Siuke lugu, et kuna mulle väikesi lapsi sülle ei anta, siis pean käepäraste vahenditega ennast netis emalikumaks bluffima.

(Väike Painti-maagia ja…)

AGA

Suure tõenäosusega on selleks umbusuks ka hea põhjus. Asi ei ole selles, et ma neid füüsiliselt hoida ei jaksaks – kuigi mu käsivarred ei ole piisavalt tugevad, et end põrandalt silda suruda, suudaks ma mingit suure õlle raskust peebit ikka ju peos hoida. Seda enam, et võiksin temaga rahulikult diivanil vedeleda, ega pea mingit takistusrada läbima nii et laps märjaks ei saaks vms.
Ma arvan, et asi on minu üldises…suhtumises. Ja see avaldub peaaegu iga kord, kui mind Miku ja Maarja peebi lähedusse lastakse.

Näiteks täna.

Maarja kurtis, et jõmm ei ole veel täna kangi väänanud ja oli täitsa murelik. Ma pakkusin siis lahkelt välja, et võiksin last natuke pigistada—

Tarbetu mainida, et last mulle (pigistamiseks) ei antud.

Georg lisas selle peale elutargalt, et ega laps pole mingi Põltsamaa tuub…

 

Uää.

Olge mõnusad.