, ostan Hello Kitty träni, lähen Ladyboy kabareeõhtule ja ilmselt paari go-go baari…ja shoppan nii palju kui torust tuleb.
• 12. veebruaril tuleb Dark Tranquillity Hyderabadi. Bändist ei hooli ma karvavõrdki, piisab sellest et Bharad hoolib kõigi oma karvadega…aga ma ei ole kunagi selles linnas käinud ja kui ma pean selleks mööda metalseinu ronima, siis las minna.

Ühtlasi kuulen ikka tilkumas uudiseid kuidas üks või teine maarjamaalane on lennupiletite omanik ja tuleb lähinädalatel või -kuudel Goad väisama. Ilmselt on sinimustvalge seal juba heisatud, hooaeg käes ja sellal kui suurem osa meie väikesest rahvusest kontoriseinte vahel külmetab, on Goa delegatsioon juba meeldivalt pruun.
Jõudu-jaksu ja tuletan meelde, et ma ei kavatse siin igavesti olla. Nii et kes külla tahaks tulla, palun kiirustada. Oht on olemas, et enne selleaastaste vihmade algust on Imedemaaliline küülikuurg Ubade Linnas kinni aetud…

HarperCollins India, 2008

Kes teab. Igatahes lugesin sisututvustust ja tellisin ära. Mõtlesin ka veel, et tea kuidas selle graafilise värgiga ikka on, kas ehk segama ei hakka. Marianne Satrapi “Persepolise” lugesin teel Indiast Eestisse ühe tõmbega läbi ja oli hirmus tore, aga see oli ju peaaegu et moodne kirjandusklassika – noorukese India tütarlapse esimene (?!) katsetus on ehk midagi…
Nädalat-paar hiljem saingi paki töö juures kätte, kus raamat sees oli. Ilus ikka küll – läikivad pehmed kaaned ja…täitsa pilte täis. Siiski! Tegemist ei ole tüüpilise kast-pilt-kast-pilt-koomiksiga. Jutt vonkleb käekirjalises stiilis üle lehekülgede pikemalt või lühemalt. Mõnel lehel on mitu pilti, mõnel ainult üks ja ilma tekstita. Kogu Kunst (oo…) on tehtud erinevaid tehnikaid kasutades: pliiatsijoonistus, kollaaž, vesivärvid, tušš… Selline jultunud popurrii annab äärmiselt emotsionaalsele, India kultuuriruumis ainulaadsele ja erinevatel tunnetel mängivale narratiivile imeilusa illustratsiooni.

Kari on noor naine, kes on ebaõnnestunud kaksik-enesetapukatses oma hingesugulase kaotanud. Kumbki neist ei surnud – tema maandus katuselt hüpates kanalisatsioonis ja Ruth, tema armastatu, maandus varikatusel ja kolis peale juhtumit ära.
Kõiksugused analüüsijad ja ridadevaheltlugejad pakuvad, et sümboolselt näitab enesetapukatse lahkuminekut, mis tema jaoks eriti raske oli…ja ta end “kanalisatsioonist leidis”. Aga kui sõna-sõnaliselt lugeda, on teos niisama nauditav, kui (üle)analüüsides.
Edasine kirjeldavb Kari igapäevaseid toimetusi – töötamist reklaamibüroos, elamist kahe eripalgelise ja ühtmoodi sõgeda sõbrannaga ja tutvumisest sureva naisega. Kõik see toimub Sudulinnas (ehk tänapäevases Mumbais).

Kui keegi sellele küüned taha saab, soovitan soojalt. Kes oodatata kannatab, siis üks versioon sõidab kunagi minuga Eestisse tagasi ja kes midagi samalaadset tahaks, võib uurida Amruta blogi, kus ta muuhulgas räägib ja avaldab juppe oma valmivast mammutteosest: graafilisest romaanist India eepose Mahabharata ainetel!

Autor, Amruta Patil

Jaanuar nagu jaanuar ikka, Bangalore on endiselt omal kohal, aga talvepäikese all on Indiranagaril ennast mullast välja murdnud täiesti uus ja põnev vietnami restoran – Phobidden Fruit ehk naiivselt tõlkides “Keelatud phuuvili”.

Keelatud õnneks ei ole ja täna paistis väga hea päev uue asja proovimiseks olevat.

Õdusas tornmajas on kahel korrusel valgusküllane ja värske olemisega viisakas restoran. Seinad on kaunistatud bambusega ja lauad on viisakas reas – keset teise korruse ruumi on suur tumepruun kast, mis hilisemal vaatlusel on toidulift. Polegi sellist juba ammu näinud. Autentsust lisab teenindava personali raske Kagu-Aasia aktsent…aga see selleks.
Menüü oli sõbralikult kirjeldav, nii et isegi kui ei tea, mis üks või teine traditsiooniline vietnami roog on, saad kohe selle kohta lugeda. Mulle hüppas menüü eelroogade alt silma tamarindikrabi: Sõin esmakordselt krabi Andamanil ja olen sestpeale tollest hõrgust mereannist vaid gurmeeunesid näinud, nii et padi on tatine. Nüüd pakuvad nad seda siin ja praegu, nii et kõik muu ununes sootuks. Bharad tellis miski kanakastme ja jagasime magustoiduks…mmm…sidrunheinajäätist.

Pean ausalt tunnistama, et krabi on vist küll kõige keerukam amps üldse – isegi kui sulle võimaldatakse pisike kahvlike ja karmid krabitangid, millega koorikut purustada, lendab siiski hõrku valget sisu kõikjale ja käed on küünarnukaldeni küüslaugu-ingverikastmesed. Aga küll on hea…

Ja kui siis suu kergelt põleb ja kogu see küllus on lõppeks kõhtu läinud, võib lusikaga veel pikki minuteid laual poollamaskledes lumivalget ja -pehmet teemaitselist jäätisevahtu ahmida… Oo kaunis hetk, sa viibi veel…

Täielik gurmaan noh. Ma võin ilmselt Tais shoppamata jätta ja kaasatassitud summad hoopis hõrgule meretoidule kulutada. Jea.

Praegu on hea aeg istuda ja tagasi mõelda (VÄGA) kiiresti möödunud aastale. Oli teine täitsa tegus ja natuke nagu ei olnud ka. Need paarisarvulised aastad paistavad mul üldiselt tähendusrikkamad olevat, kui meenutada, aga see… Praegu hõljub mingi rahutukstegev paigalseisak üldmulje üle nagu kole räbaldunud pruudiloor.
Lubadusi annan endale ja ilmselt neist kinni ei pea – vähemalt eelmistest ei ole pidanud. Aga tore see “puhtalt lehelt” tunne on ikkagi tore.
Loodame parimat.

2010

1. Käidud
-veebruaris Chennais, Pondycherris ja Mahaballipuramis – jälle. Seekord ema ja Katiga. Ja veel Coorgis ja Kushalnagaris ja lõpuks Delhis.
-elu esimesel kriketimatšil
-Nandhi Hillsis
-Pranay pulmas
-Eestis!
-Andamani saartel…mmm…
-geiparaadil
-Kundapuris, Mangalores ja Murudeshwaris

Havelock

2. Nähtud
Ikkagi filminduses ju. Mis siis sel aastal ära vaadata jõudsin. List on täiesti asjalik – väga vanad ja mittemidagiütlevad asjad jätsin välja, aga ei saa öelda et kõik 50+ filminime selleaastane toodang on, sugugi mitte.
Plussid ja miinused tähendavad seda kas soovitan või mitte – jube lihtsustatud, aga kes see jaksab nii palju kommenteerida… Ja teiseks – miinus võib tähendada peamiselt seda, et kui filmile mõtlen, siis ei mäleta millest see on, mis tähendab, et pikemaajaline mulje puudub, mis tähendab, et ei soovita. Lihtne. Mögin jätta, endiselt ei püüdle ma mingi filmikommentaatori tiitlile.

-Buried
+Vampires Suck
++Fantastic Mr Fox
++Scott Pilgrim vs The World
+Machete
-It’s Complicated
+Iron Man 2
+Fantasia 2000
+Sorcerer’s Apprentice
-The Invention of Lying
++Rare Exports
-Marmaduke
+Other Guys
+Avatar
+Karate Kid 2010
+Bambi
+Bambi 2
-Death Race 2
-Devil
+Wall Street
-Charlie St Cloud
-Prince of Persia: The Sands of Time
+James and the Giant Peach
++Alice in Wonderland
-Knight and Day
-Diary of a Wimpy Kid
+Tinker Bell and the Great Fairy Rescue
-Amelia
+Alvin and the Chipmunks 2
+Date Night
+Kick Ass
–Last Exorcism
+Hard Candy
+Coco Chanel and Igor Stravinsky
+Up in the Air
+Social Network
+Get Him to the Greek
-It’s Kind of a Funny Story
-Nim’s Island
-The Lovely Bones
-Legion
+Book of Eli
+Shutter Island
+Wolfman 2010
-Remember Me
+Hurt Locker
+Repo Men
-Clash of the Titans
-Death at a Funeral 2010
+Shrek Forever After
-Takers
-Robin Hood
-Splice
+Inception
+Love and Other Drugs
+Despicable Me
+Unstoppable
+Tangled
+Tron: Legacy

3. Äkasti tehtud
-Aasta algas jälle antidepressantidega ja raske otsusega
-Ei saanud Lavakasse sisse
-Terve septembrikuu olin haige ja sellest tulenevalt (?) vindusin terve novembri ja jupi detsembritki letargilises väsimuses

4. Hästi tehtud
-Chennai Super Kings võitis IPL-i.
-Jaanuaris ilmus Maailma Vaates minu India välispoliitika-teemaline artikkel.
-Võitsin Oscari
-Mängisin hirmus palju Mortal Kombatit ja andsin poistele mängus kolki
-Sain ametikõrgenduse
-Sain omale kaks sari
-Käisin moeshowl ja olin ajalehes, hehehee ja jebedijee
-Sain ühe huvitava pakkumise…

5. Tulevikuliselt e. mida valgelt metallkassilt oodata
-Veebruaris Taisse
-Märtsis loodetavasti Keralasse
-Aprillis ehk saab boonusraha
-Maikuus rebin lahti ja… :)
-Ikka tuleb nende huvitavate pakkumistega ka tegeleda.

- – -

Rõõmu ja jaksamist ja ilusaid hetki ja toredaid mõtteid ja mõnusaid lugemiselamusi.
Uut ja vana, armsad!

Valged varesed pühal jõuluajal – ainsad torud, kes 24ndal tööl olid.

• 24ndamal olin täiesti tööl, saritatud ja puha – kell 12 tulime koju, vahetasime riided ja läksime Luke’i juurde. Vahtisime sutt aega seal, sõime hiina toitu ja vaatasime Get Him To The Greeki ja tulime siis vastu hommikut koju.

• 25ndamal magasin kaua, vaatasin telekat ja ajasin siis Bharadile mõtte peale et ta peab mu Claytopiasse viima, sest tahan just nüüd ja praegu savi maalida. Temal ei olnud tuju, Tanyal ei olnud tuju, aga minu jonn võitis ja lõpuks olid kõik rõõmsad, et ma jonnisin, sest nii tore oli.

Ainus pilt mille fotokas teha lasi, siis sai patarei otsa.
Aga hea pilt – Bharad ja budapea.

Et ma siis 5ndal jaanuaril ei unusta nänni ära tuua – Tanya konnatass, Bharadi mõrtsuklik Buddha-pea ja minu kirsikarp. Pärast seda läksime JÄLLE Luke’i juurde – sõime ja jõime ja vaatasime telekat. Charlie ja Shokolaadivabrik, kui ma ei eksi. Ja Transformerid 2.

• 26ndal…ei käinud Luke’i juures. Tanyaga vist kolasime MG Roadil, ostsin kassiajakirjapoest Alice’i koomiksi ja tulimegi koju tagasi.

Peitepilt: Leia pildilt vähemalt neli kassi

***

Jõuluvana (ehk siis Chris, Luke, Tanya ja Bharad) tõi mulle Alice Imedemaal DVD, ilusa rohelise salli, etnilise pliiatsitopsi ja BodyShopi kirsilõhnalise kehavõi.
Nüüd võib siis aastanumbri vahetumist ootama jääda ja senikaua tööd rabada.

HÄID PÜHI!

Olgu siis ilma.

Hmmmph.

.

No tere…

Tanya: Kas ma tunnen sind?
Annika: Ee…

Kas nüüd tunned ära?

Aaaa!

Poseerigem…

…Yasariga koos…

(Näita hambaid ka, mees.)

Pepu!

Tsau siis. :)

.

Fotod: Giorgio Aguilar(i aparaat)

Magasin poole päevani, vaatasin telekast kõiksugu jama ja läksime siis üle saja aasta Bharadiga Popsies’sse momosid sööma. Üle mõistuse kui peale kahte aastat on midagi endiselt JUST nii hea kui mäletasid. Ja sama odav! :)

Peale seda sõitsime Forumisse, et jõulukinke osta. Jõulukinke ei leidnud, aga endale leidsin küll ühte koma teist: Shakespeare’iga märkmiku, Betty Boopi kleepekad ja hiiglasliku Kübarsepp-Deppi postri! (Jah, ema, mulle meeldivad endiselt märkmikud.)

- – -

Päeva lõpetas sms Tanyalt, et direktor olla meie staarindust kõigiga jaganud – olla tema meie pilti lehes näinud ja kohe selle kontori listi saatnud. (Oh mis te nüüd, onju.)

Äsja otsa saanud kolmapäevast ei taha mitte kirjutada… Grotesk kaotatud vabadusega on sõnulkirjeldamatu.

Esmaspäev oli hirmus tore päev.

1) Päev algas loomulikult vahva uudisega, kui Tanya smsi saatis, et me oleme tänases lehes! Kihistasin endamisi ja püüdsin ette kujutada mis kõik sellel pildil valesti võiks olla, aga enne kui lehte näinud ei olnud, ei osanud suurt midagi ette ka kujutada.
Ajasin ennast voodist välja, et lõunaks valmistuda.

2) Kokku oli lepitud lõuna Chrisi, Chrisi tüdruksõbra, Luke’i ja Bharadiga popis burgerikohas nimega Peppa Zzing. Koht on viimasel ajal nii palju vestlustes esile kerkinud, et lausa patt oleks seda mitte külastada. Legendid kirjeldasid inimpea-suurusi burgereid ja mitme sentimeetri-jämedusi kotlette. Njämm.
Sõitsime Bharadiga Infantry Roadile, ootasime Chrisi ja Anne’i ja püüdsime üksteise võidu Luke’i telefoni teel kätte saada. Luke magas muidugi oma eepilist karu-und, mida ükski paraad ega äratuspauk ei häiri, nii et kui Chris ja Anne kohal olid, läksime sisse ja võtsime istet.

Koht on midagi Rapla FarmBurgeri taolist, aga erkpunaste ja -kollaste seintega. Lauad ja toolid on väga lihtsad ja kõvad ja menüü on…metallist! Karm. Aga burgerid on veel karmimad. Valida on tavalise burgeri (kana/loomaliha/lambaliha), koletis-burgeri (Monster) ja põmakas-burgeri (Whammy) vahel. Kõigile võib lisatasu eest rohkem või veelrohkem juustu, praemuna või muid leiutisi vahele toppida lasta. Koletis erineb tavalisest selle poolest, et seal on KAKS pihvi vahel, mõlemad oma kolm-neli sentimeetrit jämedad ja täiesti lihalised. Põmakas on aga tõepoolest nii suur kui kellegi pea, sai on hiiglaslik ja pihv veel hiiglaslikum. Targemad teavad rääkida, et isegi Raik ei suutnud seda lõpuni süüa ja et kui sa selle 20 minutiga mingi ime läbi keresse lased, siis maksma ei pea!

