…kui kella kolmeni Levikas jämmida (Palju õnne, Tuuli!) ja siis järgmisel päeval päikese raudasulatavalt sooja pilgu all Dalai Laamat vaadata.
Pean ausalt ütlema, oli küll liigutav hetk. Korraks nööris kõrigi kinni, nii et hakkas vesi silma kippuma. Hea siis, et kõikide maailma rahumeelsete vaimne juht nii tore mees on, et naerukihinaga igasugused liig-üllad momendid hajutab ja ilusaid sõnu lausub.

Aitäh.

Üldiselt ongi viimased päevad möödunud üsna hedonistlikult – oleme muudkui emaga kultuursed ja käime kõiksuguseid filme vaatamas. Ja ma pole ju veel Vidya külaskäigustki kirjutanud! Tore siis, et nii muutlikus maailmas minu udupäisus veel endistviisi tugevana säilinud on.