Mina sõin täiesti tavalise loomalihaburksi ja lasin praemuna lisada, oli ikka mõnus küll. Eriti vahva on see, et burger serveeritakse väikeses punutud korvis koos hunniku kartulikrõpsudega.
Ideaalne koht kuhu sõpradega einestama minna. Romantiliseks kohtinguks ei sobi, kuna majoneesised ja kastmest tilkuvad silmnäod ei ole väga nummid. Kui suhe juba selge on, siis minge ja lödistage rõõmuga!

3) Kui olime juba pikalt-laialt Zzingis istunud ja seletanud ja siis lõpuks laiali läinud, sain paarisaja meetri kaugusel Tanyaga kokku, et natuke jõuluostoksit teha.
Leidsime ühe saripoe sügavusest hirmus põneva jõulukaunistuste leti ja elasime seal oma pühademeeleolu välja:
Ostsin üsna ebatraditsionaalsed vidinad kodu ehtimiseks. Kuna fotoaparatuur on endiselt võõrastes kätes, ei saa hetkel teiega oste jagada, aga kui õige päev kätte jõuab, küll siis pildi pealt ka näete.
Igatahes on minu (eelmise aasta) jõulukuusk sel hooajal maasikatega (!) ehitud, kardina küljes ripub suur kuldne jõulutäheõis ja ukse kohal on isuäratav plastikust kuusekujutis, mis näeb välja nagu jurakas liivaküpsis.

4) Ostud kotis ja rõõmus meel, oli meil järgmiseks päevakorras kala-spa. Teate küll, viimase aja trendi-ime, kus saad jalad (või kogu keha) vette torgata ja väikesed kalad tulevad ja söövad surnud naha pealt maha ja parandavad oma ampsamise ja näkitsemisega vereringet.
Sõitsime esmalt Indiranagarile, kus 100ft Roadil on salong-spa Keha&Vaim, millel juba kaks kuud ilutseb välisseinal suur reljeefne kiri Fish Spa.

Astusime uksest sisse ja registratuurilauas istusid kaks naist. Meid soojalt tervitades küsisid nad mida me soovime. Ütlesime, et tahame kalu. Selgus, et kala-spa ei ole veel valmis, aga võime nautida refleksoloogiat või pediküüri või… Lõpuks tõusis valges haldjakleidis keskealine retseptuuri-tädi tähtsalt püsti ja juhatas meid kuskile konverentsiruumi. Istutas meid toolidele ja hakkas vihikusse pastakaga märksõnu kirjutades meile mingit paketti müüma – kolmekuune piiramatu salongimöll VAID 15 000 ruupiat, 12 massaazhi VAID 10 000 ruupiat. Lisaks rebis ta mingeid ebameeldivalt kahemõttelisi nalju ja nokkis mu välismaalase hääldust, nii et mitte ainult ei olnud me tema kuramuse pakkumistest huvitatud, vaid ei tahtnud sellest salongist üldse midagi kuulda.

5) Võtsime suuna Vittal Mallya tee suunas, kus Kenko spas kohe päris kindlasti kalad olemas on.
Hüppasime entusiastlikult uksest sisse, kus meid äärmiselt viisakalt ja soojalt vastu võeti. Vaatasime menüüst, et valida on 10-, 20- ja 30-minutise sessiooni vahel ja viimane tuleb koos õla- ja seljamassaazhiga! Loogiline, et 30 minutit läheb loosi.
Kui tütarlaps kuulis, et see on meil esimene kord, pakkus ta, et ehk prooviksime esialgu 10 minutit ja tõstaksime edaspidi, niiöelda, tempot, aga kinnitasime talle, et 30 minutit on just meile sobiv, nii et tooge aga kalad letti.
Ootasime paar minutit, kihistasime naerda, kuni noor pilusilmne meesterahvas meid kutsus.
Astusime ruumi kõrgendatud tagaossa, kus me kingad jalast ära võtsime ja noormees meil ilusasti jalad kraani all puhtaks pesi, mingit klaasipuhastusvahendit säärtele peale pihustas, uuesti ära loputas ja siis meile ilusad sinised varbavahed jalga andis.
Avastasime, et ruumi tagumise osa kõik kolm seina on tegelikult umbes meetrisügavused akvaariumid, mille ääred on puidust pinkideks tehtud. Käega osutades palus noormees meil plätud ära võtta ja jalad vette susata.
Heitsin hooletult paljad sääred ja varbad vette, kus hulgaliselt pisikesi tollipikkusi mustjashalle kalu ja pisut suuremaid roosakaid kalu ujus ja…

…vaatasin kümme sekundit silmad hiiglasuured peas, kuidas momentaalselt KÕIK kalad nagu võlutult end mu jalgade külge imesid, nii et ruutsentimeetritki nahka näha ei olnud.
Kümme sekundit hiljem hakkasin täiesti hüsteeriliselt itsitama, kuna kalade tekitatav kõdi oli nii üle mõistuse— KÕDI, et lihtsalt ei olnud võimalik mitte itsitada.

Itsitasin lakkamatult 15 minutit, isegi siis kui Tanya palus, käskis ja vandus, et ma lõpetaksin, isegi siis kui ma püüdsin ajakirja lugeda. Hammustasin põske siis kui noormees ja pilusilmne tütarlaps nimega Silky meile õlamassaazhi tulid tegema, ja suutsin 10 minutit rahulikult olla, et siis uue hooga alustada, kuni meile öeldi, et aeg on täis.

Absoluutselt KÕIGE lõbusam ilu- või muu protseduur eales! Soovitan kõigile. Kõdi on seda väärt ja jalad on pärast väga puhanud ja rõõmsad. Ma ei ütle, et oo, pehmed nagu titepepu, aga pehmeMAD küll. Mõnus-mõnus.

6) Kalpsasime rõõmsalt spast minema, Kiriku tänava Matteosse kuuma kakaod jooma. Peaaegu tuli jõulutunne sisse. Istusime kuni tukk peale tulema hakkas ja sõitsime siis mõlemad Kammanahallisse – Tanya koju, mina Luke’i juurde.
Mõned tunnid seal ja sõitsimegi koju.
.

Tore-tore-tore päev.
Jõulud võivad tulla küll.

Olin täna ajalehes.

Kuigi me eelmisel nädalavahetusel toimunud moeshow raames lehte ei sattunud
oli klõpsualdis seltskonnafotograaf meist tehtud pildi mingit teist pidu kirjeldava
jutu alla säädnud. Ega ei ole õige pidu, kui valge naine pole kohal käinud.
Vahet ei ole, lk.3 on lk.3!

CMH Roadi Costa on üks mõnus istumise koht: Kahest küljest avatud kohvik on mu kodule meeldivalt lähedal ja äärmiselt hubane, nii, et isegi Bangalore talvel poolväljas istuda ja kohvi rüübata kolevahva on.

Täna viskusime Tanyaga peale pikka tööpäeva Costasse sisse, mis oli laupäeva õhtupoolikule iseloomulikult rahvast üsna täis, ja enne veel kui midagi öelda jõudsime, seisis meie ees üks paljudest naeratavatest noormees-teenindajatest ja ütles maagilised sõnad:
“Teie laud on vaba.”
MEIE laud?!
Mul ei ole kodus ühtegi lauda ja tööl pean ka lauda hommikuse vahetuse hindi tädiga jagama… Aga Costas on meil OMA laud!
“Oma” laua poole nihkudes jõudis juba pikemapoolsete juustega noormees-teenindaja, kes mõned nädalad tagasi  pangakaardiga makseterminali saagides minu nime küsis, säravalt naeratada ja “Tere, Annika” hõigata.
Mul olid silmad latte-tassi suurused ja kogelesin midagi, et tere jah. Küsis kuidas mul läheb. Palju ei puudunud, et nad oleks mu “tavalise” tellimuse ka kohe lauda toonud, kuna ma olen suhteliselt traditsionaalne oma söömistes.

Istusime kihistades ja rõõmust särades “oma” lauda ja varsti ilmus minu ette tellitud jõulu-eri: õunakoogi-latte! Julgesin esialgu üsna skeptiline olla, sest kui nad just kooki kohvitassi servale ei kleebi või seda espressomasinasse likku ei jäta, ei tea ma mis variandid peale üle kaneelitatud kohvi võiks veel olla.
Issandjumalkuiheaseeon!!! Latte õhkõrn valge vaht oli meeldivalt hapukas ja moodustas taevaliku harmoonia all hõõguva kuuma piimakohvi ja peale tolmutatud õunakoogimaitseainega (kuidagi muudmoodi ma suhkur+kaneel+vanilje+?= pruun puru nimetada ei oska). Appi.

Oijah. Pidulik ja armas tunne.

Üritus pidi toimuma pühapäeva õhtul, algusega pool 8, Leela palee 5-tärni hotellis. Midagi lähemalt moeshow või ürituse kohta ma uurinud ei olnud, kui vaid see, et keegi mind facebooki kaudu sinna kutsus ja seal oli kellegi Davidi telefoninumber. Helistasin kellelegi Davidile kah, et ikka pileteid saaks. David ütles, et okidoki, saada nimed keda listi vaja panna on ja pane nuts valmis – 1500 kohalikku taalrit näo pealt.

Leppisime Tanyaga kokku, et katsume, kui mitte varem, siis õigeks ajaks kohale minna, et ikka istuma saaks ja poodiumit näeks. Tanya tiksus aga tükk aega liiklusummikus ja jõudis millalgi seitsme ajal minu juurde. Vahetasime kiirelt riided, torkasin läätsed silma, et popim oleks ja sõitsime riksaga Leelasse.
Vaatasime mitmel korrusel ringi, et kus peenemat rahvast paista võiks või mingid suunavad juhised peituda võiks. Ei midagi. Ei teadnud turvamehed midagi ja üldse oli tunne, et keegi on tünni teinud mulle.
Helistasin siis jälle sellele samale Davidile, kes piletid pidi sebima. Et kuule, David, kus see möll toimub. David juhatas meid kõige alla, miinus teisele korrusele, kus on ööklubi Athena.
Lifti ukse ees oligi facebooki profiililt tuttava olemisega kiilas mees. Tegin sellist nägu, et ta võiks aru saada juba mis asjus me seal seisame. Ei saanud. Astusin siis ligi ja ütlesin, et mina olen Annika ja helistasin talle enne. David noogutas, otsis nimistust meid üles ja kasseeris raha. Viipas siis lifti suunas, et minge alla.
Läksimegi.
Athena on natuke väsinud olemisega ultramodernse (loe: kosmoselaevaliku) sisustusega ööklubi, mis praegusel hetkel – kui üritus iseenesest juba 20 minutit peal oleks pidanud olema – peaaegu inimtühi. Ikkagi India.
Seisime nõutult natuke aega ja otsustasime end siis ühte lauda parkida ja “piiramatus koguses jookidega” alustada.

Kelner ütles, et baar avatakse alles kell pool üheksa. Viimase peal. Janused ja näljased ja igavusse suremas, jahusime niisama maast ja ilmast ja vahtisime aegamööda kogunevad rahvast.
Rahvas ajas meid segadusse.
Kuigi ma ei eeldanud, et kogu moemaailma koorekiht seal kohal saab olema, oleks ikka mingisugust teatud tüüpi rahvast oodanud. Kahjuks kogunes üha rohkem ja rohkem mingeid onusid ja saris tädisid ja natuke mingit igavleva olemisega valget publikut… Meie peen tunne, et vau, oleme vingel üritusel lahtus nagu korgita shampus.

Lõpuks saime baarist ikka mingi korralikuma tilga kätte ja ringi uitavatelt kelneritelt rebisime ka mitu liuda snäkkidega enda ette, nii et väga hirmus enam ei olnud.

Üritus hakkas pihta alles paar minutit enne kümmet. Esimene õppetund vinge olemisele seega: MINE ALATI HILJEM KOHALE.

Lavale tippis rõveläikivaks võõbatud suuga pikka kasvu punnkõhususele kalduv…näitsik, kes hoolega aktsenti venitades õhtu sisse juhatas. Esimeseks etteasteks pidi olema stand up komöödia, et siis tüüp, kes tuleb ja lihtsalt juttu vestes rahvast naerutab. Kahjuks oli see kõige jubedam asi, mida ma eales taluma olen pidanud – hambaarsti juures käimine kaasa arvatud. Tüüp oli paks kiilanev prillidega peer, kes rahvast kohe mitte käima ei saanud, nii et nelja minutiga roppudele naljadele üle läks ja siis pobisedes lavalt lahkus.

Siis hakkas show. Kui välja arvata see, et naismodellid olid üsna võltsi välimusega ja nende hulka kaks Gulliveri-mõõdus valget plikat kuulus – üks neist maailma kõige suurema ninaga, teine…tjah… Teine nägi sellise väsinud ja natuke pilves olemisega välja – üsna ebameeldiva välimusega isendid mõlemad – siis pidi hoolega otsima, et moeshowst midagi huvipakkuvat välja koukida. Õnneks olid meesmodellid üsna asjalikud ja vahvad, meeste riided veel vahvamad ja osad sarid ka täitsa ponksid.

Kui kolm laksu moeshowd, veel üks piinarikas sessioon “naljamehega” ja breiktantsukava möödas olid, lendas suure ninaga valge modell lavale tagasi ja andis kõhutantsuetenduse, millel kõhuga suurt muud pistmist ei olnud kui see, et kõht oli peaaegu alumise korruse karvadeni paljas. Võngutas minutit kümme paksude Kerala onude rõõmuks – kuna muu rahvas peale moeshowd minema kadus – ja ärgitas siis rahvast tantsule, sest ööklubi pidi tol õhtul ka oma tavalist rolli täitma.
Aa, humoorikas ja piinlik moment oli see, kui moeshow lõppedes disainerit lavale hõiguti ja…seesama kiilas David välja ilmus. Nähtavasti olin ma terve selle aja täiesti tseremoonitsemata disainerile helistanud ja piletite kohta uurinud. Näed siis, tuleb järgmine kord hoolikamalt kava lugeda…

Hüva adventi.

Aga see mind ei takista. Kuna kriis on juba käes, siis peab kaks korda kõvema laksu ilulisust saama ja kus häda kõige kõvem, seal kemps kõige lähem – läheme homme Tanyaga 5-tärni hotelli moeshowle. Pilet maksab suisa 1500 kohalikku raha; selle eest lubatakse piiramatult jooki, natuke näpusööki ja kõiksugust ilu lavalaudadele. Kas ja kuidas ma sinna jõuan, kuidas välja näen ja mis seal tegelikult juhtuma hakkab, sellest ehk esmaspäeva paiku.

Aa, ja kui ma nüüd 500 ruupia eest tablette ära söön ja asi paremaks ei ole läinud, no siis on ilmselt ikka depressioon.

See on peaaegu juba nagu Rapla polikliinikus, kus hirmsate kõhuvalude käes vaeveldes pidin kuulma kõrvaltoast käsi peseva kirurgi kommentaari õele: “Ega ma täpselt aru ei saa, mis häda on. Aga näis, kui günekoloog ka midagi ei leia, siis lõikame vähemalt pimesoole ära.”
Mnjah. 21.sajandiks, kus järgmise aasta detsembris maailmalõpp peaks tulema ja 80ndatel vändatud kosmosesaagade järgi kõik skafandreid peaks kandma peaks ikka vähemalt meditsiin seal maal olema, et enam ei arvata, vaid teatakse, mis inimestel hädaks on.

Krõbistan senikaua kärtspunaseid tabletikesi ja loodan parimat.
Trennis käima ilmselt ei hakka. Ja niipea ilmselt rohkem pildis ka ei ole, und keegi ju ära ei ravinud.

Homme saab miljonimängu teha.

Mis on Annika kliinilise unisuse põhjuseks?
1. Mõnda aega tagasi põetud (tõenäoliselt) viirusliku haiguse tüsistused
2. Aneemia
3. Depressiooni repressioonid
4. Kilpnääre

(Võiks sõbrale helistada küll.)

Probleem: Minu päevad koosnevad kolmest peamisest tsüklist: magamisest, tööl tukkumisest ja magamise-eelsest ja -järgsest stuuporist, millesse äärmisel juhul televiisori vaatamine sobib. Sestap ma ei kirjuta, sestap ma tööl enam kuldtähekesi ei saa, sestap on selleaastased jõulukaardid kirjutamata ja postitamata, sestap ma rebin kapist riided tööle minekuks, mille peale inimesed küsivad kas ma lähen joogatrenni…

Appi.

Kaks nädalat on Bangalore kultuurimaastikku korralik homokombain kündnud! Võibolla mitte kõige pehmem metafoor, aga vahet ei ole. Kõiksugused fotonäitused, filminäitamised, lavendliõhtused peod ja laadad…jäid mul külastamata, sest need olid tööga ühel ajal, vales linna otsas või olin lihtsalt ebaettevõtlik.
Igatahes tuli kõik see heaks teha mõnekilomeetrisel lõpuspurdil, kui ühel kaunil pühapäeva pärastlõunal Bangalore(s olevad) LGBT karvased ja sulelised kokku tulid, et Uhkuse lipu all Majesticu Tulsi pargist Hudsoni pargini marssida.

Saime Tanyaga kella ühe paiku MG Roadil kokku, lõime natuke mahla ja croissant’i keresse, et rohkem jaksaks ja sõitsime siis Majesticule, kus ühise vikerkaare alla kõiksugu rahvast kokku pidavat tulema. Jõudsime nimetatud politseijaoskonna- ja pargi juurde, aga ainus viide millelegi…ebatavalisele (et mitte öelda geilikule) oli suurt vikerkaarevärvilist lippu lehvitav poiss teisel pool teed. Ühtegi teist inimest Uhkuse puhul seal olevat ei paistnud.
No kurat, nüri ka seista seal nagu mingid nuiad, kui kedagi pole, mõtlesime häbelikult ja piidlesime lipuga poissi.
Natukese aja tagant lähenesid meie seisukohale kaks noormeest, üks valges pluusis ja üleskeeratud kitsastes teksades, teine erkroosas maikas ja veel kitsamates teksades – hirmus käevangus ja rõõmsad. No värvi mind lillaks, aga olin enam kui kindel, et need rõõmurullid on ka paraadile teel. Sõbralik politsei juhatas nad lipupoisi suunas ja meil ei jäänud muud üle kui ka sinna tippida.
Lipupoiss ütles meile rõõmsalt, et mööda vot seda teed minna ja siis oletegi paraadi stardipunktis.
Jalutasime siis antud suunas ja tõesti, varsti hakkas silm seletama täiesti arvestatavat rahvamassi, ja üldsegi mitte mingeid kuivikuid…nagu meie.
Rahvas oli parukates, maskides, parimates sarides või erksamates toppides. Hijrad olid oma rinnahoidjad värsket vatti täis surunud, et büst ikka eesrindlik (khm, pardoon mu huumorit) oleks, julgemad homomeeled olid tukad nii püsti geelitanud, et oleks sellega linde püüda võinud. Kõiksugu muud vahvat ja kirjut rahvast oli ka. Seisime seal ja püüdsime omavahel muheledes massi sisse sulada, kuni…

…”Oi, teie siin!”
Muidugi. Meie häma-ajaja kolleeg, tiimikaaslane, tüütu tüüp ja ammu teada-arvatud lilla, Angus – sinine särav mask silmi varjamas ja üleni valges. Noh, mees, paneme su ekspruutide jutule tule otsa vä, tahtnuks küsida – aga sõbralik peab olema. Niisiis arutlesime niisama maast ja ilmast ja et, ei tea kas keegi veel Digist kohal on.
Oli ikka – teine tüütus, uus plika Khrutika võimisiganesnaljanimitalon, kes Yasari juures olemise piltidel Giorgio sülle on pugenud; oli ka minu reisikaaslane ja Montreali kontorist pärit külaline Luis, oma uue peika Abhishekiga…ja veel mõned varasemad olijad.

Liikuma veel ei hakatud, aga jämm tõmmati käima, kui kõikidele India rahvakogunemistele omane trummeldamine pihta hakkas. Otse loomulikult ei suutnud mõned kabujalakesed enam alfaltile toetuda, vaid lendasid tantsuringi, kus siis ennastunustavalt kõiksuguseid kaunitare keerutas.
Klõpsutasime pilte teha, vadistasime ühe ja teise tuttavaga juttu, kuni lõpuks paraad liikuma hakkas.
Kõndisime Majesticust ringi mööda, raudteejaamast mööda, üle autosilla, vanast hipodroomist mööda ja ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks ühes pargis lõpetasime.
Usutavasti oli see tuur ikka korralik 3-4km, aga korraldus oli viimase peal – rivi ees ja taga oli politseieskort ja liiklus oli ka väga viisakalt kontrollitud – ei ole ühtegi paha sõna öelda. Mitte üks muna ega julm sõna ei lennanud meie rõõmsa rivi suunas. :)
Aga raisk, rahvas oli ikka korralikult ette valmistunud – lehvitati lippe ja erinevaid plakateid:
-Shakespeare’i “Romeo ja Romeo”
-Värvi mind roosaks
-Musitan poisse, musitan tüdrukuid
-Let’s Get One Fact Straight. We’re Not. (suht tõlkimatu puänt)
-Kapid on riietele. Tule välja.
-Mina armastan teda. Tema armastab mind.
jne, jne, jne…

Angus, Luis, Tanya ja mina: DigiCaptionsi mitteametlik esindussalk

Pärast paraadi seisime sutt aega veel rahva hulgas ja vaatlesime-mõtlesime rõõmsaid inimesi – aga siis tuli nälg ja väsimus kõiki, olenemata orientatsioonist näpistama ja rahvas hakkas laiali vajuma. Nii ka meie.
Ikka hirmus tore, et korraldatakse – toredam veel kui rohkem ja rohkem sallitaks ja selline trall ja vabalt tundmine nii paljudele vaid kord aastas ei peaks osaks saama.

…

Siinkohal pean mainima, et fotod näppasin Luisi feisbuki albumist, kuna Tanya ei ole enda omasid veel jaganud ja mina tegin seal hoopis Tuuli kingitud/annetatud Zenitiga analoogpilti, mida pole veel ilmutada saanud…

Luke kallistab Vikatimeest
(Nahkhiired on prügikotist lõigatud)

Jämm: Mikrofonil Adithi, elektrikitarril soolotamas Yasar
ja akustilisel maailma kõige tüütum tütarlaps. Nime ei mäleta.

:P

Bharad ja Tanya rõdutamas

Bharad ja Adithi rõdutamas

Adithi ja Luke, Giorgio ja see tüütu olevus

:P, :D ja : ‘

Hevimehed

Valged kentsakad triibud on libaämblikuvõrk,
sinine sillerdav toru on kard

Süüa anti ka, pizzat ja shokolaadi
e.
Mina ja Giorgio Perki-pulkadega

Katusetrall (paremalt Nishant, Smita ja Simone)

“Helisev Muusika”

“Desperaado”

Ja siis me väsisime ära…

…ja läksime koju.

…

Pühapäeval käisin Luke’i, Luke’i ema ja venna Andrew’ga sufi muusika kontserdil Sophia keskkooli auditooriumis. Kontsert nimega Seeking the Beloved e. “Armastatut otsimas” on sufi kultuuripärandiga seotud projekti raames korraldatud kaunis õhtu, kus erinevad grupid esitasid tõelist sufi luulet lauluvormis. Täitsa…ee…põnev oli.
Teine osa õhtust, kus stiil vahetus mõnusast meloodilisest küüntega tahvli kriipimist meenutava kärisemisega, läks liiga kultuurseks ja tulime tulema. Istusime sutt aega Luke’i juures, soovisime Luke’i emale siis head reisi (tagasi Bahreini) ja läksime koju.

Kook oli viimase peal, kuigi mitte roosa…

Palju naermist ja suhtlemist ja lõõpi. See on juba nagu igapäeva pärisosa.

Kahel päeval jõudsin koju sutt enne kella nelja. See ei ole ja ei saa olema mingi pärisosa – see on inimeste oskamatus tööst võrdseid juppe välja saagida, neid jagada ja tagada selle, et päeva peale midagi veel juurde ei tilgu, lisaks kümnetele küsimistele ja probleemidele, mis kõik minuni triivivad, kuna ülemused peale kella 6 enam tööl ei ole…kui niigi hästi läheb, et nad kohale tulevad. (Tänks, Eid.)

Külm on ka. Ma tean et ei ole mingit õigust ilma üle viriseda, kui teil seal puusani lumi on, aga ikkagi – normaalsetes kohtades on mussoon läbi. Bangalores on mussoon ja talv korraga kohal, mis tähendab, et vihm on jäine ja öösel on paks udu ja hommikud on veel külmemad ja IKKA VEEL leidub debiilikuid, kellel Diwalist paugutajaid järele on jäänud… Nii et hommikul kell 10 selle peale üles ehmatada ja peaaegu voodit märjata, et akna taga keegi nagu Kalashnikoviga vaenlast kõmmutaks… Gaah.

Koguaeg on uni, koguaeg on külm. Ja tööd on ka palju.

Uudiste ja planeerimise poole pealt viskan õhku niipalju, et ilmselt tuleb ikkagi enne jõule meile tiimi paar uut lisandust… Ja jõulukuu algupoolel on ehk juhust uuesti Coorgi väisata. Ja jaanuar-veebruar võib mind hoopis Taisse viia. Ei tahaks ära sõnuda, aga minu väike ema ütleb ikka, et kui midagi tahad, siis pane kirja.

Näh. Paningi. :)

Kõndisime pisut maad peasadamast eemale, kus olid nööridega puu külge seotud kümned päevinäinud lootsikud, sinisest presendist päikesevari peal. Sellised päramootori ja hädapärase varjualusega laevukesed ehk dinghy‘d on siin inimestele igatpidi elatiseks – need viivad inimesi ja turiste saarelt saarele, aitavad kala püüda ja muid toredusi teha.

Dinghyd reas

Kahjuks ei raba need just turvalisusega, nii et vähimgi murdlainetus ähvardab paadi lihtsalt ülepeakaela paisata.
Ronisime elevil nägudega dinghy peale ja võtsime keskel asuvas mulgus istet, jalad põrandal loksuvas räpases vees ja ainsaks pidepunktiks paadi servale kinnitatud plank.
Kui teine paadipoiss mootorimutri külge suure vända monteeris ja selle jõhkra hooga ringi käima ajas, kostus mootorist kõrvulukustavat müra, mis terve reisi vältas. Lisaks olin ilmas üsna pettunud, sooja varahommikuse päikese asemel saatis meid terashall taevas, mis muidu ilusa tumesinise mere nüüd märja asfaldi tooni ja mäslevaks ajas.

Ratsutasime väikese venega laineharjadel ja võttis ikka õõnsaks küll kui pooleteise meetri pealt alla räntsatasime ja siis paadinina püsti järgmise laine ette võtsime. Bharadil tõmbas päris kahtlaseks, aga ma hoidsin kõvasti kinni ja otsisin silmadega kauguses randa, kuhu me tõenäoliselt suundumas olime.
Kui lõpuks ilmeksimatult kalda suunas podisesime oli lainetus vaibunud ja eemalt paistis paljutõotav erksinine veeviirg. Poisid juhtisid paadi üsna kalda äärde ja hüppasime pahkluudeni vette. (Mind üllatab endiselt kui mere – pidage, ookeani – vesi sisse astudes kohe nii võrratult soe on.)

Elevandirand ja lühkarites paadipoiss

Toksisin pisut aega varbaga liiva sisse mattunud karpe ja pöörasin neid ümber, püüdes ilusamaid välja noppida. Bharad käis ja vahetas riided ära ning selle aja peale olid poisid paadi kinni sidunud ja snorgeldamisvarustuse kaldale toimetanud. See ei näinud eriti isuäratav välja.
Ilmselt üsna palju koralle ja merepõhja näinud näomask ja hingamistoru paistis esmapilgul küll mahakandmisele kuuluvat – ei tahtnud mõelda ka, et selle otsa omale suhu pean toppima. Seda enam, et noor merelõvi selle korraliku desinfitseerimise asemel lihtsalt merevees üle lobistas. Heitis siis hooletult mulle ja Bharadile kummalegi ühe maski ja küsis kas me päästeveste ka tahame. Mõtlesime pisut ja jõudsime järeldusele, et ehk oleks esimesel korral üsna mõttekas asi turvaliselt teha. Poiss soostus meiega isegi esimestele tuuridele kaasa tulema, nii julgestuse ja giidi mõttes.
Kinnitasime rohmakad punased vestid selga ja panime kummiservadega suured prillid ette. Pisut nina kirtsutades raputasin hingamistorust vett välja ja proovisin seda siis suhu. Kellel ei ole olnud juhust snorklit pähe proovida, siis teadmiseks, et see oht on pisut laienev, käib huulte alla, igemete peale. Kui on paremini valmistatud ja vähemnäritud snorkel, siis on seal ka nö hambatugi, millesse võib hammustada, et toru paremini ees püsiks. Silmad ja nina kattev mask ei lase vaakumi tõttu nina kaudu hingata ja läbi hingamistoru tuleb selline vahva darthvaderlik kähin. Nagu öeldud sai, toppisin üsna vastumeelselt toru omale hambusse ja noogutasin – minekuks valmis.
Jõudsin veel hirmuga küsida kas läheme väga sügavale, kuna siiani on sees pisuke hirm sügavuste ees, kuigi ma ujuda oskan ja ka vest paistis päris usaldusväärne olevat. Keegi ei vastanud.

Kahlasime läbi sooja vee ja puusasügavusel soovitas paadipoiss meil proovida – pea vette panna ja läbi toru hingata. Pistsin sulpsti näo vette ja hingasin välja. Päris äge. Kuna vesi oli nii selge, nägin liivapõhja mustreid ja üksikuid kivikesi. Ujusime aegamööda kaugemale, kus korallrahu pidi algama. Pead iga natukese aja tagant vette pannes nägin kui esimesed korallrahnud põhjas konutasid.

Kusagilt loodussaadetest oli mulle mällu sööbinud pilt ülivärvilistest ja keerukatest konstruktsioonidest ja meeletutest kalaparvedest, mis vee all peaks olema. Praegu vahtisin aga tõtt aju moodi pruunikashallide tompudega, mis üksteise kõrval lebasid. Ei mingeid värve, ei mingit ilu.
Varsti tilkusid pilti esimesed kalad, esialgu väikesed, kes vilkalt korallajude vahel ujusid. Kui pilk aga esimese käsivarrepikkuse müraka peal pidama jäi muutus asi korrapealt põneva(ma)ks. Veealusesse pilti tekkisid ka esimesed värvid – korallrahnude peal ja vahel maigutasid oma lainelisi suid tumelillad karbid, ülejäänud keha sügavale liiva sisse kaevunud. Ühel hetkel avastasin end aga keset kirjut kalaparve, kes minu pladistamisest ei paistnud väljagi tegevat.

Paaril korral pistsin pea välja, et näha, millega Bharad ja paatnik tegelevad – Bharadil oli esialgu maskiga raskusi, vesi tuli sisse ja ei olnud väga mugav. Natuke putitamist ja siis saime juba mõlemad kartmatult nohisedes merepõhja uudistada.

Mainin ära, et snorgeldamismaskid on üsna lollikindlad. Vesi ei saa mulksti sisse tulla ja sind ära uputada – esmalt tunned hingamistorus vaikset kurinat või mulinat ja siis tuleks lihtsalt kõvasti puhuda ja see vähenegi vesi kaob sealt minema. Kui sa aga suisa sukelduda tahad, et näiteks põhjas asuvat koralli näppida, siis ei tasu sel ajal hingata ja tagasi pinnale jõudes enne sissehingamist kõvasti välja hingata – PUHHHHHHHHH! – ja siis on jälle asi ponks ja võid edasi mulistada.

Mõne aja pärast hakkas randa jõudma kõiksugu muud rahvast, teisi snorgeldajaid ja huvireisijaid, kes suurematelt dinghy’delt korallrahu põhja vaatasin. Huvitav ja rõve moment tol hommikul oli see, kui ma pea veest välja tõstsin, lihtsalt selleks, et tunnistada, kuidas 10 meetri kauguselt möödasõitvast paadist mingi salwaris tädi täie lahinaga merre oksendas.
Mõtlesin kas peaksin karjudes rannale tormama või edasi snorgeldama – otsustasin tülgastust maha surudes, et snorgeldan edasi ja ei mõtle selle peale kui palju turiste päeva jooksul siinkandis merehaigeks jäänud on.

Usutavasti mulistasin veel kõva tunni ringi, huviga käsivarrepikkusi värvilisi kalu jälitades ja varbaga pehmeid taldrikkoralle ja teravaservalisi okslikke koralle tonksates.

Tagasiteel küsis paadipoiss, kas tahame mangroovidest läbi sõita – et seal pidavat krokodillid elama. Tahtsime ikka. Tegime ilusa pooletunnise ringi mangroovide vahel, mis põhimõtteliselt on veest välja paiskuvad tihedad puudesalud, ilma saareta…Puud, rägastik ja oksarisu…juured ja kohe vesi, ei mingit maismaad. Poiss seletas Bharadile, et tänu mangroovide olemasolule ei tabanud 2004nda aasta tsunaami Havelocki saart nii karmilt kui oleks võinud, kuna tihe ja paks mangroovisalu võttis suurema löögi hiidlainest enda peale.

Teise põneva loona rääkis ta, kuidas krokodill oli paar aastat tagasi ühe valge naise ära söönud!

—

Tagasi saarele jõudes sõime hotellis mõnusa eine ja kuna mina, va mereloom, tahtsin edasi sulistada, kolisime ennast hotelliranda ja kuni Bharad rannal liiva sisse ringi joonistas, liigutasin mina erksinises ja läbipaistvas põlvini vees varbaid ja jälitasin kaameraga ilusamaid kaadreid ja korallikamakatel ringijalutavaid rusikasuurusi krabisid.

Ja ongi paradiis

—

Kuna hiljem õnnistati meid troopilise vihmavalinguga, istusime suurema osa pärastlõunast hotellirestorani katuse all ja enne päikeseloojangut jõudsime veel saarel tsikliga viimase ringi teha.
Homme hommikul ootas meid juba tagasisõit Port Blairi.

Õhtusöögi ajal tunnistasime huvitavat looduse kurbmängu, kui üks suur ja muhe kärnkonn pistis pisut kohmakalt juuspeene, aga korralikult pika madu-ussi põske.

:P

Etnopäev Digikäpas: vasakul näete  klassikalisi Ida-Saksa rahvarõivaid,
keskel imekaunist Mysore siidist sari ja paremal personaliosakonna-punast.

Pühapäeva hommikul ärkasime vara. Magada ma nagunii eriti ei saanud, kuna teiselpool laia-laia voodi servas magas hoolikalt norisev kanadalanna, keda isegi nügimine ja tulede vilgutamine ei vaigistanud. Mis seal ikka, ärkasime üles, pesime end, panime asjad kokku ja kuna kell 8 pidime juba sõitu alustama, olime eelmisel õhtul kokku leppinud, et kohtume poistega kell 7 hommikusöögilauas.
Kellegi hoolikas käpp oli ukseprakku värske ajalehe susanud ja kuna poiste leht oli puutumata, otsustasime, et nad ei ole kuskile läinud ja helistasime. Selgus, et nende kellad olid end ootamatult tunnijagu tagasi keeranud ja äratus oleks alles tunni pärast tulnud. Nii palusidki nad uniselt veel 15-20 minutit armuaega, et end korda seada ja asjad pakkida ning kohtusime nendega hommikusöögilauas poole 8 ajal.
Kohv, kakud, upma ja lõpuks söandas Dave ka ammuigatsetud Chocolate Dadi nimelist maiust tellida. Tema suureks kurvastuseks ei olnud neil seda nii varasel hommikutunnil, nii et nüüd ei saagi me teada, mis see šokolaadi-isa endast kujutab.
Kella veerand üheksa ajal ajasime end hotelli ette, kus värske olemisega Manju meid juba ootas.
Andsime talle juhtnöörid, et kodutee olgu teist teed pidi – tahame Murudeshwaras asuvat maailma suurimat Shivat (37m) näha ja Jog Fallsi koskesid ja veel toredaid asju, mis Bangalore suunda võiksid jääda.

Teekond viis meid läbi väikeste linnade ja külade, läbi sadade ja sadade teeaukude, sest tõesti – tee on sealkandis JUBE auklik – kuni ühtäkki sõitsimegi Murudeshwari sildist mööda ja kohal me olimegi. Manju parkis takso otse mäeotsa ja seal ta oligi. Seljaga Araabia mere poole, lahkete silmadega rannajoont ja hiiglaslikku Gopura templit seiramas, uss ümber kaela – ilus hõbedane Shiva.

Rand

Vaade Gopura kõige ülemiselt korruselt

Shiva

Om

Kaarik ja nilbe näoga päike

Luis ja Manju

Denise ja Dave

…

Shiva istumise all asub väike koobas-muuseum, kus on vapustavalt värviliste kipskujudega jutustatud lugu, mis pärineb India eeposest Ramayanast ja räägib Lanka kuninga Raavana soovist surematuks saada ja kuidas jumalad üheskoos teda tillist tõmbasid.

Lanka kuningas Raavana (piltidel enamasti mitme pea- ja käeline vunts) tahtis surematuks saada. Sestap palvetas ta usinasti Shiva poole, et too talle atma-linga ehk jumaliku väe tootemi annaks.
Shivale meeldis hirmsasti Raavana pühendumus ja nõustub talle linga andma tingimusel, et seda ei tohi kordagi käest maha panna. Raavana hakkab tagasi Lanka poole minema, linga näpus.
Mingi pühak saab sellest aga haisu ninna ja kartes, et surematuks saades võib Raavana palju pahandust teha, palub ta elevandipäise jumal Ganesha abi. Üheskoos peavad nad ära hoidma atma-linga Lankale jõudmise.
Teades kui pühendunud usklik on Raavana, ja et igal päikeseloojangul peab ta läbi viima usutalituse, trikitavad jumalad teda üheskoos järgmiselt:
Jumal Vishnu varjab päikese, nagu oleks õhtu kätte jõudnud ja Ganesha moondab end väikeseks poisiks, kes läheduses luusib. Raavana näeb, et on aeg rituaal läbi viia, aga ei tohi lingat maha panna. Nii palubki ta poisikese abi, et too seni lingat hoiaks, kuni ta oma asjatamised lõpetab. Ganesha ütleb okei, kui ta väsima peaks, hüüab ta Raavanat kolm korda ja kui too ei naase, paneb ta linga maha.
Loomulikult ei hüüa ta kordagi ja enne kui Raavana jõuab tagasi tulla, paneb ta linga käest maha. Naastes avastab Raavana kuidas teda on tüssatud ja ta püüab vihaga lingat maast lahti kangutada, aga tulutult…

Raavana meditatsiooniasendis

Raavana vihaselt mäge raputamas, kus Shiva ja ta naine elavad

Jumalanna Kali

Raavana palvetamas

Frustreeritud Raavana oma päid maha lõikamas

Shiva ja Parvati talle vastamas

…

Gopura

…

Mürgeldasime Murudeshwaras tükk aega, käisime Gopura tipus ja kuldses templis, vaatasime ringi ja sõime jäätist, peletasime fotosid ja postkaarte müüvaid poisikesi eemale ja nautisime vaadet.
Lõpuks poole ühe paiku panime autole jälle hääled sisse. Manju viis meid mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvat templit vaatama – Ida—…ei mäletagi. Mind väga ei vaimustanud, pealegi oli seal sulgemisaeg.

Palju põnevamad olid templi lähedal suveniiripoes olevad kassipojad…

…

Kuna Jog Fallsi oli hea jupp maad ja kõhud hakkasid tühjaks minema, peatusime ühes väikelinnas ja otsustasime seal lõunat süüa.
Lõuna oli minu ja Dave’i jaoks täielik košmaar… Denise ja Luis tellisid lihtsalt tavalise lõuna-India riisi-sousti kombo. Meie aga tahtsime ühte veg-toidu magusamat ampsu, malai koftat, mis, kui hästi tehtud, viib keele alla…

…halvasti valmistatuna maitseb nagu käkk ja mis veel hullem – näeb välja nagu…

Mnjah. Njämm?

See jubedus pakkus meile aga ainest naermiseks ja kakanaljadeks järgmiseks kolmeks päevaks.

…

Teel Jog Fallsi peatusime mägivaadet nautima ja Jog Falls ise oli samuti vihmahooaja tõttu üsna vinge vaatepilt:

Kogu meie vahva seltskond:
Dave, Denise, mina, Luis ja Manju

Jog Falls

…

Tagasitee oli koletult pikk, lisaks kõigele muule hakkas vihma sadama ja tahavaatepeeglist tundus, et juht jääb iga hetk magama. Nii lobisesime lõputult ja nõudsime teepeatusi. Kui siis millalgi kaheteist paiku öösel Bangalore äärelinnatuled meid tervitama hakkasid ja tee enam auke täis ei olnud, vajutas Manju viimaseid energiariismeid kokku võttes gaasi põhja ja jõudsime kõik poole kaheks ilusti-kenasti pesa peale.
Hiiglama tore reis hiiglama toredate inimestega.
Ei jõua järgmist retke ära oodata, räägitakse, et vist tuleb jälle Coorgi minna…

Viimasel ajal on meile Digisse tulnud suurel hulgal külalisi teistest kontoritest, nii Montreali harust, kui Firenzest. Mäletate ju küll Giorgiot. Noh, lisaks talle on meil veel David ja Luis Montrealist ja resident-kanadalanna Denise.
Kuna millalgi ammu soigusin teemal “Keegi minuga ei reisi”, siis oli Denise viimast reisi organiseerides nii kena, et küsis kas ma oleksin huvitatud nendega koos… Unustasin kohanime sekundi pärast, aga ütlesin siiski jah. Ikkagi reis väljapoole Bangaloret, kus ma veel käinud ei olnud. Uurisin kes veel tulevad – Dave, Luis ja Giorgio kindlasti, ja võibolla ka Andrew – veel üks külaline Ameerikamaalt.
Viimasel hetkel selgus küll, et Giorgiol on mingi tervisehäda ja Andrew’l pole aega, nii et lõppeks jäigi meid vaid neli järele: Mina, Denise, Luis ja Dave.

-Denise on ümarusele kalduv kangekaelne naisterahvas, kes Indiat paistab armastavat, riisi ja dali ja salwar kameezidega, aga on palju asju mida ma ei salli. Temaga tuba jagades sain teada, et ta norskab ja temaga koos reisides sain teada, et ta võib pilkases pimeduses mobiilivalgel tundide viisi raamatut lugeda, ilma, et tal silmad peast välja kukuks. Iseenesest on ta väga meeldiv inimene, lõbus ja seiklushimuline…seni, kuni seiklus on tema valitud.
-Luis on rahulik ja armastab väga magada ja nalja visata – kahjuks ei saada tihtipeale aru et tegemist on naljaga ja nii on ta välja mõelnud viisi, kuidas silma pilgutamise ja muigel suu või siis lihtsalt naerma puhkemisega nali ära seletada. Jutu ja oleku poolest äärmiselt mõnus reisi-, töö- ja muudmoodi kaaslane.
-Dave on nii naljakas, et mine lõhki. Ümar ja lõbus võib ta suvalisi asju nöökides sind lämbumiseni naerutada, samas ka äärmiselt asjalik olla ja paljudest asjadest palju teada. Kui tema juuresolekul nalja teed, vastab heakskiitva tumma ja äärmiselt hambulise naerupahvakaga – ta põhimõtteliselt manab esile üllatunud-hüsteerilise ilme, nagu hakkaks sind hammustama. Kui nali on VÄGA hea, kaasneb ilmega vali naerumürin. Iseloomulikuks on kanada aktsent (about asemel abeut jne) ja nõusolekut märkiv väljend That’s it.

.

Minek

Igatahes oli plaan neljapäeva õhtul peale tööd suuremat sorti taksoga kontorist startida, suund Karnataka loodeossa võtta, kus on rand ja mäed ja muidu vahvad kohad – sihtpunktiks Kundapur ja seda ümbritsevad alad. Denise, kes on selline keskealine hipi, tahtis templeid külastada ja mehed olid lihtsalt kõigega nõus, mis neid puhkama viiks.
Hoolimata teatud raskustest masina leidmisel, saime lõpuks siiski normaalsetel tingimustel takso – 9/- kilomeeter ja umbkeelne juht – olime  kell 11 õhtul lõpuks auto peale pakitud ja läksime poisse peale võtma.
Luis ja Dave olid kenasti oma Teemantpiirkonna majutuse fuajees valmis ja sõit võis alata. Esialgu tundus, et see saab põrgulik olema, kuna Luis kiusas juhti oma kentsaka huumoriga ja Denise paistis olevat arvamisel, et kuna juht inglise keelt ei mõista, peab ta puruloll olema. Ilmselt oli see asjatu hirm, kuna Luis tegi seda puhtast uudishimust ja juht oskas inglise keelt küll!

Oh küll see oli pikk sõit. Juba Bangalorest välja saamine võttis omajagu aega. Tund peale starti tuli esimene peatus: autokumm oli märkamatult lõhkenud.
Teist peatust andis oodata, eriti mul, kes ma istudes magada ei saa. Denise minu kõrval luges taskulambi valgel kolm tundi raamatut ja mehed nohisesid magada. Tahtsin hirmsasti tagapinki kolida, mis selles olukorras puhtalt ruumikusega hiilgas. Kui me kuskil külakeses lõpuks kella 4-5 ajal teepausi tegime – mmm… – viskusin autosse tagasi minnes üle seljatoe ja kerisin end paralleelpinkidel komaks. Täitsa mõnus oli…

…aga siis algas mäest alla minek ja see oli üks augujada oma 100 kilomeetrit järjest, nii et läbi päikesetõusu ja varajaste hommikutundide logisesime umbes 3 tundi mööda auklikku käänulist asfalti ranniku suunas. Vaatepilt oli muidugi ilus, järsud orud ja kivised mäeseinad, mille peal ja vahel pahisesid vahutavad kosed. Mäekülgedelt rippusid alla suured sõnajalad ja liaanidega puud-põõsad. Taevas paistis merele lähenedes üha sinisemaks minevat, nii et lootust oli, et Bangalore vihmas alanud sõit ainult meeldivamaks saab minna.

Teekond esimese sihtpunkti Mangaloreni paistis teeoludest hoolimata kahanevat – 47km, 35km, 25km, 5km… Mingi teise nimega asula…ja järgmine silt ütles Mangalore – 47km. Mida pekki?! Loksusime selle maa ka ära ja peatusime Mangalores korraliku kempsuga veg-hotellrestoranis, kus end peale 11h tühjendasime ja uuesti täis tankisime.
Oleks ma teadnud, et juustudosast ja kohvist õhtuni peab jätkuma, oleks rohkem sisse kühveldanud, aga teekond ootas.
Jätkasime reisi ja jõudsime millalgi enne lõunat Kundapuri.

Esimene peavalu: Hotell Sharoni viisakas administratsioon nõudis meilt kõigilt passe ja mina kogu oma kohaliku ülbuses ei olnud loomulikult seda kaasa võtnud. Kuna muud üle ei jäänud palusin telefonitsi Bharadil oma passikoopia mulle meilida – kahju küll, et pidin tema Diwalit rikkuma, aga mis sa noor ja rahutu hing ikka oskad teha, majutust oli ju vaja. Õppetund käes lubasid onud mul paberite puudumisest hoolimata oma ilusasse tuppa sisse kolida ja dushi alla paiskuda.

Meie hiiglaslik ja ilus tuba, rõdu, avara vannitoa ja televiisoriga,
mis õhtupoolikul mulle isegi MasterChefi näitas.

Tükk maad värskemana väljusime tunni möödudes oma tubadest ja lasime end Maravante randa sõidutada. Tuli välja, et see on seesama Kilpkonnaranna puhkeküla rand, mida Yasar mulle kunagi reklaaminud oli. Imekaunis rand…täielikult meie päralt. Seal ei olnud mitte ühtegi hingelist, ainult meie neli, takso, palmid ja Araabia meri.

Fotoaparaat ei võtnud kogu seda päikesevalgust väga sõbralikult vastu,
nii et aitasin optiliselt pisut…

Mina, Dave ja Luis

Meri vonkles minema ja jättis endast raja maha…

Käisime vaheldumisi meres sulistamas ja nautlesime rannas vedelemist, kuni üha tumedamaks tõmbuv taevas ja korisev kõht meid tagasi hotelli ajas.
Uuesti värskendudes läksime alla hotellirestorani. Restorane oli aga kaks – veg ja mitteveg. Kuigi meil oli kindel plaan kala süüa, oli avatud ainult veg pool. Hea küll, teine pool pidavat tunni pärast avatama, nii et otsustasime esimese nälja taimetoiduga peletada ja siis kõhud kalaga kinni pitseerida.
Mõeldud-tehtud. Jagasime omavahel suure hunniku võinaane, palak paneeri, malai koftat ja channa masalat, nii et kõhud kenasti täitusid. Tund saigi mööda ja kolisime teise restosse ümber, kus mina ja Dave surmai-kala tellisime ja Denise mingit krevetisousti tahtis. Luis piirdus jäätiselõiguga. Kõhud pooltäis, pikk ööpäev seljataga, hakkasime kõik vaikselt unele nokkima. Kuigi huumor oli endiselt kõva – küll tegi nalja mõlemas restos helistatav lauakell või kelnerite arusaamata jäänud tellimus – tellisime ringi mõnusmagusat kohvi ja pistsime kogu selle külluse mõnuga kinni. Arve tuli vist kuskil 600 ruupia ringis, mis nelja inimese kahekäiguliseks söötmiseks ikka hirmväike summa on.
Lõpuks leidsime, et oleme ikka NII väsinud, et hoolimata varasest tunnist – kell on alles 8 õhtul – peame end magama keerama ja suurema Diwali paugutamise unes mööda saatma.

Teine päev: Kollur ja kilpkonnarand

Ärkasime üheksa paiku üles, kuna Dave helistas Denise’ile, et jou, äratus. Arutlesime, mida päevaga ette võtta.
Denise pakkus Kolluri Mookambika templi – alternatiiv oli Murudeshwara hiiglaslik Shivakuju, mida mina juba kuid olen näha igatsenud. Kuna poisid jagunesid ka kahte leeri, oli meil asjas viik. Mina, noore kuningas Saalomonina, ja tahtmata teise korraldatud reisis jama tekitada, samas tahtmata Murudeshwari kõrvale heita pakkusin, et kuna meil on ka homne päev, siis jõuame ehk mõlemat teha. Jäigi nii, et homme vaatame suurt Shivat ja täna sõidame Kollurisse.

Hommikusöök oli päris lõbus, naljatlesime ja jõime imehead kohvi. Peamiseks naljanumbriks said minu ja Luisi tellitud kuklid – vada-taolised magusad saiad, mida sambariga serveeriti. Menüüs oli nende nimi buns (2). Päeva jooksul jõuti kellegi magusatest kakkudest mitu korda rääkida.

Teekond Kollurisse oli üsna meeldiv, tee oli käänuline ja kitsas, aga ilusa loodusega ja päris põnevate teeäärsete kohtadega…nagu jäneseform (rabbit form)!
Kollur ise on pisike asula, mis ongi suuresti üles ehitatud kuulsale ja väga vanale templile, kus inimesed kaugelt ja lähedalt jumalanna Mookambika poole kummardamas käivad.
Jalutasime mööda poeridu täis teed templi poole ja võtsime suurte riiulite kõrval jalanõud ära nagu peab. Piidlesime mõnda aega eemal seisvat mängulist elevanti, kes rahatäht londi otsa napsatult, sellega ümbritsevatele inimestele pai tegi. Dave leidis omale uue sõbra väikesekasvulise lehma näol, kes hoolega ta paljaid karvaseid jalasääri limpsis.

Nuh…

Dave ja väike lehm

Kui me templisse üritasime minna, peatas meid väraval seisev rõivapolitsei, kes arvas, et minu ja Denise’i kleidid olid okei, aga noormeeste lühkarid ei sobi Mookambikale mitte. Uurisime kas lungid toimiks  ning jaatava vastuse saanuna pöörasime otsad ringi ja läksime poekestesse vaatama, kas leiab paar laualinataolist riidepalakat Dave’i ja Luisi paljaid sääri katma. Leidsime meie vahva taksojuhi abiga kaks tumekollast lungit ning riietasime poisid ümber.

Õnnistatud olemisega punasetäpiline Luis

Ka rõivapolitsei oli asjade käiguga rahul ning kaks pöialt taeva poole osutamas tüürisime mehest mööda ja templisse.
Sees oli ehk kuus-seitse erinevat kioski, mille kohal olid erinevad nimed. Kivikioskides istusid pühamehed, kes kopika annetusel sulle püha vett, lilli ja otsaesise triibutamiseks vajalikku pulbrit andsid.
Otsaesised valgeks (ja Luisil ning Denise’il ka punaseks) täpitatud arvasime heaks oma õnnistatud isikud templist välja viia ja midagi jahedat juua. Esimene valik oli iidse välimusega söökla, kus hingelistki ei olnud. Teine valik lämmatas kirbe kuse- ja pärmihaisuga, nii et tagurdasime sealt kohe välja. Kolmas oli samuti suletud, ent üle tee asuv neljas pakkus meile külmi jooke ja nii puhkasime seal pisut jalgu ja kosutasime hinge paari jaheda rüüpega.

Tagasiteel sõitsime Maravante ranna suunas, et sealt uurida, kus me paadiga tagavetel sõita võiksime saada. Info leidsime Kilpkonnaranna puhkekülast ning seadsime takso juhatatud suunas. Leidsime lõpuks tee äärest meid oodanud vajaliku Vijay, kes meid uhkesse vineerkatusega paati istutas ja rahulikel tagavetel pooletunnisele reisile viis. Kuna veensime oma taksojuhti meiega liituma, said paadimees ja Manjunath omavahel rõõmsalt kannada keeles laterdada kuni meie igast linnust, palmist ja veesäbrust fotosid klõpsutasime.

Luis ja Manju (autojuht)

Mina ja Dave, tagaplaanil kapten

Peale paadisõitu läksime tagasi Kilpkonnarannaresorti, et seal tugev lõuna süüa ja pisut rannas liguneda. Tugev lõuna ei olnud päris nii tugev kui me oleks tahtnud, kuna teist ringi tellides saime teada, et köök on vahepeal kinni pandud ja uuesti saab süüa alles 6-7 ajal. Senine eine, mis koosnes kalmaarirõngastest, krevettidest, väga vürtsisest kalast, veg-koftast, paneeri curryst ja suurest hunnikust riisist oli aga piisavalt kosutav, nii et maksime (endiselt kesise) arve ja tippisime alla randa. Sealne rahvas oli meist aga ülemäära huvitatud, nii et palusime Manjul takso endisesse kohta viia, sellal, kui me ise poolekilomeetrise vahemaa mööda rannajoont maha jalutasime.

Oh, mis see on?

Keegi on pirni maha pannud…

Mida kõike rannast leida võib. Karbi sees elas muuseas midagi piimjat ja molluskilaadset.

Rannaliivas peitsid end karbid, rasked ja valkjad,
kitsa karbi äärte vahelt välja pressides
limpsasid kümned molluskikeeled soolast Araabia mere vett.

Kalamees

Ligunesime vees, lesisime rannal ja viskasime kildu kuni kalamehed õhtust saaki hakkasid välja tirima ja tulime siis tagasi hotelli. Leppisime juhiga kokku, et stardime hommikul kell 8, et kõikjale jõuda ning läksime tubadesse värskenduma.

Kella poole kaheksa ajal suundusime õhtusöögile, mis, meile omaselt, möödus kõvasti lõkerdades ja palju süües.

Päeva huumor -
(Looduskaitsealast möödudes, kus tiigreid pidavat olema)
Luis: Sellepärast peabki alati kutsikat kaasas kandma.
Meie: Möh?
Luis: Kui tiigrit näed siis…(-viskeliigutus-) ja paned jooksu!

.

…jätkub!

Püüan Dave’ilt ka tema fotosid saada, siis näete fotodel rohkem mind ja paremat kvaliteeti.

A kus see aeg kaob, mai saa aru.

Ilusat.

Mõned asjad on justkui pidevas kordumises, aga meeldival moel. Omad pisikesed sõbralikud traditsioonid.

Homme pean oma sarile järgi minema, neljapäeval on etnopäev kus seda kanda saan ja neljapäeval õhtul pakin end koos kanadalanna, kolme või lausa nelja geimehe ja juhiga koos auto peale ja kihutan tuhatnelja Põhja-Karnatakasse, kuskile Udupi-tagusesse randa pühapäevani peesitama.

Aga kesse mu eest blogib seda ma ei tea… Olge armulised.

Oo, ütlesin ma iga saja meetri kohta vähemalt kolm korda. Korrapärased palmisalud ja kõrged  puud, erkrohelised riisipõllud ja banaaniistandused, kauged rohetavad künkad ja hibiskusepõõsad. Lisaks paistis kogu loodus olevad äsja emaks saanud, õnnelik ja õhetav, paiskas ta meile pidevalt teele emakanale järgnevaid tibusid, kitsetallesid ja koerapoegi. Isegi sopahallidel pühvlitel olid vasikad ja järgmisel päeval ühes hipiriietepoes põrkas Bharadile mänguhoos väike kassipoeg vastu jalga – Bharad hüppas esialgu ehmatusega eemale, arvates et see on rott või midagi. Kui ta aga halli kiisut nägi, järgnes muidugi sõbralik solgutamine ja fotosessioon.

Muidugi pidime oma rolleril paagi täis laskma ja Bharad uuris kus lähim bensiinijaam on. Selgus, et  bensiinijaamu siin saarel ei olegi – tuleb otsida tavalise autoparandustöökoja-laadset katusealust, kus siis õline onu lehtri ja kanistriga tuleb ja paagi täis valab. Liitrihind on pisut kallim kui mandril, aga ei midagi üüratut.

Paak täis, mõõtsime kitsast asfaltteed, et ühe Havelocki kuulsaima rannani jõuda.

Kui kitsas alfalt otsa sai ja liivane riba kauguses randa lubas, parkisime ratta ära ja jalutasime puude vahelt mere äärde. Radha Nagari rannal asub väike kämping, kus majad näevad tõepoolest välja nagu UFOde maandumisala – beežikad rõngasakendega kuplid konutavad puude vilus ja on raske uskuda, et keegi seal elada tahaks. Asukoht on aga super.

(Pilt ei anna 1/1000ndikku ka edasi, kuradi tehnika…)

Rand on… See on Rand suure algustähega, selline nagu oleme õhates Paradiisirannas ja teistes eksootilisi paiku näitavates filmides märganud, selline nagu ma Andamanile otsima tulingi. Elevandiluukarva liiv mõlemas suunas nii kaugele kui lahesopiservad näitavad, seljataga roheline metsasalu – otse ees rullub aga sulle vastu mitmes erinevas toonis sinine ookean, madalamad osad maagiliselt õrnsinised, edasine juba sügav türkiis. See, mida aga postkaartidelt ja filmidest ei näe, on rannaliival toimuv vilgas elu – pisikesed liivakrabid sibavad ringi ja ajavad omi asju. Teistele India randadele omaseid heledaid krabu on seal ka, neid kes külg ees liival tormavad ja ohu korral pisikestesse aukudesse kaevuvad. Lisaks neile on siin aga hulgaliselt palju vahvamaid tegelasi – krabid, kes on oma kõvera pepu teokarpidesse käänanud ja nüüd uhke kojaga ringi eputavad. Ohu korral varjuvad nad aga karbi sisse, jättes ainult kokkupakitud sõrad koja äärele, märgiks, et seda karpi ei tasu koju kollektsiooni panekuks kaasa võtta.

Sellised pisikesed augud ongi krabiurud ja neid ümbritsevad täiuslikud väikesed liivakuulid, mille krabi on käiku uuristades august välja veeretanud. Nii tekivadki liivale ringjad mustrid, kus ääretult sirgjooneliselt ja sümmeetriliselt liivapallideread august kaugenevad

Möllasime vees üle tunni ja peale seda kondasime rannal, mina korjasin ilusaid karpe ja korallitükke, Bharad pildistas krabu ja mind. Pisut rahvahulgast – kui seda hulgaks saab nimetada, ehk viis-kuuskümmend inimest – eemal, hoidsime oma asju ja jalutasime liivaluite taga jääva tagavee äärtel, kus pisikesi krabisid vähem oli, aga triivpraht ja soe vesi midagi muud põnevat paistis lubavat. Ja seal see oligi.

Vaatasime sellest esmalt mitu korda mööda, kuna midagi nii suurt ja uskumatut on justkui raske silmal tabada.

Liival jalutas mehise rusika suurune sirelililla krabi, roosakas karp seljas. Kukkusin jahmatusest peaaegu istuli. Väikesed värvilised krabid olid isegi müstilised, oranži värvi koorikloom ilusas samblarohelises kojas või tumepruuni pikliku koonja karbi sisse varjunud hallikasroosa mutukas. Aga see mürakas oli nagu mõnes ulmeromaanist pärit. Pildistasime seda eest ja tagant ja külje pealt, ootasime kannatlikult kuni ta meist hoolimata jälle sõrad karbi seest välja sirutas ja vähehaaval edasi nihkus.

Peale kogu seda krabirõõmu mürgeldasime veel tunnikese vees, hüppasime üle kõrgete lainete ja lasime end veel kanda.

Kaldal keerasin salli turbaniks pähe ja hakkasime tagasi sõitma, teel silmi lahti hoides, et mõnd toredat söögikohta silmata.

Kolme seinaga väga modernselt sisustatud söökla moodi restoran paistis täitsa kena olevat – nimeks Kuninglik Palee.
Menüü lubas hiina, india ja iisraeli toitu – kaks esimest olid ikka tavapärased road, nuudlid ja erinevad curry’d, aga iisraeli kokakunsti esindas eraldi menüü…

!!!

…millest kohe mitte ei tihanud tellida.

Tjah, Palee või mitte, aga häbeliku moega noormees võttis meie tellimuse ja läks jalgu sahistades seda kokale ütlema. Naljakal kombel oli palee seinal suur riiul, millele ritta laotud suurel hulgal importtooteid – alates Nutella šokolaadikreemist ja Red Bulli energiajoogist, lõpetades  Heinzi küpsetatud ubade ja Worchestershire’i tabascokastmega.

Võtsime prooviks mingi Dubais villitud litšimaitselise purgijoogi, mis tõepoolest maitses nagu litšid.

Mina sõin krevetibiriyanit kõige jumalikuma aedvilja-raitaga ja Bharad sõi spinati-kodujuustu sousti võise lapikleivaga. Ju-ma-likult hea söök, üle mõistuse, et kusagil teeäärses sööklapalees nii hea söök saab olla.

—

Sõitsime tagasi hotelli end pisut värskendama ja tõdema, et paar tundi päikese käes ja valge plika on meeldivalt roosaks küpsenud. Mis see pisike päevitusehakatus mulle ikka teha saab, mõtlesin, ja läksin lähedalasuvasse majakesse ayurveedilist õlimassaaži saama.
Karmide kätega noor naine, kes väga vähe inglise keelt joppas, alustas sellest, et kallas mulle klaasitäie viirukihõngulist õli pähe ja hakkas mind sakutama. Hõõrus siis õli üle kogu pea ja kakkus mu juukseid.
Seejärel käsutati mind nahksele massaažilauale ja kogu keha lõõgastav massaaž võis alata. Või siis mitte. Lõõgastav see küll ei olnud. Meeletu hulk õli, mis mu kehale kallati muutis olemise erakordselt libedaks ja kuna mudija end mu pesupükstest mitte üks põrm häirida ei lasknud, hõõrus ta ka need üleni õliga kokku.

Kahjuks olin ma vist oma jalgadega pisut liiva kaasa toonud. Veel rohkem oli kahju sellest, et selle ära pühkimise või pesemise asemel, sattus liiv masseerides naise kätele, nii et minutitega oli õlisest hõõrumisest karm kooriv kraapimine saanud. Minu päikesest õrnal nahal tundus see nagu traathari ja nii oli lõdvestumine väga raske. Lisaks kõigele muule pidin pärast riided sellesama õli peale panema, nii et kuidagi rattal istuda ei saanud ja pidevalt maha libiseda kartsin. Lisaks sellele oli õli kollane, nii et kõik, mida puudutasin, ilusa kuldse läike või rasvapleki said.

—

Lootsin, et eksootiline õhtusöök leevendab untsuläinud protseduuri mälestust ja ütlesin El-dorado kelnerile, et sooviksin krabi.
Kahjuks selgus paari tunni pärast sööma minnes, et kalamehed ei olnud täna krabi toonud, nii et pean midagi muud valima. Võtsin päeva kala pakkumise – inglise keelse nimega red snapper ilmus  vähem kui tunni pärast minu ette nagu mingi jumalik ohvriand – tomatilõikudega kaetud ja tigeda näoga punane kalamonstrum…

…mis kahekümne minuti pärast minu – nähtavasti mereandide puhul põhjatusse – kõhtu oli kadunud.

Pikk ja oivaline päev selja taga läksime ära magama, et järgmisel päeval jälle päikesega koos tõusta ja midagi enneolematut teha.

Ärkasime kell neli hommikul. Ma ei tea, millal ma viimati kell 4 ärkama pidin… Tavaliselt läheme sel ajal Bangalores magama. Kuna laev pidi kuus või pool seitse väljuma ja meil piletit ei olnud, pidasime targemaks varakult kohal olla.
Jõudsime sadamasse ja piletikiosk oli alles kinni. Seisime paari varajase tegelasega ja jõime kuuma piimateed, meres loksusid suured laevad ja roostetasid rõõmsalt hommikupäikeses.
Kui putka lõpuks lahti tehti, saime sahmaka reaalsust – sealt nad pileteid ei müü, sest kõik on otsas, aga võime laeva ees seista ja piletikontrolörilt osta proovida.
Liikusime kai tagaotsa, kus lahmakas laev inimesi peale lasi. Rohekate silmadega kurja moega piletimees käsutas inimesed ühte viirgu ja õnnetud, kellel piletid ei olnud, suunas ta halastamatult järjekorrast minema. Seisime nukrate nägudega kõrval ja vaatasime kuidas kümned ja kümned inimesed pardale astuvad, et veel sinisema vee ja veel mõnusamate randadega Havelockile lulli lööma minna.

Bharad käis piletimehele pinda nagu paha uni. “Meid on ainult kaks, ole meheks, leia mingi võimalus meid ka peale lasta,” nuias ta. Mees käskis inimestel, kes piletid tahtsid nimed kirja panna ja oodata. Suskasime talle mingi vana piletikontsu pihku, kus meie nimed peal olid ja ootasime edasi.
Ühel hetkel juhtus aga ime ja rohesilmne mees võttis mingi kviitungiraamatu välja. Ilmselgelt tähendas see kahte asja: Esiteks, keegi hakkab pileteid saama ja teiseks, ei ole kindel et säärane heldus kaua kestab. Rebisime ennast esiotsa ning enne meid oli veel paar üksiküritajat ning lüheldane reisikorraldaja. Üksiküritajad keksisid juba üle silla pardale ning reisikorraldaja sosistas Bharadile: “Minge te pealegi enne, teid on ainult kaks – mul on siin kaksteist inimest tulemas. Kes teab kas peale seda veel keegi saab.” Tänasime teda ja rohesilmset piletimeest ning ronisime rõõmsalt laeva peale.

Tegemist oli pisut ajahambast puretud sõidumasinaga, mille kolmel korrusel inimesed istuda said. Kuna enne meid olid juba piletiomanikud end ritta võtnud, siirdusime alumisele korrusele, kus akendeta raudseintega ruumis mitu pikka rida kunstnahast kattega toole oli ja meelelahutuse aset täitsid seintele maalitud hoiatused “Mitte sülitada” ja “Päästeveste mitte padjana kasutada”. Samuti oli seal karmilt palju prussakaid.

Kuna varajane hommikutund oli juba psühholoogiliselt väsitav, otsustasin, et keeran end istmel kerra ja magan suurema osa kolme- ja pooletunnisest reisist mõnusalt maha.

Muuseas, see popp ja uus Makruzzi meresõiduk võtab vaid poolteist tundi, aga odavaim pilet sinna maksab kolm korda rohkem kui valitsuse vana laeva oma. Meie maksime 195 ruupiat nina pealt, aga tagasitulekuks oli meil mugavustega uus masin, mille ühe otsa eest köhisime 650 ruupiat välja.

Igatahes, mina magasingi ühte ja teistpidi kägaras ligi kaks tundi ning ärgates kolisime oma asjad ülemisele tekile, kus oli imekombel kohti tekkinud. Ilmselt oli suur osa inimesi päikesetekil merd vaatamas, nii et istmeridadesse oli hulgaliselt lünki tekkinud. Bharad kõõlus pea väikesest ümmargusest aknast väljas ja kommenteeris merd ja kauguses paistvaid saari, mina võitlesin taaskord oma põiega ning pidin taaskord alla vanduma ja ka märjas laevakempsus ühe lõunase päikesetervituse tegema.

Kui laev lõpuks randus leidsin end Soome-Eesti liinilaeva maabumisega samasuguses olukorras – suur mass inimesi seisab ukse ees puntras, õhku ei ole, hingata ei saa, kuskile minna ei mahu ja nii sa oledki seal, nagu prunt ja loodad, et madrused kiiresti ukse avavad. Asjaolule lisas värvi tõik, et mass inimesi ja troopika tekitavad kiirelt kinnistes ruumides sellise saunatunde, et porod jookseks vihtadega laeva peale, kui nad vaid teaks…

Nali naljaks, kusi kaljaks – Havelock tervitas meid sooja päikese ja palmilehtedest punutud immigratsioonionniga, kus khakivärvi vormis naispolitseinik mu andmed suurde vihikusse kirja pani ja siis naeratades mu minema saatis.

Väike tähelepanek Andamani saarte kohta – praktiliselt kõik liikluspolitseinikud on nooremapoolsed naised. Ilusasti vormis, barett peas ja seisavad kuskil ristmikul ning juhatavad autosid ringi ja annavad eesõigust. Hirmus vahva ja vaheldusrikas vaatepilt Bangalore paksudele onudele, kes valgete kaabude ja torssis vuntsidega rohkem higi pühivad, kui midagi korraldavad.

Võtsime sadamast rikša ning palusime end mõnda mõnusasse mereäärsesse konditsioneeriga hotelli sõidutada. Paar puhkeküla ja kämpingut hiljem, El-dorado puhkeküla sildi juures rikšas istudes, jälgisin, kuidas esiklaasil balansseerib täiuslikult lumivalge ämblik. Minu kartlikud meenutused kuskilt looduskanalitelt, et troopilised saared on ideaalne elukoht kõiksugustele rõvedatele rohkem-kui-kaheksajalgsetele putukatele katkestas Bharad, kes mu vaatama saatis, kuidas mulle seal elada meeldiks.

El-dorado on küll tegelikult üsna tavaline lehtonnidega täidetud kämping, mille keskel asub avatud restoran ja mereni viib palmide vahel paarisajameetrine mullast jalgrada. Aga meie õnneks on El-dorado omanik või kesiganes mõelnud ka nõudlikumale publikule. Restorani ja hüttide vahele oli ehitatud kahekorruseline tellistorn, mis oli väljast lubjatud ja roosaks (!) värvitud.

Sees asus aga kaks avarat kahe laia voodiga tuba, kuhu oli pandud ka õhukonditsioneer. Hipilikkus oli säilinud selle näol, et boilerit ei olnud ja hommikuti – nagu me avastasime – toimusid tualettruumis sipelgate nõupidamised, kus osalesid ilmselt KÕIK saare sipelgad. Aga see ei tumestanud meie õnne, isegi hind – 2000 ruupiat öö – ei muutnud asja. Koht oli super ja just see, mida tahtsime.

Järgmiseks võlus meie abivalmis rikšajuht meile väikese, aga uue motorolleri ja kaks kiivrit ning andis Bharadile oma telefoninumbri, et vajadusel temaga kontakteeruks. Lisaks lubas ta meile järgmiseks päevaks snorgeldamisretke organiseerida.

Ühest küljest meeldiva üllatusena, aga teisalt arusaadavalt turismisaarte kombel, paistab siin hulgaliselt abivalmeid inimesi leiduvat, kes on valmis sinu peale oma kannatust ja aega kulutama, et sa aga kõik oma unistused täidetud saaks – ja üldsegi mitte mingite vingete tasude eest.

Igatahes oli meil nüüd liiklusvahend ja tahtmata aega raisata läksime saart avastama!

Eilsel peol tuli ikka neid “nagu muuseas” ja viisakusest öeldud ilusaid sõnu, et “oi kui armas” ja “vaata, kui ilus sa oled”. Ikka kena kuulda.
Laheda(ma)d on aga need, mis tulevad sellistelt tegelastelt, kellest seda kohe mitte ei ootaks.

Pilti on tekkinud siuke kontori kloun, tulihingeline kivipea ja muidu pujään, kellel pidevalt suu kõrvuni on. See viskas mind nähes pöidlad püsti ja torutas suud, et oo kui kuum. No mis sa oskad siuksele siis öelda, ajab ikka kihistama küll.

Kõige ootamatum kompliment saabus aga täna naiste tualettruumis, kui käsi kuivatasin. Vaikne ilus moslemitüdruk, kellega vaid paar sõna vahetanud olen ütles äkitselt: “Sa nägid eile väga ilus välja.”
Mina mõtlesin paar hetke, tänasin kohmetunult ja ütlesin, et teda ju ei olnudki seal peol.
“Jah, aga ma nägin pilte ja… Hirmus ilus. Ei tundnud sind alguses äragi.”

Ajab ikka kõrvad liikuma küll.

Veer Savarkar, nagu ma hiljem teada sain, on Andamanile üks oluline tegelane
nagu hiljem muuseumist teada sain, ta oli kirjanik, revolutsionäär ja vabadusvõitleja.

Väljusime lennukist ja meid võttis vastu raske ja niiske troopiline õhk, kapteni teadustamine oli öelnud, et temperatuur on 28 kraadi ja et meiega oli meeldiv lennata. Hea teada.
Lennujaamauksest sisse astudes võttis meid koheselt vastu väike lett paari-kolme inimesega, kes mind lahkelt naeratades enda juurde kutsuda, mitte selleks, et mulle midagi müüa, vaid selleks, et mulle saarte külastusluba anda.
Kõik need muremõtted, mis mul enne tulekut sellega seoses olnud olid – loll internet, mis väitis, et pean Chennais või Kolkattas midagi taotlema – haihtusid õhku, kui viie minuti pärast vajaliku lipikuga lauast tõusin. A5-suuruses dokument sisaldas minu nime, passi- ja viisaandmeid ja saarele tuleku kuupäeva; lisaks andis see teada, et mul on õigus külastada ja jääda ööseks järgmistele saartele, teha ühepäevaseid visiite teistele saartele ja mul ei ole luba külastada neid ja neid kohti.
Paberid korras, rebisime pagasilindilt koti ja astusime päikesepaistesse, kus meid ideaalis keegi meie nimelise sildiga ootama pidi.

Nimelt olime Natasha tuttava kaudu saanud kontakti kellegi Shanmugami-nimelise reisikorraldajaga, kes oli meile hotelli broneerinud ja lubas kõiksuguseid väljasõite korraldada. Päev varem oli ta helistanud ja öelnud, et meie kuu aega tagasi kinni pandud ja kolm päeva tagasi kontrollitud tuba on tühistatud, kuna mingi poliitik tahab kogu hotellikorrust endale ja nii on ta meile mingi teise variandi leidnud. Meie poolt valitud hotell oli rannast paari-kolme kilomeetri kaugusel – see, mida ta nüüd pakkus, pidavat lennujaamast üle tee olema.

Meie nime ei paistnud siltidega varustatud autojuhtide ja reisiagentide summast kuskil ja Bharad hakkas kohe helistama. Shanmugam lubas autojuhiga ühendust võtta, et kus ta ometi on.
Mõne minuti pärast vuraski valge minibuss parklasse ja kergelt kiilanev tume mees hüppas välja, vaatas siia-sinna, küsis siis Bharadilt kas ta on Bharad, haaras jaatavat vastust kuuldes Bharadi koti ja traalis meid bussikesse.

Muuseas, see on üks asi, mille peale mitmel korral veel pidin mõtlema: Mul ja Bharadil oli mõlemal kaks kotti, temal seljakott ja suur spordikott, minul käekott ja suur spordikott. Minu lääne kasvatus ütleb, et tavaliselt aidatakse naisi nende kottide ja asjadega. Nähtavasti on Andamanil teised reeglid, sest üheksal juhul kümnest võeti enda kätte Bharadi suur kott ja vahel ja seljakott ja mina pidin oma kodinatega ise kohale jõudma. Feministid oleks sigaõnnelikud, mina ei olnud. Õnneks oli Bharad nii mees, et rebis ise mu koti selga ja nii said kõik midagi tassida.

Bussike sõitis umbes 300 meetrit, keeras ümber ja olimegi lennujaama vastas asuvas hotellis nimega Divyum Mansion. Administraatorilt hinna- ja muude asjade kohta uurides soostusime sinna jääma ja kolisime sinisesse konditsioneeriga tuppa sisse.

Pärismaalasi kujutav seinakunst hotellikoridoris

Mõne aja pärast tuli ka Shanmugam siia ning panime üheskoos plaani järgmisteks päevadeks paika:
-Meie esimene mõte, et laenutame motika linnas ringivaatamiseks ja randa saamiseks, ei paistnud reisikorraldajat eriti rõõmustavat. Lubas küll, et soovi korral võiksime järgmiseks hommikuks mootorratta saada, aga tema poolest võiksime Port Blairis olles bussi koos juhiga rakendada ja ta viib meid kuhu vaja – tsiklit saada oleks mõttekam Havelocki saarele minnes.
-Meie plaan oli randu nautida, snorgeldada, ja rahulikult võtta, nii et Shanmugami selgitustel saimegi esialgse kondikava paika.

Olime bussijuhiga, nimeks tal Shakti, kokku leppinud, et me värskendame end pisut ja läheme seejärel välja – muuseumi ja ostame Havelockile sõiduks laevapiletid, võtame automaadist raha ja ehk proovime kohe esimese päeva mõttes ka mõnda kohalikku randa. Nii läkski.
Trikoo seljas ja kleit peal, Bharadil seljakott seljas pugesime taas bussi, et poolikust päevast veel võtta, mis võtta annab. Pangaautomaadist andis raha võtta, apteegist andis silmatilku võtta ja reisiagentuurist andis ka Havelocki laevapileteid võtta – kahjuks ainult tagasitulekuks. Homme hommikuks olid kõik piletid Makruzzi erapraamile välja müüdud ja riigipüha tõttu riiklikule praamile eelmüüki ei toimunud. Meil soovitati siiski hommikul sadamasse minna, kuna valitsuse hallatavale liinile pidavat ikka pileteid saama, ka ilma ette ostmata.
Päev libises muudkui kaugemale ja kaugemale, olime vara tõusnud ja järgmiseks pakkuski Shakti välja, et viib meid randa. Hotellist umbes 10 kilomeetri kaugusel oli armas väike lahesopp, kõrged palmid selja taga, väike saareke kauguses paistmas ja sinine (kahjuks mitte see kõige sinisem) vesi soojalt loksumas. Kuna ümberringi solberdasid vees paarid ja perekonnad, aga mitte keegi ei olnud ujumisriietes ega isegi väheldasemas ürbis, lendasin kõige täiega – kleit seljas – India ookeani. Oh seda mõnu, kui vesi on nii vaikne, et saad meres edasi-tagasi ujuda, veepinnal hulpida või lihtsalt mõnuga sulistada.

Usutavasti veetsime vees tubli tunni, kuna bussi poole tagasi tilkudes hakkas juba hämarduma.

Järjekordne kentsakus: Andamani saared jäävad tegelikult teise ajavööndisse, kui India, aga valitsuse tahtmatus sellise pisiasjaga, nagu kellaaja loogilisemaks muutmine, end vaevata, ongi nii jätnud, et elu Andamanil on päevavalguse olemasolu püüdes pisut nihkes. Päike läheb juba pool kuus õhtul looja ja tõuseb poole viie-viie paiku. Samas tekib aga peale päikeseloojangut nii hiline tunne, et kell võiks täiesti vabalt 8 olla. Ja tegelikult peakski kell vähemalt kaks tundi edasi olema, aga noh—
Ja kuna peale päikeseloojangut tuleb tõus, ei ole kellelgi lubatud pimedas vees olla.

Shakti viis meid õhtust sööma restorani “Majakas” ja sealt sai minu meretoidulaine (ha ha!) alguse! Üllas plaan ja salasoov oli siinoleku ajal nii palju kala ja mereande süüa kui kõht ja rahakott kannatavad, nii et esimese päeva õhtusöök tegi (etterutates öeldes – väga eduka) otsa lahti.
Valisin klaasi all jääpurul demonstreeritud andidest ühe toreda kala välja ja palusin selle endale grillida ning see pidavat riisi ja friikartulitega serveeritud saama.
Vaene väike Bharad, kes on meretoidule allergiline, tellis omale ilusa kanaroa, nii et vabisesime mõlemad hea toidu ootuses.

Ja ootus oli pikk. Oi kui pikk. Ootasime ilmselt tunni, kui Bharad oma toidu kätte sai. Mina sain enda jao veel viisteist minutit hiljem, kui tema juba pooleldi söönud oli. Keegi midagi ei öelnud ega selgitanud, samas, tegevust jälgides saime aru, et restoran on tõsiselt teenindajate poolest alarahvastatud. Tervet saalitäit inimesi teenindas kaks rõõmsameelset kelnerit, kellele pakkus tuge täisvormis turvamees – vahva valvur serveeris inimestele joogivett ja koristas nõusid.
Ma ei tea kas toidu liigne ootamine on kunagi õigustatud, aga kui toit ikka lõpuks kohale jõuab ja see väga hea on, siis liiga kibe maitse pikast ootusest suhu ei jää. Kala oli imetoredasti küpsetatud ja  täiesti oma hinda väärt.

Nimelt on siin paljude mereandidega menüüs selline lugu, et neil ei ole hinda pandud, kuna see oleneb päeva pakkumisest, suurusest ja sordist. Nii võibki “terve praetud kala” maksta midagi 200st  1200 ruupiani, sõltuvalt millise kalaga on tegemist. Sama lugu on krabide, hiidkrevettide ja homaariga.

Söök kõhus, naasime hotelli, kus pikale päevale väga varajase lõpu tegime ja kell kaheksa magama läksime.

Aa, muuseas, hotellitoas vingerdas meid oodates vahva sadajalgne – see suur ja mürgine. Oma viisteist sentimeetrit pikk ja väikese sõrme jämedune koletis oli just nagu need, mida lapsepõlves nähtud Indiana Jonesi ja Hukatuse Templi filmist mäletan. Bharad tallas putuklase ära ja õnneks minu unededesse hirmutis ei ilmunud.

(Googli pilt)

Me poodlesime 7 tundi ja lõpuks olin armsa kleidi, sobivate kingade ja natuke kompromissitatud koti omanik. Kleit on tütarlapselik, aga peen – natuke pitsi ja natuke musti pulkpärleid siin-seal… Kott on samasugune ja kingad on peened rihmilkad. Kõik on väga ilus.
Duši alt tulles hoidsid isegi juuksed ilusasti ja lasin Jenny ilusalongi pilusilmsetel piigadel oma ükskulmu ka korda teha… Nii et kõik oleks justkui täiuslik—

—kui ei oleks seda väikest asja, et mu õlad ja selg kapitaalselt nahka ajavad ja ma ülaltpoolt vööd tagapoolt nagu leeprahaige välja näen, puhta laiguline ja ketendav. Jumalast seksikas on mingit madala seljaga ja õlapaeltega kleiti kanda.

Jess, noh. Võin vaid loota, et äkki Taji klubi ICE valgustus ei ole suurem asi ja väga välja ei paista. Aga samas elu jooksul kogutud karmavõlg on säänne, et ei pea mul sellega ka vedama.

Sünnipäev saabus millalgi und oodates ja ühegi õnnesoovita. Kui Bharad end kell 4 hommikul Chennaisse jõudes üles ajas naeratas ta unise moega ja ütles palju õnne.

Astusime rongist maha ja tatsusime soojas Chennai öös. Kohe astusid ligi rikšajuhid, kes olid meid valmis kuhuiganes viima. Bharad hakkas neile juba ütlema, kuhu vaja minna on, kui ma ta eemale tirisin ja ütlesin, et läheme ju linnaliinirongiga. Kuidagi kohkunult ja nina kirtsutades küsis ta, et miks ometi.
Mh, ütlesin mina, sest see on kõige odavam, kiirem ja otsem viis lennujaama jõudmiseks – kombinatsioon, mida transpordis harva leiab. Rikšamees jõudis juba hõigata, et tavai, 250 ruupia eest viskab ta meid ära. Mina sisistasin, et rong maksab umbes 5 ruupiat ja otsus ei kuulu vaidlustamisele. Jõime tee ääres kiire tee ja kõndisime siis rongijaama.

Pilet ostetud, k u u e ruupia eest, istusime perroonipingil ja ootasime hommikust rongi. Esialgu ei olnud seal istumisel midagi häda, rahvast oli vähe ja varahommikune õhk peale pikka rongisõitu kosutav. Mida minutid edasi, seda rohkem tilkus perroonile varahommikusi reisijaid ja iga vale rongi väljumine paiskas õhku lämmatava pahvaka kusehaisu, mis niisketelt liipritelt niigi haisvale linnale ebameeldivaks lisandiks olid. Kõige tipuks olid seal ka sääsed, kes mu jalgu halastamatult sõid, nii et ootamine täielik piin oli.
Umbes poole tunni pärast ootus lõppes ja saime rongi astuda. Käesolev peatus, suure rongijaama vastas olev, on Chennai Park. Meile vajalik lennujaamapeatus, nimega Tirusulam, oli ukse kohal toodud liinijoonisel üheteistkümnes. Lugesime peatusi ja astusime õiges kohas välja.

Jalutasime lennujaama, sisenesime terminali, leidsime ootajatele mõeldud istmeread ja seadsime end sisse. Kordamööda kempsus end värskendades sõime kaasatoodud õuna ja šokolaadi, rääkisime juttu, sirutasime jalgu…ja loomulikult jõudsin juba šoppamisega alustada:
Higginbotham’si raamatupoes jäi mulle silma paks Tamili sopakirjanduse (pulp fiction) antoloogia ja vanaaegsetele filmi- ja reklaampostrikollaažidele üles ehitatud postkaardiraamat.

Käisin vajalikud 800 ruupiad uue varanduse eest välja ja hüppasin rõõmust üles alla. Ühtlasi oli jõudnud kätte ka aeg  check-in ära teha ja järgmisesse ootesaali kolida.
Mina lugesin raamatut, Bharad kolas ringi ja naases kotitäie küpsistega, ootasime veel ja veel ja veel, kuni paistis olevat aeg vajalik värav üles leida.

Olime endamisi arvanud, et ah, kes sinna Andamanile praegusel aastaajal ikka niiväga reisib, ilmselt on lennuk pooltühi.

Hah!

Järjekord, mille lõppu nüüd mornide nägudega astusime, oli kilomeetripikkune ja Kingfisheri lennuk oli täiesti täis. Õnneks olime oma kohaloleku üsna varakult teatavaks teinud, nii et meie istmed olid üsna eesotsas ja akna all.
Reisi esimene ots oli üsna märkamatu, pakuti süüa – idli vada ehk kuumas kastmes aurutatud riisikoogid ja üks sõõriku moodi amps, pakuti nänni, mida osta ja saime aknast välja vaadata. Akna taga oli kõige selgem sinine taevas, mida lennates eales näinud olen. All oli sinine meri, üleval sinine taevas, paar üksikut pilvetupsu triivis aeglaselt mööda, aga see oli ka kõik.
Saartele lähenedes pilved aga tihenesid, nii et kui maandumist alustasime, ei näinudki paljulubatud maagilist pilti liivarandadest ja sinisest veest…

Aga ei! Kimasime pilvedest läbi ja seal see oligi – võttis ikka hinge kinni küll. Kuradi tore oli mõelda, et sinna me nüüd just lähemegi: Rohelised palmisaared, ümbritsetud heledate rannaribadega, millele loksub õrnalt helesinine vesi.

Tööpäev ei paistnud kuskilt otsast läbi saavat. Pidime küll juba pisut peale kella viite lahkuma, aga käiasime kuni kella kuueni, kuna ühtäkki oli kõigil vaja meile häid soove ja nõuandeid peale lugeda.
Liiklust sel hetkel veel suuremat ei olnud, jõudsime koju, haarasime asjad – Bharad haaras neid muidugi tükk aega ja läksime siis kaheksa paiku riksat otsima. Kaua ei võtnud, kui üleloomulikult suurt summat nõudva juhiga soostusime Majesticule raudteejaama loksuma.
Minu ammusele peatuspaigale Bangalore “Kopli liinide”-sarnases linnajaos lähenedes otsustasime aega KFC-s parajaks teha. Istusime praekana ja friikartulitega pisut aega seal ja tippisime siis oma kodinaid järel vedades üle jalakäijate silla raudteejaamavaksalisse.

Kuidas ma ei või sallida selliseid kohti, kus ei ole ruumi astuda! Siinsed raudteejaama hallid, kus pileteid müüakse ja piletita elatakse on peaaegu et kõige hullemad. Astud ühele poole, on kellegi varbad, astud teisele poole, tallad mingi paljalt magava lapse otsas. Kolmandas suunas on keegi jäsemeteta vana ja ümberringi on vihaselt tunglevad reisijad, kes kõik viimasel hetkel piletit tahavad osta.
Rabelesime end siiski inimmassist läbi ja väravast sisse perroonile. Esimeselt rajalt pidigi tunni-pooleteise pärast Chennai rong väljuma. Hetkel lesis seal ajahambast puretud metalne sõidukijurakas, mis mõne hetke pärast kõhutäie inimesi Bihari pidi viima hakkama. Kolmepäevane reis umbes kolmel ruutmeetril… Kui sul selle jaoks nutsu jätkub!

Istusime ja ootasime, istusime ka siis kui Bihari-rong end ohates kohalt minema vinnas ja ootasime natuke aega peale ka siis, kui Chennai rong esimesel rajal pidurite kriginal peatus.
Uksi lahti ei tehtud. Keegi väga sellepärast lärmi ka ei tõstud. Põhiline tunglemine toimus seinal vahetuva tabloo ees, kus näidati piletijärjekorra hetkeseisu. Nimelt saab siin end piletijärjekorda panna, kui hetkel ka kohti ei ole. Kui siis keegi ära ütleb või mingil muul moel kohti juurde tekib, saad sõita.
Meil olid aga piletid olemas, ilma järjekorrata, nii et tabloodes kajastatav meid ei kõigutanud.
Natukese aja pärast tuli suure liimipulga ja paberipatakaga mees, kes rongi uste kõrvale nimekirjad kleepis. Uurisime lähemalt ja leidsimegi oma nimed pikast jadast – päris pidulik tunne tuli peale. Seejärel tehtigi juba uksed lahti ja ronisime hämarasse vagunisse.

India rongid on enamjaolt sama süsteemi peal üles ehitatud – hiiglama pikas vagunitejorus on võimalik valida vähemalt 3-6 erineva klassi vahel. Lühema reisi puhul ei ole muidugi mingeid erinevaid magamisvõimalusi vaja, nii et erinevus on selles, kas tegu on konditsioneeriga vaguniga või ilma konditsioneerita. Nii oligi veebruaris Chennaisse sõites mul lihtsalt istekoht neljases reas ja  viie tunni möödudes olime kohal, nii et magamise järgi puudust ei tundnud.
Pikemate või öiste reiside puhul taandub aga küsimus kahe kriteeriumi vahelisele parimale võimalikule variandile: hind ja mugavus.
Ka pika reisi võib istudes mööda saata, aga see valik on see klassikaline India õudus, mida ette kujutatakse: Kui istuda tahta, siis on võimalus odamaim pilet ja toolike broneerida. Kahjuks ei saa sa teiste inimeste saatuse üle otsustada ja üldvagun (General Compartment) täitub nii piletita kui piletiga reisijatega, nendega kellel ootejärjekorras muu kohaga ei vedanud või nendega, kellel lihtsalt valikut ei ole. Inimesed istuvad maas, vahekäigus, mitmekesi ühel kohal või seisavad. Võib ainult ette kujutada, kui õudne pikemat otsa sellistes tingimustes sõita oleks…
Mugavatest lihtsaim, ja neist seega ka odavaim magamisvõimalus, on magamisvagun või Sleeper Class, mis põhimõtteliselt võimaldabki sulle magamiskoha kupees, mida 6-8 inimesega jagama pead. Üks vagun mahutab 72 inimest. Seina peal on kahel pool kolm nari kohakuti ja teisel pool vahekäiku veel kaks. Keskmine nari käib seina peale üles, nii et vajadusel saab esimesel narikorrusel lihtsalt kõrvuti istuda, aga üldjuhul volditakse kohe peale piletikontrolli möödumist voodid lahti, tuled pannakse kustu ja rahvas läheb tuttu. Meeles tasub pidada, et uksi kupeedel ei ole, vahekäik on mõlemalt poolt avatud ja sõidu vältel käib seal rahvas, kes kempsu, kes oma peatuses maha. Laes on küll mitu ventilaatorit ja aknad  käivad lahti, aga konditsioneeri puudumist võib ilmselt kuumemal aastaajal valusalt märgata. Siiski tasub mugavamaks äraolekuks tekk või lina kaasa võtta, soovil ka padi, sest mingeid voodiriideid magamisvagun ei võimalda.
Hinnavõrdluse huvides mainin ära, et pilet Bangalorest Chennaisse magamisvagunis maksis umbes 400 ruupiat.
Teised võimalused on esimene klass ning 3AC, 2AC ja 1AC – mõtlesin tihti, mida need endast kujutavad. Esimene klass siin tähendab põhimõtteliselt seda, et kuigi konditsioneeri ei ole, on sul eraldi kupee, mida kellegagi jagama ei pea ja ilmselt ka voodiriided.
1-3AC puhul näitab number narikorruste arvu vagunis – AC tähendab loomulikult konditsioneeri. Ehk siis 3AC on nagu Sleeper, aga konditsioneeriga ja voodid on pehmed ja üles tehtud. Ilmselt saab seal ka süüa.
Selline lugu siis. Aa, jah, hinnavõrdlus – kui ma ei eksi, siis 1AC Chennaisse oli kuskil 1200-1400 ruupia ringis…

Vabandan niru pildi pärast, aga inimestele väga ei meeldi, kui sa neid pildistad.
Mida me siin näeme on üks boks – hallikassinised “riiulid” on voodid ja need seljatoed
käivad samuti ahelatega üles ja moodustavad keskmise narikoha…

Aga tagasi meie reisi juurde.
Meil siis, nagu öeldud sai, olid kohad Sleeper klassis – päris vaguni keskel. Mõlemal, mul ja Bharadil, oli teine narikorrus (berth), nii et magasime kohakuti.
Või noh, magasime. Kes magas, kes mitte.

Lisaks meile oli boksis veel keegi naisterahvas, noor India paarike, kes vist tegelikult paarike ei olnud, ainult reisisid koos ja nooremapoolne mees. Üle vahekäigu tekkisid aga õige kentsakad tegelased. Ülemisel naril oli kõhetu noormees. Alumisele istus esialgu suure kõhuga onu ja arvasin, et nüüd ongi meie tuba täis. Aga ei. Onu istmele tuli veel üks onu, veel suurema kõhuga ja täiesti alkohooliku näoga – paistes silmad ja suur kärsjas nina. Tuli ja laias, sõbralikul nilbel moel. Esmalt vehkis ta kätega paarikese meespoole suunas, et “püksilukk, püksilukk”. Too ei saanud midagi aru. Kui siis lõpuks taipas, et, aa, lahti on, röökis pundunud onu naerda ja peksis käsi vastu põlvi, et ikka täielik tsirkus noh, teisel oli püksiauk pooles mastis. Seejärel seiras paks onu kõiki kavala näoga ja teadustas, siis et me nüüd peame teda vabandama, aga tal on õhtusöök söömata. Pikemalt mõtlemata kaevas ta kuskilt kilekotist ajalehte mässitud riisi ja mingi sousti välja ja hakkas  ködi sealsamas istmel kämmaldega suhu ajama.
Mõne aja pärast kõndis vagunist läbi tumesinises vormis viisakas meesterahvas, kes tähtsa moega kõikide pileteid näha tahtis. See oli Pileti-isand, nagu kontrolöre siin kutsutakse, Ticket Master.
Rong lükkas vahepeal end liikvele, lükkasime keskmised voodikohad ka alla ja kõik hakkasid end magama sättima.
Bharad läks tualettruumi otsima ja samal ajal ujus meie vahesse veel üks onu, vanaldasem ja siuke kahtlane. Vaatas ringi, pani oma koti Bharadi koikule, toetas tagumiku alumise nari nurgale ja jäi siis kuidagi kentsakalt kössitades seal istuma, omal silmad vilamas.
Kui Pileti-isand uuesti sealt läbi tuiskas, siis tegi onu nagu oleks tal asja, kohmitses midagi oma kotis ja sättis asju, nagu oleks ta juba piletit näidanud. Kahtlane noh.
Bharad tuli tagasi ja ma tegin silmadega kõiksuguseid märke ja signaale, et mingi onu hakkab ta koikut hõivama. Viisakalt küsis Bharad onult, kas see on tema kott voodi jalutsis. Onu lükkas rinna ette, et jaa, mis see tema asi on. Bharad ütles, et noh, äkki võtaks ära, ta tahab magama minna. Onu küsis, et mis mõttes, kas see on tema voodi. Bharad ütles jaa, on küll, kas ta tahaks piletit näha. Seepeale pomises onu pettunult vaatas kuidagi igatsevalt veelkord keskmist voodit ja kolis siis oma kodinad meie boksist minema.

Järgmine komöödia toimus üle vahekäigu asuva nari alumisel korrusel, kus paistes näoga onu ja teine onu väikese kušeti suurust voodikohta püüdsid jagada. Pea teine teisel pool, jalad puseriti, olid  nad kuidagi eriti semulikult seal puntras, kuni piletimees nad lahku lõi – et tavai, mehed, iga voodi peal olgu ikka ainult üks inimene. Paistis, et pundunud onul oli õigem pilet, kuna teine mees vinnas end sealt vastu tahtmist minema. Ilmselt üldvagunisse, vaene mees.
Siis juba kustutatigi tuled ära, kellegi vilgas käsi lükkas laeventilaatorid tuult puhuma ja kottidest välja tiritud tekid-linad katsid erinevates magamisasendites reisijaid.

Tõmbasin pleedi üle pea ja kuulasin muusikat. Uni kippus peale küll, aga hirmsasti oli kempsu vaja minna. Kui tunni pärast aru sain, et jah, enne magama jääda ei saa, kui pissil käidud on, kaevasin kotist kempsupaberirulli välja ja taarusin mööda pimedat vahekäiku heledalt valgustatud tamburisse, kus kahtlase kvaliteediga käimlad asuma pidi. Legend rääkis kord, et rongides on kõrvuti india ja lääne stiilis kempsud. Vaatasin ühele poole, mõlemal uksel oli silt “Indian”. Vaatasin teisele poole – sama lugu. Mis teha, häda ajab härja kaevu ja valge tüdruku kükitama. Väike jooga hiljem koperdasin oma boksi otsides vagunisse tagasi ja püüdsin magama jääda, aga oh õõva – kempsuseiklus oli igasuguse une silmast pühkinud ja nii mõtisklesingi suurema osa sõidust erinevate maailma asjade üle.

Homme kell 22:45 väljub rong Chennaisse, kohale jõuab millalgi 4-5 paiku hommikul ja juba kell 9 läheb lennuk Port Blairi. Nii et natuke rongis loksumist, natuke varahommikuses Madrases higistamist ja jupike lennureisi, aga kõike seda täieliku idülli ja vananemise tähe all. Nimelt toimub suurem osa sellest loksumisest, lendamisest ja minemisest minu veerandsajandal sünnipäeval. Jee minu auks.

Kott on pakitud, kõik rannalikumad rõivad ja traksidega topid on pagasisse topitud ja läätsed jõudsin ikka ka osta. Nii et ei mingeid prillirante või nägemata jäävaid kalu snorgeldades. Ja snorgeldada ma kavatsen kohe päris kindlasti. Igasugu veealuseid tegelasi näppima ei lähe, aga süüa mõtlen küll kõikvõimalikku merelist faunat.
Ja pilte teen ja naudin ja puhkan ja lõõgastun ja lasen ennast õlidega masseerida ja liival päikesel praadida ja laintel loksutada ja söögil täita ja siis magan ja tuleb hommik ja teen seda kõike uuesti. Neljapäevani välja.
Neljapäeva lõuna ajal tuleb lennuk tagasi Chennaisse ja siis on meil terve päev seal täita, enne kui kell 11 õhtul öine rong Bangaloresse tagasi toob.
Uurisin ka mida Chennais teha on. Seal pidavat Aasia suurim loomaaed olema kuskil linnaservas ja Lõuna-India suurim kaubamaja (jess!) ja kirbuturg ja mingi 150-aastases hoones peituv kaunis aiakohvik… Aa, ja Püha Tooma katerdaal või nagu tamilid on St Thomase nime ära lömastanud – Santomase katedraal, mis, üllatus-üllatus, on Jeesuse hauakambri kohale ehitatud. Jepp, nimelt on suur hulk kristlasi, kes usuvad, et Jeesus suri justnimelt Indias ja mitte ainult – Lõuna-Indias, kusagil Chennai praeguse äärelinna lähistel. Vat kus lops, eksole. Kui turistitamiseks mahti ja tuju on, siis lähen ja vaatan seda toredust ka. Aa, lisaks on neil ka kaubamaja, kus on lumemaailm! Pean oma jõuluplaanid Madrasesse viima.

Milleni tahtsin tegelikult jõuda on see, et – siinkohal on tegemist täiesti nahaalse diskleimeriga – kui ma ei jõua enne neljapäeva midagi kirjutada, siis ei tähenda see seda, et blogi omadega õhtul oleks või et ma teid vähem armastaks. Lihtsalt mul on LIIGA lõbus ja mõnus ja fantastiline puhkus, et kuskil paradiisisaartel netipunkti lüpsta.

Vat.

Telefoni osas ei oska endiselt midagi öelda – arvata võib, et Vodafone vähemalt Port Blairis levib ja facebook neil ka on, nii et kui teil mulle midagi laupäeva-pühapäeva paiku hirmsasti öelda vaja on, siis katsun teate kätte saada. :)
Musi ja kalli.

Panin siis teksad ja kingad ja kogu kompott, nagu naisteajakiri õpetab ja läksin tööle. Bharad keeldus minu kõrval käimast, kuna ma pidavat välja nägema (heas mõttes…) nagu venelannast ihukaitsja kuskil action filmis.
Läksin siis tööle ja pisikeste geišasammudega tippisin oma lauani. Räntsatasin istuma ja otsustasin, et tagasi ringi kappama lähen alles õhtusöögi ajal.
Kus sa sellega.
Kempsu vaja minna ja vett vaja tuua ja küsimustele vastata ja inimesed muudkui kohkuvad, kui ma nagu mingi noor titaan neist mööda vaarun.
Tuleb, näe, Tanya mulle laua äärde kepsutama – näitab oma kingi, ma näitan enda omi, ta ütleb oi kui ilus. Ma tõusen ta kõrvale püsti ja kontsadega rubla-viiekümnene Tanya jookseb kiljudes minema.
Tuleb Luke, teen katse, et kas oleme peaaegu ühepikkused ja tõusen püsti. Poole pea jagu lühem, muidu ulatun talle õlani. Asi korras. “Oo,” ütleb Luke kui kingi tšekib, “hot stuff, tahad välja minna?” Kihistan naerda. Näe, niimoodi on pikk täitsa tore olla – teiste, pikematega koos.
Kliendihaldur Will ei pea ka alla vanduma ja tatsub nagu suur karu must külmalt mööda – tema on ikka pikem.
Tehnoplikad vaatavad suurte silmadega üles ja alla ja pean aru andma kust ma OMETI nii ägedad kingad sain.

Päeva lõpuks olid pahkluud ikka terved, jalad ei valutanud ja kedagi otsa kukkumisega ära ka ei tapnud. Polegi nii võimatu see kontsadel kõõlumine, aga puhtalt selle peajagu pikem olemise pärast igapäevaselt seda nalja ikka tegema ei hakka.
Money well spent.

Aga filmist endast.
Film on hirmus ilusasti joonistatud, metsad ja vaated ja värgid. Loomad ja linnud keksivad ringi ja räägivad lapselike häältega. Trall algab suure uudisega, et “prints on sündinud” ja kõik tormavad kitseema otsima, kellel siis väike vasikas kõrval lamab.
Rahutu jala sündroomi põdev väike jänes nimega Tümpsija saab pidevalt riielda, kuna ta ei suuda kommenteerimist  lõpetada, kui Bämbil püsti püsimise või rääkima õppimisega probleeme tekib.
Kitsel õnnestub vaevaliselt ära õppida sõna lind, siis ütleb ta liblika kohta lind – jänes naerab ja ütleb, et ei, see on liblikas, kits ütleb lille kohta liblikas – jänes naerab ja ütleb, et ei, see on lill, kits ütleb skungi kohta lill – jänes naerab ja ütleb, ei, see ei ole lill…see on… Aga rõõmust õhetav skunk ütleb pikki ripsmeid plõksutades, et kitselaps võib teda lilleks küll kutsuda. Kitseke venitabki talle meelituseks veel mitu korda “ilus lill” ja sõprus ongi sündinud. Korraks jääb mulje, et enamgi, aga ilmselt liikidevaheline lähem suhtlus ikkagi Disney bioloogiatundi ei käi.
Talvel kalpsab Bämbi näljaselt ringi ja tüütab oma ema, siis käib ta jänesega koos skungikest segamas, kui too oma koheva saba all tukub ja kelmikalt pomiseb, et “kõik lilled magavad talvel”…
Minu jaoks läheb asi segaseks siis, kui kevade tulles kõik linnud ja loomad “sädinas” on – Öökulli siivas ja nummi väljend jooksuaja kohta:
Skunk tatsub uhkelt jänese ja kitsega läbi metsa ja näeb põõsas suuri säravaid silmi. Lähemale minnes ilmub põõsast välja veel üks (naiselikum?) skunk ja hetke pärast on Lill (!) roosaks värvunud ja musitab kuskil puhmas.
Mina olin siiani arvamusel, et see skunk juba ongi tüdruk! Pikad ripsmed ja lilleks kutsumine võiks ju midagi sellist tähendada. Seda või siis et skungi päris nimi on Giorgio. Näiteks.
Mis see ka ei oleks, jänes sai pojad, Bämbi sai pojad, aga skungipoegi ei näidatud.Teen omad järeldused.

Ma kardan, et 16 aastat haridust on mu nii skeptiliseks ja kõiketeadjaks muutnud, et kui Disney filmidega peaksin jätkama, seaksin üsna pea kogu lapsepõlve tilulilu kahtluse alla – Lumivalgukese Õnneseen on kurt ja ilmselt alaarenenud, Kaunitari ja Koletise Koletist ahistas nooruspõlves mingi täiskasvanud naine, mistõttu tal nüüd täiskasvanuna vastassooga suhtlemises tõsiseid vajakajäämisi on ja Bämbil oli geisõber.
Aga võibolla kasvamegi suureks ja õpime maailma tunda just selleks, et lapsepõlve mosaiigitükid õigetele kohtadele sobituks.

Ee… Head filmielamust.